Saturday, May 26, 2012

Täiskäik Egiptuses, päev 424


  Viimaks olime jõudnud nii kaugele, et liikuda Thribuvan Kathmandu lennujaama, et jätta Nepaaliga hüvasti. Ausalt öeldes pinge peale mägedes ära käies oli kadunud ning hea tunne valdas tervet keha kui ka mõistust. Alati on saavutuste ning eesmärkide täitmist küllastav tunne, mis saadab päris mitu päeva. Mälestused jäävad alati , eriti veel kui on midagi saavutatud. Võitjate üle ju kohut ei mõisteta, mistõttu väheke kergem hingata.

  Õnneks ei pidanud seekord minema üksi reisile, vaid vennase Tanariga, kes Egiptimaaks täies vaimus valmis. Jumala õnnistuseks leidsime naeruväärsed odavad piletid Kathmandust Kairosse. Maksime terve tripi, eest Tanariga näkku 332 dollarit, mis sisaldas viimast lendu Emirates-iga, mis on üks maailma kõige mainekam Kesk-Ida lennukompanii. Meie lennutee nägi välja selline:

Kathmandu - Dubai Flydubai
Dubai - Kairo Emirates
 

  Tänu odavale lennule suutsime korralikult lendude pealt kokku hoida. Peale kõige ,selle oli väärt kogemus lennata Emirates-idega. Kompanii, mis pikalt Londoni Arsenali jalgpalli klubi peasponsor. Olles Dubai lennujaamas ootasime seal ligi 11 tundi viimast lendu Kairosse. Dubai on Emirates-ide koduks, mis andis kaugelt tunda. Linnana tuntud Dubai naftasheikide lennujaam kubises Emiratside lennukitest, mis enamus neist hiiglaslikud. Emiratsidel on ülemaailma üle 110 lennutee, mis väljendab hästi selle edukust.
  Lennuk, milles meie olime oli ekonoomia klassis kõik võimalikud lisad - puutetundlik arvutiekraan erinevate funkstioonidega ning mugavad istmed. Lennuk oli stardivalmis, kui piloot andis teada, et tuleb minna tagasi terminali, et üks klient lennukist välja lasta. Naeruväärne tõdeda, et selline asi toimus. Mingisugune egiplase välimusega tegelane oli unustanud oma käsipagasi koos passi ning muude dokumentidega kuhugile terminali. Absoluutselt kõik teised reisijad pidid kannatama ,seda seebiooperit, mis läks maksma 3 tundi lennuviivitust. Lisaks pidi lennuk uuesti kütust lisama ning egiptlase pagasi lennukist üles leidma. Arusaamatu, kui palju ühe inimese ajameelsus ning lohakus tähendas nii teistele reisijatele, kui ka lennukompaniile. Olin vägagi pahur sellise käitumis pärast. Õnneks polnud minul mingisugust teist ühendlendu, kuid mõne teise reisija jaoks võinud olla see saatuslik.
 


  Kõikidest oludest hoolimata jõudsime Kairosse. Lennates üle Saudi Araabia, mis oli täielik kõrb nagu Egiptuski. Keset kõrbe liikus vooklev lai Niilusejõgi, mille ümber kasvajana suur Kairo linn, kus elab ligi 20 miljonit elanikku. Huvitav asjaolu on,et ligi 50% elanikkonnast töötab Kairos ja selle 150km läheduses. Vägagi tihedalt asustatud regioon, mis pidavat olema maailma üks kõige saastatuim linn. Suudsin lugeda ka, et igaaasta statistika järgi sureb saastasuse tagajärjel 20 000 inimest vähkkasvajatesse.
  Ütleks nii, et olen üsnagi ettevalmistatud Egiptuse jaoks. Keeldun olemast turist ning lasen linnaelul end vooluga kaasa kanda ning elada odavalt nagu üks linna kodanik. Mitte nagu turist, vaid reisija, kellel suuremad eesmärgid kui lihtsalt Giza püramiidid. 
  Esimese päeva jooksul võiks tõlgendada egiplasi salakavalikeks valetajateks. Juhtus palju seiku, mis andsid esimese 12 tunnijooksul tunda. Vara veel ,seda kinnitada, kuid tuleb olla ettevaatlik Egiptuses.
  Juba Kairo lennujaamas tulid inimesed ligi nagu hooliksid turistidest nagu lambakarjused. Tegelikkus on rohkem kukekarjused, kes tõmbaksid naha üle kõrvade kui ainult saaks. Esimene tegelane neist proovis meile taksot pakkuda. Ütlesin see peale, et ma lähen bussiga kesklinna, mis asub ligi 15-20km kaugusel lennujaamast. Seepeale agar egiplane vandus jumalakeeli, et mitte üksiki buss ei liigu lennujaamast ning ainuke variant on takso, mis tegelikult reaalselt maksaks 50 egiptuse naela, mis teeb ligi 9 taala. Tegelikult liigub lennujaamast 2 Shuttle bussi iga 10 minuti tagant ning lisaks mikrobuss.
  Eirasime kõiki taksojuhte, kes ikka piinasid küsimustega, et kuhu me lähme. Mäletan omast kogemusest taskojuhtide mesijuttu. Näiteks: Isegi kui oleks broneeritud hotelliruum, püütakse klient viia kuhugi teise hotelli, kus taksojuht saaks kompentatsiooni selle eest. Eriti lamedad jutud on kui nö. teenistuses olev taksojuht ,kes peaks viima broneeritud hotelli järsku helistab just sellesse hotelli, kuhu just plaanis minna. Osad neist teesklevad üldse või helistavad sõbrale ning valetavad kliendile, et teie hotell on otsast lõpuni täis, et võin aidata uut otsida. Tegelikult viiakse kuhugi kallisse hotelli või mis iganesse kohta, mis tooks neile ekstra raha tasku. Soovitan ,seda ka teistel meeles pidada, et taksojuhtide juttu mitte kuulata, vaid minna ikkagi kohale kuhu esimene plaan oli minna.
  Lennujaamas oli veel , ka teisi abilisi,kes tahtsid kramplikult abiks olla. Üks teine neist pidi olema lennujaama töötaja.Rohkem nägi välja meeleheitel taksojuht. Abijutust, kus buss asub, liikus jutt üha rohkem takso poole, lõpuks senine puhtsüdamlik lennujaama töötaja oli jutupoolest täiskohaga taksojuht. Pakkus veel, et 80 egiptuse naelaga võin kesklinna saada. Jah, mis seal ikka minu vastus kõikidele neile madudele oli selge EI.
  Liikusin oma plaanide suunas. Leidsin Shuttle bussi, mis viis kuhugi teise pisikesse bussijaama, kus Tanariga võtsime liinibussi läbi Kairo otse südamikku. Bussisõit kohalikega läbi Kairo oli meelde jääv sõit, teele jäid mitmeid mosheesi ning vaestelinna rajoonid. Mingi imelik tunne jäi linnast. Täiesti teine keskkond, kui olen siiani kogenud. Huvitav oli sõita bussis, millest kostus tundamtut araabia keelt ning kohati bussiuksest kostuvat moshlemilaulu. Põnevus oli tõesti täies mahus. Me isegi ei teadnud kus ja milline see kesklinn on. Ilma probleemiteta jõudsime kesklinna, mis oli autodest pungil. Hea oli tõdeda, et tegime hea tehingu minnes bussiga, mida turistide just ei teeks. Maksime bussipileti eest, vaid 1 egiptuse naela,mis on 50 korda vähem ,kui minna taksoga lennujaamast kesklinna.  








  Bussipealt maha tulles viskasime kiire pilgu Niiluse jõele, tahtsin ka pilti teha, kui kolm egiptlast tundsid end puudutatuna. Mingi kõõrik muudkui hüppas kaamera ees, keelates pildistada. Ajas vihale küll, kui keelatakse jõest pilti teha. Sellegi poolest tegin oma pildid ära olenemata häirivast kodanikust.
  Leidsime oma soovitud hotelli peale 30 min jalutuskäiku Kairo tänavatel. Selle 30 minuti sees käidi meile 3 korda pakkumas erinevaid teisi hotelle. Ignoreerisime ka neid mehikesi ning liikusime oma soovitud hotelli suunas. Kohale jõudes kauplesime hotelli hinda korralikult alla poole, mis teeb näkku ligi 5,5USD öö. Täiesti korralik hotelliruum ,sellise raha eest, mis sisaldab ka õhukonditsioneeri ning WIFI levi. Igati korralik tehing.
  Meie hotelli ees ning selle ümbruses kubiseb sheesha restoranidest ehk vesipiibu restoranidest. Kõik kohad on vesipiipe ning tossajaid täis. Tundsime, et olime kogu selle moshlemipere sees ainukesed valged inimesed ,selles kitsas tänavas. Otsustasime ka meie, et teeme väikse sheesa ning tõmbame kopsud tossu täis. Kõik oli hea ning aeg oli maksta, maksime ilusti 5 egiptuse naela, mis on peaaegu 1USD ning hakkasime liikuma kuhugi,kus sööma minna. Söömiskohti oli üsnagi raske leida ausalt öeldes, kuid lõpuks leidsime siiski. Sheesabaarid kahjuks mingeid toite ei teinud.
  Nüüd tuleb ,siis päeva kõige debiilsem üle laskmine. See sama vend ,kellele sheesa eest maksime hiljem tagasi hotelli poole minnes hakkas süüdistama meid, et me ei maksnud selle eest. Tegelikult vennike teadis hästi, et maksime talle. Algul ingoneerisin teda, kui teine muutus agressiivsemaks. Kõik, mis ma tegin oli, võtsin taskust telefoni talle silme ette ning ütlesin, et kutsun nüüd politsei ja vaatame kellel õigus on. Selle peale vennike keeras selja ja hakkas muigama ning sõnas ,et kõik on hästi. Tegelikult mul polnud mitte vähimatki plaani politseid kutsuda ning mul telefoni aku on juba 2 nädalat tühi olnud. Sellegipoolest selline ähvardamine aitas tüütust tegelasest lahti saada.
  Esimene päev oli üsnagi ärev, kuid ausalt öeldes tulime Tanariga väga hästi välja sellest. See oli nagu elust enesest. On eesmärk ja on progress, mis sinna meie ja eesmärgi vahele jäi. Progress ,aga on libe ning mitte alati sirge. Vahetevahel tulevad pisikesed saatanad , meid õigelt teelt kõrval meelitama, kuid siis on just see hetk, kus eesmärk võib küsimärgi alla jääda. Meie ,aga täna saame tõdeda, et minnes kindlalt oma teed viis meid lõpuks võiduni. Usun, et Egiptus on hea elukool meile ning, et palju võitlusi on veel ees.



No comments: