Thursday, May 17, 2012

Chhukhung Ri, päev 411

  Chukkungi mäe juurde jõudmine polnud ausalt öeldes mingi jalutuskäik pargis. Kõrgused on juba ekstreemsed, et on kerge langeda mäehaigusesse. Mäehaigusesse jäämine sõltub paljudest tegurites füüsilisest enesetundest, unest, toidust ning kindlasti ka plaanist. Oleme kohanud palju teisi matkajaid, kuid üha ikka paneb imestama, kui vähe inimesed teavad kõrgustesse minemisest. See kindlasti pole lihtne minek, nii palju kui torust tuleb. Kõige tähtsam üldse on olla asjatundlik ning teadlik uuest keskkonnast. Samuti olen leidnud palju matkajaid, kes tulevad mägedesse medikatsioonidega. See tähendab ravimitega, mis aitavad mäehaigust vältida.

  Meie aga oleme olnud siiani väga distsiplineeritud, see tähendab peame plaanist kinni. Kuid vahest tuleb olukorrast lähtuvalt muuta plaani, kuid mitte selle eesmärki.  Mäletan hästi tööelust lähtuvalt, et plaanid ei pea mitte kunagi paika. Tehes ehitust alati kuupäevad ning tööde järjekord ei kattu plaaniga. Samuti ka meil siin kõrgustes. Jõudes Dingbochesse ,mis on 4410m kõrgusel seadsime end majutusse sisse, et järgmine päev astuda sammuke lähemale  Chhukhungi mäele. On teada ammune tõde, et mitte minna päevasel ajal magama. Ei saanud selle loogikale mitte ennem pihta, kui see juhtus minuga.  Ei oska nüüd täpselt kliiniliselt aru anda, küll aga oskan sellele anda vastuse läbi isikliku kogemuse.  Teada olevalt meie hingamine aeglustub kui me magama lähme. Kui nüüd olla uues kõrguses, kus keha veel pole päris keskkonnaga harjunud, võib juhtuda , et hommikul tekib peavalu vähesest hapnikust.  Läksin vägagi vara magama, mil oli väljas veel valge. Magasin ligi 10 tundi järjest magusat und, kui uni sai keset ööd otsa. Vedeledes kasutult voodis, oodates und, mis ammu juba läbi, hakkasin tundma ,et pähe tekkis mingisugune turse või surve. Hommikul kui kukk kirema hakkas , hakkas aga minul pea valutama.  Mis sellest ,et olin  korralikult maganud. Tundsin hommikul väsimust ning peavalu. Sellegipoolest alustasime teekonda ülespoole Chhukungi küla poole, mis oleks meile baasiks teekonnale Chhukhungi mäeotsa.
  Terve päeva vältel oli mingisugune kahtlane pisike peavalu, mis küll ei tekitanud erilist probleemi, kuid sellest oli mõte peas, et võib süveneda. Uskusin ,et kõik on tegu varakult magama minemisest, mis muutus keset ööd painajaks.  Teistel õnneks probleeme ei tekkinud, ka Nami oli oma peavalust üle saanud. Jõudsime Chhukhungi külla, mis asub 4730m kõrgusel.  Selleks kulus meil ,vaid 3 tundi. Otsustasin võtta aja maha ning oodata homset ,et oleksin valmis minema Chhukungi mäeotsa, mis asub hirmuärataval 5550m kõrgusel. Pisike, kuid sellest peavalu on märk hapniku puudusest ning võimalikust haigestumisest.
  Samal päeal, kui mina otsustasin aja maha võtta, otsustasid Tanar ning Daniil teha midagi oma plaani järgi. Kohtudes majutuse söögisaalis juudist matkajaga, otsustasid  minna vaatama kõrval jäätunuid järvi.  Kõik näis super ning, et miks mitte minna ja aega parajaks teha. Mõeldud tehtud, võtsid oma porteri Thule ning tõttasid teele jäätunud järvede poole. Mina ning Nami ,aga kogusime ennast majutuses. Arvatavast 2 tunnist ära olemisest tekkis 5 tundi rasket matka. Thule, kes räägib inglise keelt üsnagi kehvalt ,viis terve seltskonna 5080m kõrgusele Island Peaki base campi, mis asus üsnagi lähedal jäätunud järvedele. Endalegi teadmata olid nad ühe päeva jooksul läinud 670m kõrgemale. Daniili sõnul tekkis tal üsna peagi meeletu peavalu. Tanar sellepoolest tundis pearinglust. Kaks kanget nagu nad on, pidasid terve rännaku vastu. Tagasi tulles oli mõlemaid näha üsnagi kehv. On kergelt näha ,kui inimene on rivist väljas. Ühel lillad huuled ning mõlemad näost punased.  Sel õhtul rippus õhus terve plaan Chhukhungi mäeotsa minemisest.
Nüüdseks oli ,vaid Nami ainuke, kes tundis ennast hästi. Daniilil peavalu , Tanaril kehv enesetunne ning minul samuti peavalu. Nüüd jäi veel oodata homset hommikut, et juhtuks ime ,et oleksime valmis üles minema.
Sama päeva õhtul olin targem ning läksin kõvasti hiljem magama, nii, et uni ei saanud otsa keset ööd. Hommikul luugid lahti tehes tundsin ennast vägagi hästi. Peavalu oli kadunud ning aknast välja vaadates sillerdas päike. Ideaalne päev Chhukungi mäeotsa minemiseks.  Jäi veel üle vaadata, mis teistega on öö jooksul juhtunud. Daniilil samuti peavalu kadunud ning Tanaril hea enesetunne. Nami oli juba päevi tagasi loobunud mõttest Chhukhungi mäeotsa minekust. Tanar, kes ennast hästi tundis loobus samuti plaanist minemast Chhukungi mäeotsa. Kuid minul oli see saanud kinnisideeks ning uskusin ,et peavalu kadumine on märk võidukast päevast.


Chhuchung Ri 5550m tipp

Chhukhungi otsas võidurõõmutsemas


Thule kiirendamas
  Niisiis läksime mina ning Daniil koos porteritega Chhukungi ründama. Peas veel olid mürgised mõtted, et mis juhtub peale Chhukungi, kui mul just päev tagasi peavalu oli. Salgasin mürgised mõtted ning süvendasin endasse usku. Alustasime neljakesi üles minemist ,mis pidi Thule sõnul võtma 4 tundi. Pisikeste tibusammudega astusime edasi, kuid sellegipoolest liikusime.   Nii mina kui Daniil olime väga tõsised ülesminemise suhtes. Võtsime igasammu ning kehalist muutust tõsiselt, et ikka tervelt tagasi tulla. Kõrgus oli juba nii kõrge, et hapniku oli õhus kaks korda vähem kui merepinnal. Hapniku puudust oli tunda igas hingetõmbes, kopsud lihtsalt olid nö. õhule pooleldi suletud.   Kandsin endaga kaasas võimalikult vähe, sest iga gramm sellisel kõrgusel kaalub palju.   Peale matkariiete oli kaelas rippumas Nami suur peegelkaamera, mis andis tunda , kui poomisnöör. Jagasime kaamerat käest kätte Daniiliga. Peale 300m tõusu tundsin, kuidas pea hakkas ringi käima. Kergelt joobes tunne tekkis.  Tegime tihti pause, et juua võimalikult palju vett. Umbes 200m sihtkohani hakkas Daniil tundma , kuidas süda hakkas puperdama. Daniilil on juba ammusest aega olnud probleeme südamega, minul sellepoolest vererõhuga. Aitasime üksteist ning sammusime pisikeste sammude haaval tipule järjest lähemale.
Ausalt öeldes ma ei kutsuks Chhukhungi RI isegi mitte mäeks. Rohkem oli tegu kõrgema künkaga, mis polnud isegi mitte lumine. Kõrgust kohal küll oli, mis oli ka tähtis. Meile üllatusena kulus meil tipu jõudmiseks vaid 2 tundi. Tundsin, et keha oli pisukesest hingeldamisest nõrgaks ning uniseks muutunud, kuid sellest tipp oli lähedal. Tasu tippu jõudmiseks oli ideaalne panorama vaade paljudele lumistele mägitippudele, mis ümbritsesid meid. Siiani kindlasti parim vaatekoht üldse üle kogu matka aja. Tipp oli isegi nii kõrge, et võimaldas näha kaugelt Tengboche küla, mis asus meist 2-3 päeva kaugusel, kohast kus me veel viimast korda nägime rohelist loodust.  Samuti nägime mägiseid tippe, mida ennem me polnud näinud nende hulgas Makalu tippu, mis isegi mitte meie kaardi peale ei mahtunud. Mägede vahelt paistisid ka jäätunud järved, mida Tanar ja Daniil eelnev päev vaatamas käisid. Oli väga hea tunne olla tipus, mis oli mõni tund tagasi oli suur küsimärk. Nüüd olime Daniiliga tipus ning jätkasime oma siiani peetud traditsiooni. Võtta välja sini must valge ning teha sellega mõni pilt mälestuseks.
  Chhukhung Ri oli ,vaid sarnane plaanilt Ama Dablami base campi minemisega. Korraks ülesse ning kohe alla tagasi. Chhukhungi tipus olemine oli võrreldav minutitega. Samas igaminut olles seal liiga kaua võis teha meid haigeks. Olime sel päeval läinud Daniiliga 820m kõrgemale, seda vaid 10 minutiks. Peale pisukest truimfi saades võitu iseendast, laskusime mäest alla tagasi Chhukhungi külakesse. Alla minemine oli ausalt öeldes vaimeselt kerge, kuna teadsime, et iga meetriga enesetunne läheb paremaks, seda eriti teades ,et me olime kord seal tipus...  

No comments: