Meie teele on jäänud palju teisi matkajaid nagu meiegi. Kõik liigume täpselt sama eesmärgi poole jõuda Mount Everest Base Campini. On tore kohtuda samade inimestega külast külla. Siiani oleme kohtunud väga meeldivate matkajatega, kes on kõik eri maailma paigust. Huvitav on jälgida teiste matkajate progressi Base Campini.
Pole just palju matkajaid, kes võtaksid ette teekonna Jirist, kus meie alustasime. Enamus rahvamass alustab oma teekonda Lukla linnast, mis on 2970m kõrgusel. Jah, pean tunnistama, et olin esimest korda mägedes just Lukla linnas. Kirjeldaks mägede ronimist ,kui vundamendi ehitamist. Selleks, et kõrgustesse minna on vaja esialgu korraliku ettevalmistust. Kõva füüsilise ettevalmistuse saab just teel Jirist Luklasse, milleks kulub 6 päeva. Loodan, et seekordse ürituse võtmeks on just tugev vundament, mille ehitame just sellelt teelt millele oleme kulutanud 5 eelnevat päeva.
Kohtusime oma kolmandal päeval ühe jaapanlasest kutiga, kes oli teel koos sherpast giidiga. Mõlemad neist füüsiliselt piisavalt tugevad, et kanda iseenda rasket seljakotti. Külast külla ikka kohtusime ning ajasime pisuke juttu. Just päev tagasi ajades juttu jaapanlasest matkajaga üllatas mind väga ,et teine läheb 2500m pealt päevaga 3800m kõrgusele majutama. Selge on see, et kõrguste vahe on üleigasuguste normide. Huvitav veel, et sherpa, kes ausalt öeldes väga sherpa ei tundunud. Tundus rohkem tavaline Nepaali elanik, kes on koostöös mingisuguse matka agentuuriga. Kuidas võis giid üldse nõustuda sellise ettepanekuga on raske aru saada.
Tänasel päeval kui olime oma 7 tunnise matka lõpu sirgel ilmus meile vastu to sama jaapanlane oma giidiga. Giidil seljas kaks rasket seljakotti ning pika vahega tagant lonkimas jaapanlane, kes näost kahvatu. Pidasin siis mehe kinni ning küsisin mis juhtus, miks te tagasi liigute. Polnud vist palju vaja arvata ,et mees oli mäehaigeks jäänud. Küsisin siis mõned küsimused ning jätkasime oma teekonda Bupsa poole.
Kahetsusega pean mainima, et minu enda tervis on üsnagi kehvaks läinud. Eelnev õhtu peale matka tekkis madal palavik. Kahtlaseks tegi olukorra ,et puudus igasugune haigus faktor , ei isegi mitte nohu. Samas on minu sõrm läinud veel hullemaks. Nimetissõrm pole isegi mitte sõrme moodi enam, vere ning mädalaike täis ning tundub et kui pea midagi ette ei võta kukub küüs üldse otsast. Sellest olen arvamusel, et palavik just nimetisõrmest. Igaljuhul alustasin täna antibiootikumide võtmist. Suured tänud siin Eduard Altunjanile, kes mulle oma antibiootikume kunagi ammu Austraalias jagas. Eks näis kas kasu on ,aga mis enam ülejääb, tuleb proovida.
Tänane päev oli üsnagi mitte palju pakkuv. Taevas oli enamus ajast pilves ning suured mäed nende taga peidus. Sellest olenemata liikusime igapäevase rütmiga Bupsa poole. Homme on aga on tähtis päev ning peaksime kõike ootuste kohaselt jõudma Luklasse, mis asub 2970m kõrgusel.
No comments:
Post a Comment