Vaieldamatult üks kõige omapärasemaid mägesid Himaalajas. Oma vulkaani kujulise tipuga jääb Ama Dablam kõigile hästi meelde. Nimi ise on üsnagi keeruline, kuid tänu välimusele on ,seda kerge mäletada. Base campi enda ametlik kõrgus on 4600m ning mäe enda kõrgus üle 6800 meetri. Maailma staabis vägagi kõrge mägi, mis ületab pilvede enda kõrguse.
Oleme selgusele jõudnud, et peame olema hästi ettevalmistatud base campi minemiseks. Tee peal puudub igasugune majutus, mis tähendab ,et toit ja vesi tuli ise kaasas kanda. Eelnev päev ostsime 5 liitrit mineraal vett ning täitsime olemas olevad pudelid. On soovitatav juua ligi 4 liitrit vett päevas, et vältida haigestumist. Samuti võtsime kaasa snäkke ning muud söödavat. Oletatav matka pikkus 6 tundi, mis sisaldas nii üles kui alla minemist.
Meie lähtepunkt on külake nimega Shomare, mis asub napilt üle 4000 meetri. Shomare tundus olevat strateegiliselt kõige ligilähedasem küla, mis sobinuks nii Ama Dablam base campi kui ka jätkamaks senist teekonda Everest base campini.
Leidsime Shomares üsnagi odava raha eest elamise, kui selle eest kannatab kvaliteet. Tuba on väga pisike ning toit üsnagi kesine ning eriti üllatuslik oli maja elektrisüsteem, mis töötab autoaku peal. Enamus ajast ei ole voolu üldse. Pistikutest ja muudest jamadest pole mõtet üldse rääkida, üleüldse pea kõikides majutustes kus pistikupesad on olemas , tuleb maksta kasutamise eest. Siiani on patareide laadimise tunnikese eest küsitud ligi 100-200 Ruupit.
Kogemustest lähtuvalt teame, et hommikul on just kõige selgem ilm ning ,et pärastlõuna ilm muutub pilviseks. Olen arvamusel, et miks ilm pilve läheb on päikesesoojusest, mis mägiseid tippe sulatab. Selle tulemusena veeaurust moodustuvad pilved, mis just alati mägede vahelt pealt välja hööguvad.
Seega alustasime vägagi vara,et olla ennem pärastlõunat sihtkohas Ama Dablam base campis. Hommikul andis Nami juba tunda, et päev tõotab tulla pikem. Ausalt öeldes Nami on olnud koguaeg vägagi aeglane, mistõttu grupp on alati väga laiali valgunud. Täna, aga oli Nami veelgi aeglasem, mistõttu oldi väga kärsitud teda ära ootama. Samas ka vägagi arusaadav, kuna me ei tohiks olla pikka aega niisuurel kõrgusel, vaid korraks üles ning kohe alla tagasi minna.
Tee tõotas tulla raskem kui alguses arvasime. Polnud enam õhk see, mis oli varem. Õhk oli vägagi õhuke ning hapniku vaene, mis andis tunda eriti tõusudel. Tunne selline, et keegi kergelt pitsitaks nööri kaelas. Kui tõmmata kopsud õhku täis, võis tunda kuidas kopsud ei avane nii nagu varem. Palju on tegu rõhuga, mis on siin palju madalam, kui merepinnal. Seega tuli liikuda mäest üles vägagi vaikselt peaaegu tibusammul samm sammu haaval.
Avastasin järsku end olevat ümbritsevat 360 kraadi ulatuses lumiste mägitippude poolt. Peatasin korraks aja ning tõmbasin kopsutäie õhku endasse ning unustasin end korraks. Mind valdas imelik tunne, mis oli koosluses tänulikkus tundega. Küsisin veel endalt , mis jõud see oli mis tegi sellise unelma reaalsuseks. Kas oleksin mõni aasta tagasi osanud üldse mõelda, et võin täna just siin olla selle keskel, mida võin kutsuda nüüdseks reaalsuseks? Tänulikkus tunne saatis mind veel terve päeva. Olen väga tänulik võimaluse eest olla siin.
Liikusime enamus ajast üles mööda järsku mäeseina. Loodus meie ümber oli samahästi kui surnud. Veel pruunikad rohupeenrad vaheldusid kõrbeliivaga. Mida edasi läksime , seda raskemaks tee muutus. Tee muutus kiviseks ning aeglaselt läbitavaks.
Üsnagi peagi, kui hakkasime jõudma base campini, milleks oli kulunud ligi 4 tundi, andis Nami tunda, et temast on viimane juba väljas. Soovitasin veel teisel tagasi minna, kuid keeldus. Hädine oli teist vaadata, kuidas kõndimisest oli saanud peaaegu suunatu lonkimine. Iga loll võis aru saada, et Nami ei tundnud end just hästi. Kõrgus oli suur ning koormus ülemäge veel suurem. Sellegi poolest suutis Nami end Ama Dablam base campi viia.
Peagi hakkas paistma Ama Dablami base camp. Base camp pole suurt midagi, kui ainult üks suur võtteplats, kus alustavad proffesionaalsed ronijad oma teed Ama Dablami tippu. Terve base camp ja selle ümbrus nägi välja nägu üks linn, mis peale suurt pommitamist oleks purustatud ja maha jäetud. Kivipuru ning rusud - koht ,kus puudub igasugune elu. Ainukesed elanikud, kelle tunnistajateks võime olla olid ronijad, kes sel hetkel klimatiseerisid end kollakas-oranzides telkides, oodates oma hiigelhetke kohas ,kus puudub elu.
Kohale jõudes, oli kell 11:20 ning taevas oli näha juba üksikuid pilvi uitamas. Võtsin esimest korda oma kotist välja meie kalli sini-must-valge ning lehvitassime ,seda Ama Dablami base campis. Tegime ruttu nii üksik kui ka grupipilte Ama Dablami ees. Nautsime vaadet ning pidasime pisukese lõunapausi. Base Campis ei tundnud ausalt öeldes enam Ama Dablam nii suur, kui tundus kilomeetreid eemal. Kuid sellegipoolest fantastiline mägi.
Peale kõike seda alustasime teekonda tagasi Shomaresse. Ajastus jõuda Ama Dablam base campi oli ideaalne, just peale seda kui me lahkusime tõusis tuul, ning Ama Dablam vajus pilve taha sügavasse unne. Tagasitee oli Nami jaoks väga raske. Nami oli base campi jõudes hakanud tundma peavalu, mis on tõsiselt võetav mäehaigus sümptom. Tagasitee kestis 2 tundi oodatust kauem ning kohale jõudes oli Nami rivist väljas. Selge oli see,et Nami jaoks oli see teekond üle liiast. Loodame homme, et Nami on ikka valmis edasi minema. Kuid selleks vaja oodata homset....
Tabuche Peak
Ama Dablam Base Camp
No comments:
Post a Comment