Jiri on meie algpunkt tervele matkale. Lähim linn Mount Everestile, kuhu buss sõitab. Kõige odavam transport tee jõudmaks Mount Everest Base Campini. Õnnetuseks ainuke buss, mis sinna sõidab on kohalik buss. See tähendab,et pole ühteki reaalset kompaniid, kes pakuks head transport teenust. Samas on see täiesti enesest mõistetav, kuna teedeolustik on lihtsalt välja kannatamatu.
Esiteks tuli leida tee bussijaamani, mis asus meie külalistemajast ,vaid 20m taksotee kaugusel. Ainukesed bussid, mis Jirisse sõitsid olid hommikuste aegadega. Seega olime varakult juba bussijaama jõudmas, et saada kindlasti bussile. Oli raske arusaada, kas tegu oli bussijaama või mingisuguse prügimäega. Ainuke vihje bussijaama olule olid vanad ammu aegsed bussid, mis meie mõistes sobiksid vaid vanarauaks. Suitsu ning heitgaase tooteti kohalikus bussijaamas rohkem kui katlamajas. Huvitavaks tegi veel olukorra kohalikud kaupmehed, kes müüsid selle tossuhunniku sees puuvilju. Nende bussijaam oli üks suur segadus, kus puudus igasugune kontroll asjade üle.
Tuli veel leida üles piletikassa, mis asus nurgataga pisikeses rohelises majas, kus trellitud akende kaudu müüdi sõidupileteid. Hüppasin ka siis piletikassa järjekorda, kus silmas mind päris korralik kaader. Tunne jäi, et palju kilisilmsed pruunid nepaalased polnud näinud valgeid inimesi kasutavat kohalikku transporti. Leidsime oma bussi seisvat keset bussijaama platsi ning valmis lahkuma. Tegu oli üsnagi pisikese bussiga, mis vaevalt koos üldse püsis. Buss seest poolt väga kitsas ning inimesi täis laotatud. Olime ostnud endale viimased kohad taga reas, kuhu pidime ära mahutame nii iseennast kui ka oma seljakotid. Vaevu vaevu suutsime ennast ära mahutada ning laduda kotid üksteise otsa põrandale maha. Nüüd kui suutsime ennast ära sättida, olles ise nagu silgud karbis jäi veel üle mõelda, et me peame niimoodi reisima tervelt 10 tundi. Et asja veel naeruväärsemaks teha ,siis peagi ühinesid meie bussiga seisukohtadega reisijad ning ka katusereisijad. Just nimelt reisijad, kes reisisid bussikatusel. Kui rohkem täis on võimalik üks pisike buss täis laotada. Jäi veel loota, et teedeolustik pole väga hull, kuid mis siin salata oleme Nepaalis...
Esimene käik sees ning buss alustas oma uhket sõitu läbi pealinna Jiri poole. Peagi muutus asfalt tee kruusateeks, mis tõmbas bussi salongi tolmu pilve sisse. Ütleks nii, et suu oli saasta täis, mis akendest sisse lendas. Lisaks riided ning isegi prillid klaasid olid peale sõitu korraliku liivakihi all.
Kõige hullem oli sõidutee ise. Tee, mis liikus Peruu teedega sarnaselt sinka-vonka kord üles kord alla. Ühest kurvist teise ning ühelt kuristiku servalt teisele. Olles ise bussis tagaistmel lendasin bussis igasse ilmakaarde. Kõige hullemad ilmakaared tulid alles ,siis kui buss aukudest läbi kihutas. Neid auke polnud mitte ,vaid üks vaid terve tee oli auke täis. Bussi rappumist oli nii palju, et bussiistmed lendasid perse alt minema.
Mõni aeg sõitu juhtus see, mis juhtuma pidi. Peaaegu minu istme all olev rehv lendas õhku, mis sundis bussi peatuma. Rehvi lõhkedes oli kuulda ,vaid kõvat laksu ning jõhkrat liivapilve, mis salong tungis. Tundsin rehvilõhkemist isegi enda jalge all, kuidas õhk välja susises. Tundus, et see oli normaalne ning rahulikult pandi varurehv alla ning sõit võis jätkuda.
Mida tee edasi seda hullemaks tee muutus. Aukudest said pommikraatrid, mis viskasid bussis olevaid inimesi nagu pilpaid. Polnud probleemi bussijuhil, kes reisijatest hoolimata hoidis kiirust endiselt kõrgel. Olin mitu tundi kestvat rappumist ennast korralikult vigastanud. Tunne oli võrreldav peksa saamisega, kui terve keha valudest hell. Endiselt andis kõvasti tunda sabakont, mis peale seda sõitu sai korralikult vatti. Kõige hullem juhtus meie pisikese Namiga, kes bussi hüppamisest oma pea vastu akna ülemist piita lõi, nii et 5 sekundiks nokkis oli. See hetk oli päris hirmutav, vandusin veel ,et valisin sellise agoonia inimestele. Õnneks Nami toibus ning mitte midagi hullu kellegiga siiski ei juhtunud.
See sõit oli kahtlemata kõige ebameeldivam bussisõit siiani. Ei jõudnud bussis viibides ära oodata, mil juba kohale jõuaks. Õnneks me siiski elusalt kohale jõudsime, seda pisikeste vigastustega. Mulle siiralt meeldis sõita kohalike inimestega samal tasandil, kuid tunnen et see millistest tingimustes inimesed siin sõidavad on juba liiast. Isiklikult ei soovita mitte kellegile sõita bussiga Kathmandust Jirisse. Parem leida mõni teine lahendus, kui bussis olles ennast ära vigastada.
No comments:
Post a Comment