Matk koosneb idee järgi mitmetest erinevatest etapist, mis igaüks neist viib sammukese eesmärgile lähemale. Olles oma algpunktis Jiris ootas meid ees juba esimesed katsumused, mis tekitasid reaalseid tõrkeid meie matkale. Hommikul ärgates olid kaks soldatit omadega rivist väljas. Namil palavik ning Daniilil kõhuprobleemid, mis sundis kogu seltskonda päevaks paikseks jääma. Polnud suurt valikut kui oodata veel ühe päeva ennem kui matkale asuda saaks. Raskeks tegi kangekaelne Nami, kes ei tahtnud tüliks olla. Võitles ,mis ta võitles, aga kõikidele oludele vastu pidi ta alla vanduma. Võtsime päeva vabaks lootuses ,et nii Nami kui ka Daniili olukord paraneks.
Esimene päev oli olnud meie jaoks üsnagi kaos, kuid tuli olla valmis sellisteks olukordadeks. Teise päeva hommik oli sellest palju lubav. Nami palavik oli alanenud ning Daniili kõhuvalu kadunud. Tagant järgi mõeldes oli ikka hea küll ,et otsustasime päeva vabaks võtta.
Olime eelnev päev leppinud kokku kohtuda porteritega ehk meie tulevaste kotikandjatega. Kohtusime varahommiku kohvilauas kahe porteriga, kes hakkaksid kandma meie ranitsaid. Jutu käigus selgus, et mehed soovivad 5000 ruupit ettemaksu saada, mis peale keeldusime neile igasugusest ettemaksust. Selle peale toimus hommikune draama, mille käigus saime ikkagi oma tahtmise jalule seatud. Suur vaidlus, mida ausalt öeldes ei oleks olnud tarvis. Andes suurt ettemaksu paneksime ennast haavatavasse olukorda, kus võidaks meie kottidega lihtsalt minema joosta. Nepaalis on küll toredad inimesed, kui iga inimene on eraldi isiksus. Kokkuleppeks jäi ,et maksame iga päeva lõpus päeva raha kokku lepitult 1000 ruupit päev. Selle variandiga olid kõik osapooled nõus ning teekond sai alata.
Alustades teekonda Jirist võime kindlad olla ,et alustame tagasihoidlikult. Parem võtta vabalt ning vaiksemalt, kui riskida mäehaigusega kokkupuutumist. Kõige suurem kaos meie matkale võiks olla mäehaigus ise, mis sunniks meid tagurpidi käigu sisse lükkama.
Tõotas tulema pikk päev kauni selge ilmaga. Taevas lõõmas sinine lõuend , kuid millegi pärast oli vaade üsnagi limiteeritud. Heites pilgu kaugustesse hämarus vaade udusisse. Mingisugune salajane udukogu oli mägede vahel valla löönud. Sellegi poolest nägime tõesti lummavaid vaatepilte mägisest Nepaalist. Ületasime ka mitut rippsilda ,mille pealt avanes ideaalseid vaateid jõgedele, mis liikusid mägede vahel. Üldiselt oli terve matk üsnagi rohelises metsas, mis kohati sarnanes meie enda Eesti männi metsadele. Tee, mis ühendas külakesi omavahel oli peamiselt kivine ning kohati ka lahtise liivakattega. Kõige raskem oli muidugi mägedest üles kõndimine, milles tegelikult asja idee seisnebki. Hetkel veel pole tunda andnud ,et oleks kops ilgelt koos, vaid rohkem annavad tunda jalad, mis pole veel harjunud suurte koormustega. Võin öelda, et isiklikult meeldis mulle rohkem mäest üles minna kui alla poole. Liikudes mööda järske ebakorrektseid kivitreppe alla poole, võis tunda kuidas suurt vatti said põlveliigesed, mistõttu eelistan ise rohkem üleskõndi. Õnnetuseks või õnneks tuleb mõlemad teha, et jõuda eesmärgini.
Tänane päev kujunes tõsiselt pikaks. Arvatavast 8 tunnist kujunes umbes 15km läbimiseks 10 tundi. Pidevalt andis pisike Nami tunda, et tee on tema pisikestele jalgadele liiga raske, mistõttu valis meie tempo just nõrgeim lüli. Samas ka arusaadav ning tuleb anda naisterahvastele rohkem aega endaga toime tulla. Teiselt poolt jälle on hea, et on keegi kes takistab liigset kiiret tempot, hoides tempot madalal.
Homme alustame oma teekonda Sete poole.
No comments:
Post a Comment