Esimene päev möödas ning võis tunda, mis kehaosad rohkem vatti said. Minu jaoks olid puusast varvasteni jalad kergelt kanged, mingisugust valu otseselt ei tundnud. Kui aus olla oli meil kõigil sama seis. Tore oli tõdeda, et nii Daniil saanud üle oma kõhuvaludest kui ka Nami oma palavikust.
Tundub ,et nüüdsest alustame igat hommikut sarnaselt tänasele. Vara üles, hommiku söök, seljakotid kokku ning aeg teele asuda. Tänane rännak kujunes eilsest rännakust ajaliselt lühemaks, kuid selleks raskemaks. Päeva algus oli vägagi kerge matk, üldiselt mingeid suuremaid mäest üles kõndimisi ei olnud. Tempo oli kiire ning tõotas kõik hästi minevat. Oleme siiani kaunis rohelises looduses liikudes mööda pisikesi külasid. On huvitav vaadata kohalikke mägielanikke, kui vähesega saadakse hakkama. Ei mingeid võlgu või uhiuusi autosid, vaid täielik naturaalmajandus. Kõik, mis eluks vajalik toodetakse, juhul kui mitte minnakse kauplema kõrval külla. Erilist tähelepanu tekitas täna Bhandarist lahkudes, kui nägin kuidas mägisel aasal pullidega põldu künti. Kuidas küll elu maailma eripaikudes nii erinev võib olla. Siinsed inimesed on igastahes oma eluga rahul, mis sest ,et meie jaoks võiks tunduda raske elu. Mis kõige parem, kui need inimesed isegi seda teaksid ,et nad elavad maailma ühes kõige kaunimas paigas.
Kuni lõunani oli meie elu üsna kerge nautisime parimat vaadet ülevalt alla pisikestele majadele, mis tundusid kui monopoli majad. Võta näpuga kinni ning tõsta ümber. Lisaks võimendas vaadet üks jäme jõgi, mis läbi külade jooksis. Ülevalt alla vaadates kõigele sellele tekitas tunde, et kõik see kaunis on maalitud.
Peale lõunat ,aga õnn pöördus ning tuli hakata kõndima 4 tundi järjest pidevalt üles mäge. Kui olime lõunat pidanud 1670m kõrgusel , siis Setesse jõudmiseks tuli meil tõusta 2500m kõrgusele. Kerge arvutus ütleb ,et 830m hambad ristis ülesmäge. Kõrgused pole hetkel veel nii kõrged, et kellegil oleks ilgelt suuri hingamis probleeme. Rohkem tegi väsimus oma töö ning samm lahtus ja aeg seisis. Nami oli pidevast üles mäge liikudes tõsiselt rivist väljas nii,et pidime teda pidevalt järgi ootama. Õnneks on terve seltskond mõistev Nami suhtes ning aitame ikka üksteist välja. Kõige suurem austus meie porteritele, kes vedasid seda samad teed pidi üles 20kg kotte. Tee oli küll raske, kui kõik Setesse kohale ikkagi jõudsime.
Homme tõotab tulla isegi raskem päev, kuna ees seisab Lamjura La punkt, mis asub 3700m kõrgusel. Et selgust tuua , siis on see mägi meie teepeale jäänud, mistõttu lähme korraks 3700m kõrgusele ning siis jälle laskume. Plaan on jõuda Setest Junbesi külakesse, milleks kulub ligikaudu 8 tundi.
No comments:
Post a Comment