Tänase päevaga oleme juba üle poole tee peal teel Luklasse. Lukla on pisut suurem külake, kus asub kurjakuulutav lennujaam. Detsembrikuus nii mina kui Nami alustasime oma esimest üritust Luklast Mount Everest Base Campini. Kahjuks meie esimene üritus luhtus tänu asjatundmatusele. Jirist Lukla kulub ligi 6 päeva, millest 4 päeva oleme juba teel olnud. Maa on küll pikk kahe asula vahel, kuid sellest omamoodi huvitav.
Tuleks paotada sõna ka meie kahest uuest liikmest, kes on meiega juba Jirist. Tegu on mõistagi meie raudmeestest porteritega, kes on päevast päeva meie seltsis. Mehed on põlised mägielanikud ehk sherpad. Sherpad on kange rahvas omaette, kes elavad üsnagi isoleerituses muust maailmast Nepaali Himaalaya mäestikus. Välimuselt tumeda nahalised ning üsnagi peenikesed budistlikud tegelased. Olemuselt sõbralikud ning aupaklikud valgete inimeste suhtes. Pole siiani tundud ,et keegi oleks üritanud mind tüssata. Pigem ollakse suurelt abiks ning alati valmis aitama. Täielik austus inimeste vastu, kes on kõigest meediast ning muust ajusurmast priid.
Kasvatatakse vilja ning kariloomi ning külade vahel liigub agar transport. Kindlasti on raske kasvatada kivisel maastikul mingisugust teravilja, kuid sellegi poolest võib aeg ajalt näha rabavaid viljapõlde. Kariloomadeks on üldiselt sarnaselt Eestile, välja arvatud mägikitsed, keda leidub igas külas kui ka võpsikus. Transport on üks valdkond, mis teenib palju raha mägielanikele. Kuna mägedes puudub igasugune ligipääs mootorsõidukitega veetakKse kõik toodav kaup külade vahel laiali just looma-või inimjõuga. Veoloomadeks kasutatakse peamiselt eesleid ja mägijakke. Kuid siiski peamine transport käib inimjõul. Meile uskumatuna tundub näha pisikesi kleenukesi mägielanikke vedavat koormat ,mis ületab tema füüsilise oleku kordades. Arvatav raskus, mis inimõlul lesib on ligi 100-120kg, mis koosneb õllekastidest, söögist ning muust söödavast. Mägedes pole ei mingisugust lõikamis võimalust, mis tähendab, et need raudmehed kannavad kõik selle kraami ,seda sama teedpidi millel meiegi liigume. Siit tuleb hea näide, milleks on inimene võimeline, seda olenemata füüsilisest välimusest.
Päev teel kujunes pikaks nagu alati. Alustame teekonda tunnike peale päikese tõusu ning lõpetasime tunnike ennem päikeseloojangut. Tee oli distantsilt pikk, kuid sellest enamus tee allamäge. Laskusime täna alla 2200m peale, kus hetkel olen ennast sisse seadnud. Tunda on suurt vahet, kui oleme 500m kõrgemal või madalamal. Esiteks on all pool kõvasti soem ,kui seda on üleval pool. Teiseks liikudes üle 3000m annab hapniku puudus endast märki kiire väsimisega.
Päeva algus oli üsnagi tuuline ning pilves, kui õnn pöördus meie kasuks ning pilvede tagant paistis välja just see ,mille pärast me siin oleme. Vaade paljudele lumistele mägitippudele, millele tuib alt poolt ülesse vaadata. Ei mingisugust elu, ainuke ,mis paistis oli lumi ning tumemust kivimass. Mõtlesin veel, et meil maailmas elab inimesi, kes on käinud üleval tippudel. Missugune võiks olla küll vaade ülevalt alla poole?
Homme tõotab tulema pisut kergem ning lühem päev kui varem. Distantsilt ligi 10km tee, milleks kulub ligikaudu 6-7 tundi.
No comments:
Post a Comment