Põhjuse võin leida just nüüd selles, miks oleme tulnud nii kaugele Hiina ja India vahele. Eesmärk saavutada midagi siiani kätte saamatut, mis justkui hinges kripeldab. Üsnagi võõras ning ennekuulmatu , sellest võita on palju. Võites iseennast on suurem võit kui võita vaenlane.
Teada olevalt eelmine aasta nurjus plaan jõuda Everest Base Campi (EBC). Kuid seekord on asi isiklik, võita tagasi riivatud enesekindlus. Uhkus või loljus, kuid sellest hea võitlus oli tulemas.
Peale Chhukhungi tundsin ennast üsnagi võimsalt. Mis saakski veel takistada alistada matkarada EBCi. Olgu see kasvõi tõestus iseenda teadmistes ning võimetes.
Meie teekond peale Chhukhungi viis meid põhieesmärgini jõuda EBC. Vahepeatumistega Dingboches, Lobuches ning Gorak Shepis. Nimed ei ütle kellegile ausalt midagi, kuid sellest kõrgused loevad. Järgnev vahepeatus Lobuche asub pisut alla 5000m piiri. Tee läbimiseks kulus ligi 6-7 tundi. Plaan oli Lobuches veeta ,vaid üks öö, et järgmine päev Gorak Shepi jõuda ning sealt samal päeval EBC minna. Gorak Shep saab sel juhul olema meile olemuselt baas campiks.
Lobuche ise on pisike küla, eelviimane asula ennem Tiibetipiiri ja samuti ka ennem Mount Everesti. Otsisime kõige odavamat majutust ligi 10 erinevast kohast. Leidsime küll pisut paindlikuma majutuse, kuid sellest olemuselt ikkagi laut. Ruumid üksteise otsas. Igas ruumis kaks voodit ning pisuke jalaruumi. Seintes õhuke vineer, millest kostis läbi iga pisike liigutus.
Minule ning Namile osutus ruum, mis tegelikult tundus rohkem külmkapina. Astudes ruumi sisse võis tunda, kuidas tuul seintest läbi uhtus. Tõotas tulla tähtis öö, kuna just järgnev päev tõotas tulla kullavääriline.
Teada olevalt eelmine aasta nurjus plaan jõuda Everest Base Campi (EBC). Kuid seekord on asi isiklik, võita tagasi riivatud enesekindlus. Uhkus või loljus, kuid sellest hea võitlus oli tulemas.
Peale Chhukhungi tundsin ennast üsnagi võimsalt. Mis saakski veel takistada alistada matkarada EBCi. Olgu see kasvõi tõestus iseenda teadmistes ning võimetes.
Meie teekond peale Chhukhungi viis meid põhieesmärgini jõuda EBC. Vahepeatumistega Dingboches, Lobuches ning Gorak Shepis. Nimed ei ütle kellegile ausalt midagi, kuid sellest kõrgused loevad. Järgnev vahepeatus Lobuche asub pisut alla 5000m piiri. Tee läbimiseks kulus ligi 6-7 tundi. Plaan oli Lobuches veeta ,vaid üks öö, et järgmine päev Gorak Shepi jõuda ning sealt samal päeval EBC minna. Gorak Shep saab sel juhul olema meile olemuselt baas campiks.
Lobuche ise on pisike küla, eelviimane asula ennem Tiibetipiiri ja samuti ka ennem Mount Everesti. Otsisime kõige odavamat majutust ligi 10 erinevast kohast. Leidsime küll pisut paindlikuma majutuse, kuid sellest olemuselt ikkagi laut. Ruumid üksteise otsas. Igas ruumis kaks voodit ning pisuke jalaruumi. Seintes õhuke vineer, millest kostis läbi iga pisike liigutus.
Minule ning Namile osutus ruum, mis tegelikult tundus rohkem külmkapina. Astudes ruumi sisse võis tunda, kuidas tuul seintest läbi uhtus. Tõotas tulla tähtis öö, kuna just järgnev päev tõotas tulla kullavääriline.
Öö süvenedes võtsid miinuskraadid võimust. Väljas oli esimest korda sel kevadel tunda tõsist külma. Juhtus midagi, millest poleks isegi unes näinud. Visates end teki alla tundsin, et keha ei anna rahu. Jäsemed kangestusid ning külmavärinad võtsid võimust. Kükitasin pea 5000m kõrgusel sügavas looteasendis leidmaks sooja. Peagi mõistsin, et mind on salvamas palavik.
Unest olid mõtted uhutud. Ainuke ,mida veel kuulsin olid üksikud laviiniraksud kaugel asuvate mägede nõlvadel ning pisikeste jalgade krabinat pööningul. Uskuge mind, et lebades 5000m kõrgusel , kus on pea 2 korda vähem hapnikku on palavik tõsiseks katsumuseks. Terve öö jooksul olin ärkvel, suutmata leida valemit, et uni silma tuleks.
Hommikul valdas mind nii vaimne- kui ka füüsiline nõrkus. Suur pettumus iseendale. Oli raske mõista, mis juhtus. Olen 3 nädalat teel olnud ning kõige tähtsamal päeval olen selle kõige nõrgemas olekus.
No comments:
Post a Comment