Mount Everest Base Camp, päev 413

  Sellegipoolest ei lasknud plaanidel roisku minna. Alustasin palaviku saatel teekonda Mount Everest Base Campi (EBC) poole. Tundsin end kui 90 aastane. Õnneks olid teised igati abiks kandmaks liigset raskust ning valmis ära ootama. Mingisugune varjatud jõud viis veel keha edasi. Kujutlusvõime tuli kehale appi ning kujutasin juba end EBC olevat kohapeal. Ülehinnatud mõtted ,kuid sellest abiks rasketel hetkedel.

  Ennem, küll tuli teha viimane vahepeatus Gorak Shepis, mis asub 5140m kõrgusel. Minu arvates juba sellisel kõrgusel olemine pole inimese jaoks mõeldud veel vähem elamine. Planeeritud kahest tunnist kujunes neli tundi jõudmaks Gorak Shepi. Polnud mina seekord, kes tempot maha tõmbas, vaid Nami. Ausalt öeldes Nami jaoks on tee olnud üle füüsiliselt väga raske. Peale igat mäkke tõusu  nägid Nami pisikesed jalad välja nagu betoonist valatud. Jalutamisest oli asi kaugel rohkem vitsa jõul armetu lonkimine. Seda enam kõrgused, mis teevad hingamise raskeks.

  Gorak Shepi jõudes võis nägudest lugeda, kes on valmis EBC minema. Kõikidel oli meist tunne kõvasti kehvem, kui seda Lobuches olles. Daniil, kes on olnud kõige kiirem oli järsku näost valge ning kurtmas ,et süda klopib rinnust välja. Nami ,aga oli liiga kurnatud, et veel samal päeval edasi liikuda ning Tanar üllatuseks ei kurtnud suurt midagi. Ise olin eelnevast palavikust räsitud , kuid sellest ei jõudnud ära oodata, mil saaks EBC ära käija. Tundsin nüüd täielikku joovastust mõttest kord seal olla. (Nami pidas paremaks isiklikest huvidest homseks olla valmis Kala Patthariks)
  Just ennem minekut tegime pisukese lõunapausi, kui Daniil otsustas ikkagi mitte mängust välja jääda. Kell oli ligi tunnike üle lõuna, kui alustasime teekonda EBC poole. Peaks mainima, et olime üsnagi kiired ning edastasime palju teisi matkajaid. Ütleks nii pisike kahe tunnine teelõik oli vägagi hõivatud liiklusega. Matkajaid üle kogu maailma erinevalt nahavärvist või soost.

  Veel Gorak Shepist oli näha Mount Everesti tippu, kuid peagi varjus kõrgeim tipp maamunal teiste mägede varju. Naljakas tõdeda tõesti, et kõrgeim mägi pole just kõige paremini nähtav mägi mäestikus. Muidugi oleneb vaatenurgast ning kõrgusest, kus vaadata.
  Tee EBC poole  kujunes vägagi lihtsaks. Ligi kahe tunnine tee koosnes peamiselt tasasest teest, mitte väga palju üles ja alla liikumisi. Olemuselt teelõik üsnagi kivine ning tolmune, mis sarnanes Ama Dablam Base Campiga. Eluks täiesti kõlbmatu kivihunnik, mille tagant hakkas paistma lumehunnikud. Veel kaugemalt hakkas silma paistma hallikate, valgete toonide tagant pisikesed kollased hütid. Hütid osutusid telkideks, millest just baas laager just koosnebki. Suur telkide küla, mis on täis vapraid inimesi, kes igaüks ootamas oma hetke.
  On hea matkata, kui sihtkoht asub otse silme ees horisondil. Samas ei maksa alahinnata ka kõike ümbritsevat. Paremalt vaadates pakkus tõsist silmailu külmunud tiigid. Korrektsed ovaalikujulised jäämoodustised, mis justkui oleks jumala enda poolt valatud. Servade pealt kaunistasid jääkristallid, mis päevasel ajal sulasid ning öisel ajal omaolemust muutsid. Tiike oli päris mitu ning tundus, et olid kuidagi omavahel ka seotud.  Osade tiikide vahelt liikusid koopad, mida kaugelt vaadates võis ühte hinnata.
 

Base Camp

  Ilu lisas mõistagi horsontaalsusele ka vertikaalsus. Vertikaalselt ongi Himaalaja tuntud ülekogu maailma. Kõrgused, millele pole ühelgi teisel mäestikul midagi vastu panna. Otse minu ees Pumo Ri, Cho La paremalt Nuptse ning selja taga kaugemalt Lobuche Ri paistmas. Kõik suured mäed jäämas 7000m kanti. Kõrgeim mägi ,aga Mount Everest 8848m, mis asub ühe jalaga Nepaalis ning teise jalaga Tiibetis. Nepaalis on palju teisi mägesid, mille meetrid jäävad üle 8000 meetri. Kuid, pettumuseks baas laagris polnud võimalik Mount Everesti näha. Jäädes täpselt Nuptse taha peitu, mis on napilt alla 8000m meetri. Pettumus pisuke küll, kuid see ei muutnud eesmärgi olemust.
Baas laager ise oli vägagi hõivatud koht. Peale matkajate nagu meie oli seal ka tõsisemaid inimesi. Inimesi, kes otseses mõttes panevad järgmiseks kaheks kuuks oma elu panti. Teada olevalt on palju inimesi saanud surma Mount Everestil. Juttude põhjal on olnud tänavu aasta üsnagi kaotusterohke, kuna just mõni aeg jäid kaks sherpad laviini alla ning kolmandale kukkus kivi pähe, kes hiljem haiglas suri.
  Ametlik kõrgus 5364m. Seistes ise nüüd Mount Everest Base Campis võisime üksteises kätt suruda ning õnne soovida peale kolme nädalat rasket teekonda. Oleme läinud kolm nädalat just ülesmäge, mis kajastab ka meie eesmärgi täitumist. Olime õnnelikud, nii et lasime kaamerast viimast välja. Mõistagi võtsime ka meie sini-must-valge kotist välja ning tegime meeldejäävaid pilte kord elus olla kohas, kus isegi filmid pihta hakkavad. 
Igaljuhul valdas endas mõnus tunne, et kord seisan kohas, mida võin nimetada saavutuseks. Veel parem seekord olen just siin vennase ning parima sõbraga.  Polnud ausalt see base camp nii väga eriline, kuid eriline oli olla siin kohapeal.  Kahjuks tagasi minek osutus minule raskeks, kuna peale piltide tegemist hakkasin tundma jälle palavikku. Pea kergelt udune ning keha külmavärinates vedasin ennast tagasi Gorak Shepi, kus ootas ees tekiteraapia.