Lukla on suurem külake, mis asub 2970m kõrgusel merepinnast. Tähtis külake, kus asub kõrgeim lennujaam Nepaalis. Samas on kohalik lennujaam maailma kõige ohtlikum lennujaam, mis kannab nime esimeste Mount Everesti vallutajate järgi - Hillary and Tenzing Airport. Ohtlikuks teeb lennujaama looduslik paigutus, kus pea iga aasta kukub lennuk alla.Veel meil pole vaja midagi karta ,sest lennukit me kasutame ,vaid tagasiteel Kathmandusse.
Nüüdseks võime tähistada esimese etapi lõppu kui oleme peale kuute rasket päeva jõudnud Lukla. Tee on olnud füüsiliselt palju raskem, kui seda oli detsembris Luklast Everest Campi poole. Päeva pikkused on olnud 8-10 tundi päevas üles ja alla mäge. Jalgadele väga suur koormus, mis andis pidevalt põlve ning jalavalude näol tunda.
Kui Jirist Lukla oli põhiliselt tarvis füüsilist tugevust, siis Luklast Everest Base Campi on tarvis asjatundlikust ning tarkust. Pole tähtis millises füüsilises vormis inimene ka poleks, kas musklis, peenike või paks- kõikidele kehtivad samad reeglid. Tõesti küll tuleb füüsiline tugevus palju kasuks ,kuid kõrgustega harjumine on täiesti individuaalne. Osadel meist kulub kauem aega kui teistel harjuda kõrgustega.
Lisaks on olnud toit väga kesine. Toiduvalik on pea igas majutuses täpselt sama. Enamus tellitud toit on vähese kaloriväärtusega tooted tehtud viljast ning kõrvale kas muna või juustu. Valikuid on pisut küll rohkem, kuid oleme võtnud nõuks tellida võimalikult vähe või üldse mitte piimatooteid. Paljudes kohtades puudub külmik või midagi sarnast, mis hoiaks toitained värskena. Üldse mida üles poole liigume ,seda suuremaks muutub ohk haigestuda kõhugrippi. Olen ning olen ka tulevikus väga ettevaatlik söödava ning joodava suhtes, viimane mida tahaks oleks kõhuvalud. Seega on meie toidulaud üsnagi piiratud. Selge on see, et raske füüsilise pingutuse ning kesise toiduga kaotame palju kehakilosid.
Usun, et kes loevad tahaksid teada ,kus me vett küll saame. Mineraal vett on võimalik küll osta, kuid mis on väga kallis. Põhimõtteliselt joome me jõevett, mis mööda mägesid liigub. Kuid üks hetk. Pole vaja ette kujutada, kuidas me kätega ahmime jõevett näost sisse. Nii ekstreemne see nüüd küll pole. Mööda külakesi ning teedekõrval liiguvad veepostid, kus niriseb vesi mööda kraani alla. Vesi, mis kraanist tuleb on täpselt sama jõevesi, kuid kergelt kättesaadav. Sellegi poolest tuleb olla ettevaatlik, mis pärast filtreerime vett ennem joomist. Paljud matkajad kasutavad veepuhastus tablette või tilkasid, mis tapavad bakterid, kuid leian et igasugune keemia pole ka hea. Seetõttu kasutame spetsiaalseid veefiltreerimis pudeleid.
Tänane päev oli vägagi pilves, mistõttu midagi erilist meie silmad ei näinud. Teadsime,et tänane päev on raske tulema. Tõesti oli raske. Meil kulus teeläbimiseks 10 tundi. Oli palju üles ja alla minemisi. Kell oli juba tunde üle pärast lõuna, kui selgus ,et me peame veel tegema viimase pinguse ja matkama 2 tundi üles mäge. Pole ammu nii väsinud olnud, kui olin seda täna. Jalad muutusid laisaks ning tõukasin pidevalt jalga vastu kivi. Enam ei raatsinud isegi pilku mitte üles tõsta, vaid hambad ristis mäest üles liikuda. Polnud ka ime, meil oli käsil 6 vägagi pikk päeva teerajal ilma päeva vabaks võtmata. Paljudel meist on põlvedega probleeme, mis saavad palju põrutada minnes allamäge. Ainuke pidevalt tugev on meil vennas Tanar, kellel ei ole mitte ühtki probleemi esinenud. Loodetavasti suudab ta ennast piisvalt säilitada järgnevaks, kui tuleb tegu hoopis teiste katsumustega.
Üsna pea võtame mõned päevad vabaks, et puhata ning harjuda uue keskkonnaga. Kuid ennem ,seda tuleb meil veel 2 päeva teel olla. Homme alustame oma teekonda Namche Bazaari poole, mis on suur küla 3440m kõrgusel, kus teha pikem peatus. Ennem Namche Bazaari, aga teeme vahepeatumise Monjos.
No comments:
Post a Comment