Wednesday, May 23, 2012

Kiiroksjon Thameli tänaval, päev 420


  Hea on leida ideid asjadele ,mis on ammu meile unustusse jäänud. Asjad, mis on elust justkui tähenduse kaodanud. Minu jaoks ,said peale matkamist asjad, mida ma ei plaani endaga igavesti kaasas kanda. Nende hulgas soe pikk aluspesu, sokid, paar päikseprille, pikad trekingu püksid, kindad ning muud pisikest kraami.

  Polnud kindlasti plaanis asju lihtsalt ära anda. Põhjus polnud, et mulle raha nii väga tähendaks, vaid rohkem võimalus asjad ise võõraturu rahaks teha. Turuks mitte turuplats, vaid kohalik turistidest täis tänav. Selge oli see, et turistidele ma müüma ei läheks, kuna kõik on niigi odav ja miks keegi peaks minu kasutatuid asju ostma. Otsustasin, et püüan kohalikesse poodidesse minna asju müüma. Pakkisime Tanariga mitte vajaliku kola kokku ning suubusime poodide poole. Poemüüjad olid suhtleiselt shokeeritud ning ei suutnud uskuda, et valged inimesed tulevad ja hakkavad kauplema. Naerdi mitmes kohas väljas, kuid jäin rahulikuks ja sõnasin, et müün oma pasa maha nagunii kellegile.
  Poodides õnne polnud. Sain aru, kui raske on kohalikel vaestel tänavamüüjatel oma saasta maha müüa. Paljud neist müüvad vägagi debiilset kraami näiteks kaltsud , flöödid või mingisugune käsitöö, millel puudub igasugune tarve. Endal vaatas samuti vastu  kehv kraam. Tundus ,et kui tõesti need asjad maha saan kellegile , olen valmis ka mungale kondoomi maha ärima.

  Seisin kohaliku supermarketi ees, mis ausalt meie mõistes oli pisut rikkam külapood. Pisikene pood, keset Thameli tänavat, kus  müüdi peamiselt igasugu toidutooteid. Järsku ilmus minu ette pisike mutike, kes tahtis mulle midagi maha müüa. Thameli tänavatel on selline peale tulemine täiesti normaalne. Pea alati, keegi tahab midagi valgele inimesele maha müüa. MInu poolt vastus ei temale ning pakkusin mutikesele oma kraami. Minulegi üllatusena oli mutikesel asjade vastu huvi tekkinud. Lasin mutikesel suurte silmadega asju sobrada ja vaadata. Mõne aja pärast olin tähelepanu keskpunktis, kui oli silmapaare juba rohkem, kui ma kokku jõudsin lugeda. Olin ümbritsetud kohalike poolt, kes äratasid asjade vastu vägagi suurt huvi. Prooviti ning pakuti ja asjad hakkasid ise enesest raha mulle tasku tooma. Sel hetkel hakkas kiiroksjon, mis kasvas välja vägagi edukaks. Vaesed elanikud, olid oma pakkumistega mul koguaeg jälil ning asjad kotist muudkui läksid. Samal ajal müüs ka Tanar oma asjad maha. Kokkuvõttes tegime Tanariga korraliku 1200ruupit asjade pealt ,mis oleks võinud minna sama hästi kui prügikasti. Inimesed olid üsnagi imestunud, kuid sellest kohalike inimeste jaoks oli see väga meeldiv. Kasvasime selle ühiskonnaga ühte, kus on kauplemine ning tingimine turu üks tähtis osadest. Vägev kogemus, mis tuli vägagi ootamatult, kuid selles jääb see seik kauaks meelde.

Kohalikust elekrtisüsteemist nii palju. Tundub, et terve linna elektrisüsteem on täielik sasipundar täpselt nagu riik isegi. Huvitav teada, et elektrit pole võimalik nautida terve päev. Teatud kellavahemikel lülitatakse vool linnas välja ,et hoida elektrit kokku.

No comments: