Tervelt 22 päeva isoleerituses ning ilma suurma kisa ja kärata. Pean mainima ,et ka selline elu viskab pika peale üle. Moraalselt vägagi väsitav. Polnud me lihtsalt mägedes puhkusel ,vaid päevast päeva võitlesime väsimusega. Kõndida terve päev mäest ülesse on vägagi koormav tegevus. Plus veel tõsiasi ,et oleme olnud koguaeg täpselt sama toidu peal. Toit ,mis igakorraga üha õõvastavamaks muutus. Ajast ,mil üles jõudsime enam ei mäletanud liha maitsetki. Jah, ka tõsiasi, et isiklikult olin ligi 2 nädalat pesemata. Ainuke ,mida külmaveega raatsisin pesta olid jalad ning nägu. Kuid palju elus neid pesematta hetki ikka on.
Peale Kala Patthari ma ausalt ei jõudnud ära oodata ,kuna saaks hakata laskuma alla poole. Kuna päris mitu ööd olid väga häiritud. On raske magada üle 5000m, kui hingamise asemel hoopis magdades hingeldad. Mitmeid kordi ärkasin öösel üles, kuna hingeldamine muutus kergelt lämbumiseks. Normaalset hingamistempot magades on raske leida. Oleneb muidugi kui kaua koha peal olla. Meie aga ei plaaninud üle 5000m kauaks kohale jääda. Veetsime ,vaid ühe öö nii kõrgel, et valmistuda Kala Patthariks. Järgnev päev ,aga laskusime alla poole. Alla minemise suhtes pole mingesuguseid limiite, mida kiiremini seda parem. Veel alla minnes olin palavikus, kuid peale lõunat olin veel ka kõhugripis. Ei tea ,miks aga tundus ,et mäed vihastasid minu peale, et kõik haigused viimaste päevadega endasse imasin. Võin öelda, et tundsin end sel päeval väga sitasti. Mõtlesin ,et parem oleks kuuse alla maha surra, kui olla hapniku puuduses koos palaviku ja kõhugripiga.
Tagant järgi mäletan hästi ,kus kõhugripp pärit oli. Just samal päeval, kui alla poole laskusime tegime lõunapeatuse Lobuches, et korraks halastada oma kehale ning süüa peale mitut päeva söömata. Olin selleks ajaks söömata juba 2 päeva, kuna enesetunne oli väga kehv olles palavikus. Tellisin endale Sherpa Stew, mis on tegelikult supp täis toiteväärtust. Oma olemuselt tuletas meelde komeedi kommi või Tartu püssirohukeldri püssipunast, mis on segatud erinevatest jääkidest kokku. Üldiselt sherpa stew on vägagi korralik supp, kuid seekord mind mürgitati meelega. Tundus, et minu kausis vedeles kellegi teiste inimeste supijäägid, mis minule ilusti serveeriti. Olin nii tundetu maitsete suhtes ,et lihtsalt suurest näljast sõin ennast täis suppi, mis tõi mulle kohutavaid piinu.
Vedasime ennast esimesel laskumispäeval Periche asulasse, mis asub ligi 4200m kõrgusel. Teisel päeval ,aga liikusime pikapäevaga Namche Bazaari ning kolmandal päeval Lukla linna, kus asub lennujaam. Ennem üldse mägedesse tulemist olime juba piletid Luklast Kathmandusse broneerinud. Broneerisime eelnevalt avatud piletid, mis oli võimalik omasoovist aktiivseks registreerida.
Sama päeva õhtul jõudis meieni info ,et kusagil meie lähedal kukkus lennuk alla. Teadsin ennemgi ,et see lennumarsuut ,mis saab homme meile tõeks on maailma kõige ohtlikum. Kuid olin juba vaimselt sellisel tasemel, et parem suren ,kui veel matkama hakkan tagasi Jirisse. Infoks nii palju, et lennuk mis just 2 päeva sellest ajast alla lendas omas suuri kaotusi. Lennukipardal 22 liikmest sai sel päeval saatuslikuks lennuks 15 reisijale, kes enamus pärit Indiast. Lennukeid on kukkunud alla pea iga aasta, mis tundub kohalike jaoks justkui normaalne nähtus. Mitte kunagi ei või teada, kas tuleb saatuslik lennureis, mis jääb viimaseks. Kõige õigem näide oleks vene ruleti mängimisega. Kõik võib hästi minna ja võib ka olla katastroofiline. Kuid, mis me ikka halame, võime lihtsalt unepealt ka hingamise unustada ja läinud olemegi.
Järgnev päev meie lend tühistati tuulise ilma tõttu ning üle järgmine päev olime lennuga Kathmandu poole. Olen elav tõestus eelnevale jutule, et kõik läks hästi. Pealegi oli minu jaoks eelnev lennumarsuut juba kolmas kord.
No comments:
Post a Comment