Polnud peale Everest baas laagrit kõik veel läbi. Jäi veel teha viimane pingutus , et jõuda ligi 200m kõrgemale asuvasse vaatepaika nimega Kala Patthar. Kala Patthar on 5550m kõrgune vaatepaik Everest baas laagri kõrval asuval künkal. Peetavasti parim koht Mount Everesti nägemiseks. Nagu igalpool mujalgi on tähtis vaatepaikades ilmastikutingimused ning samuti ka olla õigel ajal kohal. Parimaks ajaks peetakse Kala Patthari külastada varahommikul, kui päike mägedevahelt välja tuleb.
Veel viimane, kõige viimane pingutus. Olime kõik eelmistest 22 päevast rusutud ning kergelt vaimuvaesed. Kõik see olemine siin on olnud ka vaimselt ja füüsiliselt suureks koormuseks. Ärgata igahommiku vara ning süüa lahjat toitu, mis on igapäev täpselt sama. Vaevu tõstame veel kätt toidukülge, mis on saanud meie jaoks rohkem kohustuseks. Veel kord üles ning siis lõpuks jäädavalt alla.
Veel viimane, kõige viimane pingutus. Olime kõik eelmistest 22 päevast rusutud ning kergelt vaimuvaesed. Kõik see olemine siin on olnud ka vaimselt ja füüsiliselt suureks koormuseks. Ärgata igahommiku vara ning süüa lahjat toitu, mis on igapäev täpselt sama. Vaevu tõstame veel kätt toidukülge, mis on saanud meie jaoks rohkem kohustuseks. Veel kord üles ning siis lõpuks jäädavalt alla.
Äratus kell oli 3:00 varahommmikul. Kuidas see pimedus tuppa sai ei tea. Teadsin , vaid et oli aeg üles ärgata. Ausalt öeldes polnud palju ärgata kuna olin juba kolmandat ööd 5000m peal olnud magamata. Sel ööl oli palavik võtnud veel kõrgema pöörde ning kraadiklaas näitas kõrge 38,5 kehakraadi. Mõistus oli lahja ning surnud, keha oli haigusest nõrkemas. Ainuke päikesekiir varahommikul oli veel tahtejõud, mis ajas voodist püsti.
Kell 3:30 alustasime taskulampide saatel teekonda ülesmäkke Kala Patthari poole. Jagasime seltskonna tempo suhtes kaheks. Tanar ning Daniil ning Thule ning teise satsina mina, Nami ning Amri. Kiiremad kadusid meie eest üsnagi peagi. Ainuke, mida veel nägime oli nende taskulampide vihud ning kadunud nad olidki.
Mina ning Nami olime tol päeval sama kiired ning võiks öelda, et oli raske isegi Namiga tempot pidada. Olin väga kurnatud ning ei suutnud juba alguses ette kujutada, mil juba kohal oleksin. Pidevalt mõtlesin, et peaksin tagasi minema ennem kui kokku kukun. Mida kõrgemale liikusime, seda tuulele avatumaks muutus mäenõlv. Tuul oli öösel külm ning lausa surmas keha külmavärinates. Iga tugev tuulehiil tõmbas kehast läbi nagu noaga. Õhtu külmast nii palju, et oli korralik miinuskraad. Näpud ning varbad hakkasid kõikidel meil külmetama ning isegi pudelisvesi hakkas ära jäätuma.
Liikusime suhteliselt tibusammudel ainult ülesmäge, mis pidi kestma järgmised 3 tundi, et jõuda Kala Patthari. Peatuda ja võtta pausi kahjuks väga ei kannatunud teha külma tõttu. Endast alla poole võis näha teiste inimeste taskulampide vihke, mis murdusid nõlvade taha. Pressisime mäest üles edasi, kuniks välja hakkas paistma lootust paistev päikesetõus. See oli vägagi lootusandev märk, kuid veel vara ,et tunneksin päikese soojust oma nahal. Kaunis oli näha ,kuidas päikesevihkudest lumised mäetipud justkui põlema süttisid. Kõik juhtus vägagi kähku kui päike veel kaugel peidus, kuid sellest mäetipud üharohkem hakkasid endast märki andma. Huvitav vaadata, kuidas võis näha silmnähtavaid päiksevihke murduvat ning kui laserina mööda mäekülge taevasse startimas. Mount Everest oli meie saatmas teel Kala Patthari, andis korralikult motivatsiooni. Mida kõrgemale läksime ,seda rohkem hakkas Everest ennast näitama kõige tublimatele.
Tee oli ülesmäkke ning raske. Olles ligi poole peal hakkas Nami kurtma ,kuidas süda klopib ning valu teeb. Oli näha tema silmes kurnatust ning pisikest pisarat, mis soovin täiest südamest kord üleval ära käija. Nami jaoks on olnud Kala Patthari jõudmine eesmärgiks juba 5 aastat tagasi, mil ta siin esimest korda proovimas oli. Täna oli ta ,vaid tunnikese kaugusel sellest eesmärgist. Olin tema pärast mures, kuid motiveerisin veel edasi minema.
Kell 3:30 alustasime taskulampide saatel teekonda ülesmäkke Kala Patthari poole. Jagasime seltskonna tempo suhtes kaheks. Tanar ning Daniil ning Thule ning teise satsina mina, Nami ning Amri. Kiiremad kadusid meie eest üsnagi peagi. Ainuke, mida veel nägime oli nende taskulampide vihud ning kadunud nad olidki.
Mina ning Nami olime tol päeval sama kiired ning võiks öelda, et oli raske isegi Namiga tempot pidada. Olin väga kurnatud ning ei suutnud juba alguses ette kujutada, mil juba kohal oleksin. Pidevalt mõtlesin, et peaksin tagasi minema ennem kui kokku kukun. Mida kõrgemale liikusime, seda tuulele avatumaks muutus mäenõlv. Tuul oli öösel külm ning lausa surmas keha külmavärinates. Iga tugev tuulehiil tõmbas kehast läbi nagu noaga. Õhtu külmast nii palju, et oli korralik miinuskraad. Näpud ning varbad hakkasid kõikidel meil külmetama ning isegi pudelisvesi hakkas ära jäätuma.
Liikusime suhteliselt tibusammudel ainult ülesmäge, mis pidi kestma järgmised 3 tundi, et jõuda Kala Patthari. Peatuda ja võtta pausi kahjuks väga ei kannatunud teha külma tõttu. Endast alla poole võis näha teiste inimeste taskulampide vihke, mis murdusid nõlvade taha. Pressisime mäest üles edasi, kuniks välja hakkas paistma lootust paistev päikesetõus. See oli vägagi lootusandev märk, kuid veel vara ,et tunneksin päikese soojust oma nahal. Kaunis oli näha ,kuidas päikesevihkudest lumised mäetipud justkui põlema süttisid. Kõik juhtus vägagi kähku kui päike veel kaugel peidus, kuid sellest mäetipud üharohkem hakkasid endast märki andma. Huvitav vaadata, kuidas võis näha silmnähtavaid päiksevihke murduvat ning kui laserina mööda mäekülge taevasse startimas. Mount Everest oli meie saatmas teel Kala Patthari, andis korralikult motivatsiooni. Mida kõrgemale läksime ,seda rohkem hakkas Everest ennast näitama kõige tublimatele.
Tee oli ülesmäkke ning raske. Olles ligi poole peal hakkas Nami kurtma ,kuidas süda klopib ning valu teeb. Oli näha tema silmes kurnatust ning pisikest pisarat, mis soovin täiest südamest kord üleval ära käija. Nami jaoks on olnud Kala Patthari jõudmine eesmärgiks juba 5 aastat tagasi, mil ta siin esimest korda proovimas oli. Täna oli ta ,vaid tunnikese kaugusel sellest eesmärgist. Olin tema pärast mures, kuid motiveerisin veel edasi minema.
Koos me siia tulime ning koos me siin üleval kord oleme. Kõrguseks 5550m, mis asus Mount Everestist tipust, vaid 3km all pool. Vaade varahommikusel Kala Pattharist oli ideaalne. Seekord oli Mount Everest nähtav, koos Nuptsega ning teiste kõrgete mägedega. Igale poole kuhu ka ei vaadanud valdas uhke tunne olla sel päeval siin, mida peetakse parimaks vaatepaigaks. Pildid sealt räägivad juba enda eest. Võtsime kiire 5 minutit ,et teha pildid ning suubuda kohe alla tagasi, kuna ausalt füüsiliselt oli Kala Pattharis olla üsnagi ebameeldiv. Õhk oli tõsiselt hõre ning teada võis, et kaua seal aega veeta ei maksaks.
Ausalt öeldes suubusime ligi 1,5 tunniga tagasi allamäge kuniks Gorak Shepini. Gorak Shepis tegime kerge söögi ning põgenesime juba samal päeva lõuna paiku kõrgustest alla poole. Vaimselt oli see minule suur pingelangus liikuda alla lootes, et ehk saan ka haigustest parmini jagu ning ehk saan ka kord peale 3 päeva ka söödud. Kala Patthari võis lugeda meie matka haripunktiks ning ühtlasi ka kohaks, kus meie teekond ka läbi sai Khumbu regioonis Sagaramatha rahvuspargis.
No comments:
Post a Comment