Munadepühadest kaevandusteni

Nagu pealkiri ütleb järgev jutt on seotud pisut ka munadepühaga. Mitte et see püha meie jaoks midagi erilist tähendaks, kuid siin riigis on ennem munadepüha ja siis alles kõik ülejäänud tegevused. Meile tähendas see seda ,et tööd meil selleks ajaks ei ole ja ka raha ei saa juurde tekitada. Peale selle ,et meie töö peatus ,peatus ka kõikide teiste firmade, poodide ja ka pankade tegevus. Kestaks see pagana püha siis üks päev, kuid ei , neli päeva täiesti jutti.

Haijaht 16. aprill

Kes meist põhjamaa inimestest ei tahaks haid näha? No mina igastahes tahaks kyll, ja veel parem tahaks kõige hirmsama ookeani kiskjaga vastamisi olla. Haid on ookeani vetes toiduahela tipus, seega tähendab see seda ,et pole kedagi kes haidest toituks. Kui on keegi kes võiks haidest jagu saada on selleks ainult inimene. Mitte oma füüsilise võimekusega vaid oma ajumahuga.

Gantheaume punkt

Vahepeal jõudsime ära näha Broome ühest vaatamisväärtusest. Seda kohta kutsutakse Gantheaume Punkitiks. Seal pidavat siis olema dinosauruste jalajäljed juba 130 millionit aastat tagasi. Pidime siis ikka kohale minema ja üle vaatama kas ikka leiab sealt dinosauruste jalajälgi.

Esimene tööpäev 8. aprill

Esimene tööpäev minu jaoks algas  kell 6:00 kohaliku aja järgi. Seega pidime üsna vara üleval olema. Daniili töö oli samas kandis küll aga tema töö aeg algas 8:00. Hommiku söök söödud suundusime tööle.

Tööotsingul 7. aprill

Töö otsingut alustasime siis esmaspäeval 4.dal aprillil. Nagu tööotsimisel ikka on palju erinevaid võimalusi. Samuti ka siin  riigis.

                Esiteks käisime läbi võibolla kõige kergemad tööotsimis võimalusi ehk tööbürood. Broomelinnas üsna mitu neid siin. Osad neist mõeldud ainult pärlitöö büroodeks, kuid on ka üleüldiseid tööbüroosi. Sinna nagu siis ka meil jätad oma CV ja kui nad leiavad et oled töö jaoks õige võtavad ühendust. Esimene büroo kuhu läksime oli Pindan Labour Solutions, selle linna ehk kõige asjalikum büroo. CV antud jalutasime büroost välja ja ei läinud palju aega kui saime neilt esimese tööpakkumise. Pakuti ehitustöödega seonduvat tööd. Mõtlesime ja arutasime , kuid jäime kindlaks endale et ehitus tööd meie ei tee enam ja ütlesime selle pakkumise ära.

Broom 3. aprill

     Broom on üsnagi väike linn, inimesi umbes keskelt läbi 40000. Pikk jutt lühikeseks vaadake pilte ja saate aru ,et tegu on väga ilusa linnaga eriti veel imekauni linna rannaga. Linnas tegeletakse lisaks tavalise farmidusele ka pärli farmindusega. Just selle viimase pärast just tulimegi siia. Nii palju kui teistelt uurinud oleme pärlifarmiduse kohta , räägitakse et siinsed farmid pidavat pakkuma lisaks mõistlikule tasule ka tasuta majutust ja toitu. Juttude järgi tasu varieerub nii 18-25$ vahel tunnis. Mõistagi maksud lähevad maha. Töö iseenesest tundub üsna põnev olevat et ära proovida.

Seik keset metsikut loodust

Oli  1. Aprill kui seadsime ennast pikaks sõiduks Broome poole. Kõik oli fantastiline, nägime ilusat metsikut loodust , tegime pilte ja nautsime seda mis loodus pakkus.  Alustasime oma sõitu üsna hilja, kuna Port Hedlandis oli tegemist küllaga. Seega valmistasime end ette pimedas sõiduks. Tee oli väga tühi autodest, üldse austraalane vist ei kasuta eriti autot nii pikkadeks sõitudeks. Kahjuks keegi meid ei hoiatanud et järgmise 600km tee lõigul ei ole mitte ühtegi tanklat. Seega meie oma 40l paagiga jooksime kütusest tühjaks u. 150km ennem Broome.  Olukord oli üsna kehv kuna väljas oli pime ja maantee oli peaaegu tegevusest surnud. Pidasime masina teeäärde ja ootasime et ehk keegi tuleb ja aitab välja. Kahjuks kedagi ei tulnud ja valmistasime end ööks. Telkida väga ei julgenud ja pidasime targemaks autos magada. Jubedaks tegi asjaolu see et mida rohkem põhja minna seda lämbem ja palavam on.  Ka aknaid ei saanud avada kuna väljas varitses meid pea miljon sääske kes olid valmis meid ära sööma. Auto aknad kinni ja autos istudes võis kuulda sääseparve pininat mis oli nagu üks noot. Aknad uksed kinni ja meeletu palavus autos pani meid just kui sauna. Autos oli tõsiselt palav nii et higi lahmas.

Port Hedland

Port Hedland on siis nö. Austraalia mustem pool. Siin peale raske töö ja töö muud ei olegi. Vähemalt kohalik kirjeldasid seda nii. Siin asuvad Austaalia suure rauavarad, mida päevast päeva kaevandatakse. Selle kohale võikski nimeks panna kaevurite linn. Linnas elab healjuhul mõni kümmend tuhat inimest, kellest enamus on seotud kaevandus töödega.

Mõistatus

31. märts, kell 16:30 kohtusime siiani tundmatu olendiga. Peatasime auto, et tundmatu olendiga tutvust teha. Miskipärast  aga tema meiega suhelda ei tahtnud. See jäi meile mõistatuseks.  Arvasime, et see tundmatu olend tukkus  tee ääres peale pikka teekonda. Hiljem selgus aga, et meile seni tundmatu pikajalgne olend oli tee äärde surema jäetud känguru.

Teel Carnarvoni

Saime üsna hilja Geraldtonist liikuma, seega pidime pimedas sõitma. Geraldtonist Carnarvoni oli oma 430 km. Teed üsna  pikad ja sirged küll aga sellest korralikud. Ohtlikuks tegi sõidu selle liigne sirgsus kuna uni kippus pidevalt peale tulema. Õnneks või õnnetuseks tuli meie õndsat und segama kohalik politsei -  olime  jäänud politsei reidi otse keskmesse. Tegu oli sis nende  sõnul kontroll reidiga. Kontrolliti kas meil on narkot või relvi pardal. Siin kohal ütleks emale aitäh et mulle peale

käisid et teeksin rahvusvahelise juhiload. Peale lühikest otsimist lasti meid minema ja jätkasime oma sõitu. Sõit tundus üsna rahulik ja meeldiv, kuid just ennem Carnarvoni sisenemist tõmbas ment meid jälle maha. Need mendid sis vähekarmimad, pisti kohe kõrs suhu ja puhuma. Üldiselt sama teema kas me ikka narkot veame jne. Ja tuli veel ka kolmas ment aga sellele suudsime selgeks teha et me ei taha nendega enam tegemist teha.

Geraldton

 Geraldton

                Perthist väljasõites võis näha päris meeldejäävaid kaadreid Austraalia maastikust. Erinevalt meie

eesti metsadest laius siit madal vaade silmapiirini. Metsa asemel kutsuks seda rohkem põõsastikuks mis on laotatud punase liiva peale. Küllap on see tingitud ka siinsest kliimast, igapäev 30 kraadi sooja küllap eriti ei soosi kõrgeid metsi. Palme oleme siiani näinud ainult linnades.

Perthi elu

Perthi lennujaam asus umbes 30 min kaugusel Perthi kesklinnast. Õnneks liiklesid bussid otse lennujaamast südalinna seda siis 16$ tasu eest. Linna jõudes leppisime kokku, et esimese asjana oleks tark tegu endale ajutine elamine leida, et saaks rasked kotid kuhugi maha panna. Kohe bussipeatuse kõrval meie õnneks oligi üks kohalik backbackerite hostel kuhu me ka sisse kolisime. Ühe öö eest tuli meil maksta 27$ nägu, mis on üsnagi kõrge tasu. Teadsime ,et mida varem me linnas oma asja tehtud saame seda kiiremini saame suurlinnast minema kuhugi väiksemasse kohta. Perth on ka kohalike elanike sõnul üsna kallis linn elamiseks. Mõistagi see linn meie rahakotile eriti hästi ei mõju, seega vaja kiiremas korras lahkuda Põhja poole.

25. märts Eesmärk

                Kaks kiilakat poissi mõtlesid ühel päeval ,et võiks reisima minna kuni veel noored oleme. Parimaks varianiks tundus minna maailma avastama. Asjaolusid avestades leidsime et parim koht kuhu minna on Austaalia, kus alati päike paistab ja tuju lõbus. Piletid sai juba aasta alguses jaanuari kuus broneeritud. Sõltuvalt asjaoluest ja ka hindadest kujunes 25. märts kuupäevaks.