Sunday, August 19, 2012

Varas, päev 483

  Reisides on alati tarvis tähelepanu ning olla keskendunud. Eriti veel kohtades, kus on suured rahvamassid nagu näiteks rongi -ja bussijaamad. Koht on ideaalne taskuvarastele, kes oma igapäevaseid ohvreid otsivad. Taskuvargad on nagu nuhtlus ühiskonnale, kes tuletavad meelde ,et tuleb olla keskendunud.


  Alustasime oma teekonda Guilinist rongiga Chang Sha poole. Sellega seoses vahetsime regiooni. Kohale jõudes pidasime targemaks kohe broneerida järgmine pilet Hangzhou poole, mis asub tunnikese kaugusel Shanghaist. Broneerisime pileteid tulevikuks ette, kuna inimesi on palju ja piletitega on kiire.
  Seega olime veel Chang Sha rongijaamas piletikassa taga oma järjekorda ootamas. Inimesi oli tohutult ja õhkkond oli närviline. Rongijaam oli palav, kui saun ning pinge lisas veelgi palavust. Otsustasime ,et ma hoian silma peal seljakottidel ja Nami läheb ostab piletid. Viskasin ranitsad seinaäärde nurka ja pidasin valvet. Nami,aga läks järjekorda seisma ja ootas oma korda.
  Järsku kui ei kusagilt seisis minu ees keegi kodutu. Teine hambutu, räämas riietega, kondine kui luuavars ja paljajalu. Hakkas mulle midagi hiina keeles seletama ja püüdis igakord mulle läheneda. Tundus nagu ta tahtis minult midagi, kuid raske öelda mida. Olin temaga üldse üsna napisõnaline ja näitasin vähe huvi temaga jageleda. Pidasin targemaks hoida asjadel silma peal.
  Mingil hetkel hakkas Nami kätega vehkima , mis tähendas ,et ta oli järjekorra lõppu jõudnud. Üritas mulle selgeks teha, et on tarvis passi, et ta saaks piletid broneerida. Võtsin kõik seljakotid enda kanda ja liikusin Nami poole ,et ulatada pass. Ulatasin passi ning liikusin mõne sammu tagasi, et anda ruumi inimestele.

  Piletite ostmine on alati paras peavalu, kuna nad ei räägi sõnagi inglise keelt. Ostmine käib suurelt giidraamatuga vehkides ja kehakeelega. See on üsnagi raske tegevus, eriti veel minu jaoks. Nami ,aga oskab kirjutada hiina keelseid karaktereid, mistõttu oleks ilma temata kõvasti raskem pileteid broneerida.
  Mingil hetkel tekkis pileti kassiiril probleem, minu passi numbri leidmisega. Lehitses passi numbrit vanade viisade seas ilma mõtlemata, et passi esimesel lehel on passinumber. Pidin sekkuma ja näitama puust ja punasest ,kus passinumber on. Nami üritas veel selgeks teha, et tahame  magamisklassiga vagunit. Ühesõnaga oli piletite ostmine paras segadus.
  Mingil hetkel oli sama räämas kodutu Nami külje alla ennast sättinud. Olime niivõrd ametis, et unustasime tähelepanu. Raske oli arusaada ,mida see kodutu tahtis ega meil polnud aega temaga maid jagada. Ajal, mil kassiir piletid üle ulatas suutis osav pikanäpumees tõmmata ühe pileti nii osavalt ära ,et me sellest arugi ei saanud.
  Mingil hetkel kamp noori hiinlasi tuli minu juurde ja justkui üritasid mulle midagi öelda. Ega ma aru ei saanudki neist kuniks Nami kurtis ,et üks pilet on kadunud. Sel hetkel mõistsin ,mida hiina noored üritasid mulle selgeks teha.
  Selleks hetkeks oli varas juba lahkunud suurde linnadzungli. Ainuke ,mis üle jäi oli pilet kehtetuks teha. Kuidas seda siis teha, kui me hiina keelt ei räägi. Õnneks on häid inimesi nagu need hiina noored. Noored aitasid meil asja joonde ajada piletikassiiriga. Nad tegid selgeks kassiirile, mis oli juhtunud. Tänu nendele saime uue pileti.
  Ainuke, mida varas piletiga teha saaks oleks edasi müümine. Kui keegi tõesti ostaks saaksime ostjaga juba järgmine rongireis tutvuda. Minu uus pilet on täpselt sama koha peal. Igalpiletil on peal ka passinumber, mis tõestab ,et pilet on varastatud. Kes iganes ostab selle saan ta kätte.
See päev oli õppetund meile olla fokuseeritud. Õnneks oli see ,vaid üks rongipilet mitte midagi väärtuslikku nagu rahakott.


No comments: