Suur Hiina müür, Mutianyu, päev 493

  Hiina kõige enam tunnustust ja kuulsust kogunud rajatis on vaieldamatult Suur Hiina müür, mida loetakse üheks seitsmest maailma imeks. See on peaaegu 9000 kilomeetrit pikk müür, mida legendi kohaselt võib ka Kuu pealt näha. Selle alguslugu sai oma juured 3. sajandil eKr Hiina esimese keisri poolt, kes ajaloos esimest korda ühendas erinevad regioonid ühtseks impeeriumiks. Kaitsmaks impeeriumi valdusi sissetungijate eest sai Suur Hiina müür oma sünni.

  Maailma pikima kaitserajatise ehitamine algas tegelikult juba 9-8 sajandil eKr, mil pisikesed väike riigid enda kaitseks müüre looma hakkasid. Keisririigi tekkega, alustas esimene Hiina keiser riigipiire tugevdama ühendades müürijupid oma vahel. Sarnaselt esimesele keisrile jätkasid järgnevad keisrid müüri ehitamist kuni 17.da sajandini.

  Ehitusest võttis osa miljoneid töölisi, kellest enamus olid sõdurid, lihttöölistest ehitajad kui ka vangid. Massiivne ehitus  nõudis palju inimohvreid, kellede arv täpselt on teadmata. Raske higi ja vaev kehvades elu tingimustes sai paljudele töölistele saatuslikuks.  Algselt alustati müüri ehitamist kokkupressitud mullast, puidust kui ka maakivist. Hiljem, aga võeti kasutusele põletatud telliskivid.  Rahvasuu räägib ,et ka hukkunute surnukehi müüriti müüri sisse. Selged faktid muidugi puuduvad sellises osas, kuid kindlasti annab aimu ,et ühe sellise suure projekti ehitamine sai olema vaevarikas.

  Suur Hiina müür kui kaitserajatisena siiski nurjus. Kahel korral suudeti müürist läbi tungida nii mongolite kui ka põhjapool asuvate rivaalide manchude poolt. Probleem polnud siiski müüri tugevuses, vaid Hiina riigis aset leidvad rahutused ja meeleavaldused, mis nõrgestasid riigi kaitsevõimet. Mõlemal korral tungiti müürist läbi kuna ei suudetud müüri piisavalt valvata. Kõige parema vastuse sellele ehk andis suurim vallutaja eales Ghengis Khan ``Müür ei ole tugevam kui mehed, kes seda  kaitsevad.``

  Müür on tänapäevaks üsnagi kehvas seisus. Enamus müüri lebab varemetes või on üldse ära uhtunud sajandite vältel. Selleks on olnud palju muutuvaid tegureid nagu näiteks ilmastiku tingimused ja ka inimtegevus.  1950.datel andis kommunistlik liider Mao Zedong vaba voli inimestele lammutada müüri ja kasutada ,seda omatarbeks. Agaralt on müüri pärsitud ja lammutatud , et teha ruumi modernnsele maailmale. Tegu on siiski ka tasuta materjaliga, mistõttu ei kõhkle lihtrahvas kasutamast müüri materjali teede ja majade ehitamiseks.

  Kuid siiski leidub palju kohti, kus on võimalik hinnata müüri võimsust ja suurust. On taastatud mitmeid müürilõike andmaks paremat aimu, milline müür välja näeb. Müüri on võimalik näha pea igas erinevas seisundis üle kogu riigi. Osad nendest kohtadest on pea täienisti üles ehitatud, teised kohad jällegi vähem. Kuid kahtlemata on kõige enam külastatumad müürilõigud asuvad ligi 100km raadiuses pealinnast Pekingist.

  Neist kõige kuulsam müürilõik kannab nime Badaling. See on nagu rusikareegel iga turisti jaoks külastada kohta, kus kõigile tuntud pildid on tehtud. Koht on vägagi turistirohke ,mida külastab miljoneid inimesi aastas. Leppisin iseendaga, et jätan Badalingi külastamata ja lähen vaatan müüri kohast ,kus see on vähem taastatud ja vähem rahvastatud.
  Koht, mida otsustasin külastama minna kannab nime Mutianyu. See on ka koht, mida külastas USA president Bill Clinton omalajal.
  Mutianyu müürilõik asub ligi 60km pealinnast Pekingist. Kohale jõudmiseks kombineerisin kahte erinevat transpordi vahendit. Esmalt sõidsin liinibussiga ligi tunnike Pekingist väljapoole pisikesse asulasse, kus vahetasin transpordi minibussi vastu.

  Aastaaeg oli suvine, mistõttu ümberringi õitses loodus. Ilm oli Hiinalikult pilvine ja kohati ka tibutas, kuid sellest võisime kõik tänada jumalat ,et ei pidanud taluma põrgulikku suvekuumust. Need 3-4 tundi,mis müüri peal veetsin võisin päris tihti ennast Namiga kahekesi tunda. Rahvast oli vägagi minimaalselt, mille pärast me ka siia tulime. Müürilõik polnud just väga pikk, kuid sellest piisav ,et saada suurepärase kogemuse osaliseks. 
  See on lihtsalt uskumatu, kuidas on ehitatud müür, mis lookleb kui uss ühelt künkalt teisele.  Mida kõrgemale mööda müüri liikuda, seda kaugemale silm seletab üle roheliste väljade. Iga meeter kõrgemale minnes justkui viis uuele tasandile, kus vaade muutus üha paremaks. On võimatu oma silmi peita müürilt, mis pakub fantastilisi vaateid. Hallikates toonides müür lõi selge kontrasti läbi roheka mägismaa. Kord kadus horisondilt, kord paistis künka tagant välja, kuniks kadus sootuks paksu udu sisse. Üks inimkätega rajatud lõputu ehitis, mis sümboliseerib üheskoos Hiina ajalugu kui ka inimvõimekust luua uskumatut.

  Igaljuhul rahuldas see müürilõik Suurest Hiina müürist minu ootusi. Olin väga rahul ,sellega mida näha ja kogeda sain. Turiste oli minimaalselt, mispärast võisin endaga kaasa võtta palju paremad emotsioonid.
  Kõige lõpuks võiks öelda, et Suurel Hiina müüril on tulevikku kuniks jätkub turism. Usun, et turism on see, mis hoiab müüri laastamise ja teenib müürile austuse. Kindlasti üks paik, mida peaks igaüks oma silmaga nägema.