Olen jõudnud järelduseni, et reisimine pole enam minu jaoks lihtsalt hobi, vaid muutunud elustiiliks. See elu on olnud põnev ja täis seiklust. Küll on olnud ka palju ebameeldivusi ning ka hulganisti stressi. Maailm eripaiguti pakub erinevaid kogemusi ning uusi seiklusi. Mida edasi minna, seda suuremaks muutub janu teada kõike ja olla igalpool korraga. See on nagu narkootikum, mis tekitab sõltuvust. Üks kõik mida liiga palju võib muuta meid ,aga sõltlasteks.
Hong Kongis on üsnagi kerge haigestuda, kuna kõik siseruumid on konditsioneeritud ja suvisel perioodil on väljas üsnagi umbne. Tundus kuidagi troopiliselt umbne, väga kerge keha higile lüüa. Need kaks fakti ,aga kokku viies on ideaalne kombinisatsioon haigestuda.
Õnneks polnud ma üksi ,vaid koos Namiga. Nami alguses ei saanud aru, et miks ma keset rongijaama maha istusin. Suudsin ennast nii palju väljendada, et tunnen end kehvasti, millest ta ka hästi aru sai. Hea ,et ta oli minuga ning aitas mind raskel hetkel. '
Mingi hetk oli see, et pidin uuesti üles tõusma, kuid seda ma kardsin. Algselt kahtlustasin, et vererõhk on kõrge kuna olen diagnoositud kõrgvererõhu tõbine. Siiski vaikselt sain püsti ja kõikusin peauksest välja ,et hingata värsket õhku. Peale seda tundsin, et panen roopi. Vedasin oma nõrkenud keha wc poole, kus pistsin näpud kurku ja oksendasin. Tundsin siis juba end pisut paremini.
Istusin vaikselt pingi peale ja lihtsalt jõin pingsalt vett millest kunagi ei saanud küllalt. Olin joonud 2 liitrit vett, kuid suu ikka kuivas. Nami andis mulle teada, et olen näost valge ning käed on külmad. Sel hetkel kas kujutasin ette või mitte, kuid käelabasid ma väga ei tundnud. Tekitas seegi pisut paanikat.
Otsustasime kraadida keha temperatuuri, mis üllatuslikult näitas 33.5 kraadi, mis on väga madal. Kraadisin veel 3 korda kuid igakord kraadiklaas näitas 33,5-34 vahele. Peale viimast korda oli automaatselt, kui ühest suust : Haigla minek.
Mul puudub tervisekindlustus, mis tegi pisut murelikuks kas üldse minna. Otsustasime siiski taksoga haigla poole minna ja saada arsti vastuvõtule.
Jõudsime üsna pea haigla, kus tuli mul maksta külastuse eest 570HKD, mis on ligi 70USD. Raha rahaks, kuid tervis on tähtsam. Maksin nõutava raha, kuid arstivastu võtule minekuks tuli veeta 2 tundi järjekorras, mis kohe mulle öeldi. Ega mul suurt midagi üle jäänudki kui oodata 2 tundi piineldes ,et saaks vastuvõtule. Tunnikese möödudes olin juba füüsiliselt kui vaimselt kosunud ning tundsin end üsnagi hästi.
Lõpuks ka pikk järjekord jõudis minuni ja võisin astuda kabinetti, kus võisin oma probleemi jagada. Jagasin olnud jubedat kogemust ja olukorda doktoriga, kes leidis, et mul pole põhjust muretseda. Doktori sõnul oli tegu vähese toidu, vee ning magamatuse põhjus. Ühesõnaga üleküpsemine, mis juhtub sellistel puhkudel. Kõige hullem ,mis juhtuda võib sellistes olukordades on nokkis peaga kukkuda end vigaseks. Õnneks nii kaugele asi minuga ei läinud ,et oleksin nokkis olnud. Minu algse insuldi mure kohta sõnas doktor ,et sellega polnud pistmist midagi.
Veetsime Hong Kongis peaaegu nädala, et vormistada ja kätte saada Hiina viisa. Selle nädala sees suutsin ka end külmetada ja olla pisut haige. Ei midagi erilist, tavaline külmetus nagu ikka. Aja pikku hakkasin end paremini tundma ja võisin juba vabalt ringi liikuda. Külmetus kestis heal juhul 3 päeva, pisut palavikku ning lakkamatut nohu.
Hong Kongis on üsnagi kerge haigestuda, kuna kõik siseruumid on konditsioneeritud ja suvisel perioodil on väljas üsnagi umbne. Tundus kuidagi troopiliselt umbne, väga kerge keha higile lüüa. Need kaks fakti ,aga kokku viies on ideaalne kombinisatsioon haigestuda.
Kuid see pole millest ma selle jutu üles võtsin. Vahetult ennem rongile minemist rongijaamas lihtsalt kukkusin kokku. Nagu alati kannan endaga kahte suuremat seljakotti,minu ja Nami seljakotti, mille kaalud kokku on ligi 30 plus kilo. Mitte just sugugi palju, kuid sel päeval lihtsalt keha vedas alt.
Olin just peale tunniaegset lõunauinakut kohvikulaua tagant püsti saanud, et liikuda rongile. Kõik oli veel sel hetkel korras ,kuid peale 2 minutilist kõnnakut tundsin ,kuidas sisikond justkui seest õõnsaks tõmbas. Keha muutus hetkega külmaks, näost valgeks ning keel pehmeks kui nutt kurgus. Üsnagi hirmutav tunne oli sel hetkel. Tabas kerge paanika hoog, et mis toimub minuga. Viskasin seljakotid kohe seljast ja istusin keset rongijaama seljakottide otsas. Kõrvalt vaataja jaoks Võis näha nagu puhkaksin oma ranitsa otsas, kuid tegelikult toimus minu peas täielik segadus. Üritasin kuidagi kontrollida oma keha alluma minule, kuid samas mõtted töötasid vales suunas. Hakkasin tõesti mõtlema, et saan vist insuldi. Ei osanudki ausalt öeldes midagi teha, kuna tundsin vajun lihtsalt ära. Mu suu oli tõsiselt kuiv nii nagu poleks päevi vett joonud.
Olin just peale tunniaegset lõunauinakut kohvikulaua tagant püsti saanud, et liikuda rongile. Kõik oli veel sel hetkel korras ,kuid peale 2 minutilist kõnnakut tundsin ,kuidas sisikond justkui seest õõnsaks tõmbas. Keha muutus hetkega külmaks, näost valgeks ning keel pehmeks kui nutt kurgus. Üsnagi hirmutav tunne oli sel hetkel. Tabas kerge paanika hoog, et mis toimub minuga. Viskasin seljakotid kohe seljast ja istusin keset rongijaama seljakottide otsas. Kõrvalt vaataja jaoks Võis näha nagu puhkaksin oma ranitsa otsas, kuid tegelikult toimus minu peas täielik segadus. Üritasin kuidagi kontrollida oma keha alluma minule, kuid samas mõtted töötasid vales suunas. Hakkasin tõesti mõtlema, et saan vist insuldi. Ei osanudki ausalt öeldes midagi teha, kuna tundsin vajun lihtsalt ära. Mu suu oli tõsiselt kuiv nii nagu poleks päevi vett joonud.
Õnneks polnud ma üksi ,vaid koos Namiga. Nami alguses ei saanud aru, et miks ma keset rongijaama maha istusin. Suudsin ennast nii palju väljendada, et tunnen end kehvasti, millest ta ka hästi aru sai. Hea ,et ta oli minuga ning aitas mind raskel hetkel. '
Mingi hetk oli see, et pidin uuesti üles tõusma, kuid seda ma kardsin. Algselt kahtlustasin, et vererõhk on kõrge kuna olen diagnoositud kõrgvererõhu tõbine. Siiski vaikselt sain püsti ja kõikusin peauksest välja ,et hingata värsket õhku. Peale seda tundsin, et panen roopi. Vedasin oma nõrkenud keha wc poole, kus pistsin näpud kurku ja oksendasin. Tundsin siis juba end pisut paremini.
Istusin vaikselt pingi peale ja lihtsalt jõin pingsalt vett millest kunagi ei saanud küllalt. Olin joonud 2 liitrit vett, kuid suu ikka kuivas. Nami andis mulle teada, et olen näost valge ning käed on külmad. Sel hetkel kas kujutasin ette või mitte, kuid käelabasid ma väga ei tundnud. Tekitas seegi pisut paanikat.
Otsustasime kraadida keha temperatuuri, mis üllatuslikult näitas 33.5 kraadi, mis on väga madal. Kraadisin veel 3 korda kuid igakord kraadiklaas näitas 33,5-34 vahele. Peale viimast korda oli automaatselt, kui ühest suust : Haigla minek.
Mul puudub tervisekindlustus, mis tegi pisut murelikuks kas üldse minna. Otsustasime siiski taksoga haigla poole minna ja saada arsti vastuvõtule.
Jõudsime üsna pea haigla, kus tuli mul maksta külastuse eest 570HKD, mis on ligi 70USD. Raha rahaks, kuid tervis on tähtsam. Maksin nõutava raha, kuid arstivastu võtule minekuks tuli veeta 2 tundi järjekorras, mis kohe mulle öeldi. Ega mul suurt midagi üle jäänudki kui oodata 2 tundi piineldes ,et saaks vastuvõtule. Tunnikese möödudes olin juba füüsiliselt kui vaimselt kosunud ning tundsin end üsnagi hästi.
Lõpuks ka pikk järjekord jõudis minuni ja võisin astuda kabinetti, kus võisin oma probleemi jagada. Jagasin olnud jubedat kogemust ja olukorda doktoriga, kes leidis, et mul pole põhjust muretseda. Doktori sõnul oli tegu vähese toidu, vee ning magamatuse põhjus. Ühesõnaga üleküpsemine, mis juhtub sellistel puhkudel. Kõige hullem ,mis juhtuda võib sellistes olukordades on nokkis peaga kukkuda end vigaseks. Õnneks nii kaugele asi minuga ei läinud ,et oleksin nokkis olnud. Minu algse insuldi mure kohta sõnas doktor ,et sellega polnud pistmist midagi.
Ausalt öeldes ma isegi nõustun doktoriga. Tagant järgi mõeldes ma olin eelnev öö maganud ,vaid mõni tund ja olin vähe joonud ja söönud. Pealegi olin just kosunud peale mõnda päeva kestnud haigust. Kõik need tegurid, aga valel hetkel said mulle saatuslikuks. Nii nagu auto vajab kütust vajab ka inimene omamoodi kütust ning puhkust. Vastasel juhul lihtsalt see lakkab töötamast. Sel päeval õpetas mulle mu oma keha, et pean austama iseenda keha, mis on minu hinge tempel.
No comments:
Post a Comment