Et Li jõe peale minna leidsime ,et pakutakse kahte varianti. Esimene variant on võtta pisike laev, millega seilata mööda Li jõge. Igati lihtne ja mugav võimalus, kuid maksab ligikaudu 450 yuaani ehk umbes 70USD. Teine variant on tunduvalt odavam 180 yuaani, kuid sellest tuleb leppida pisikese pambusest parvega. Tundus kohe selline huvitav mõte, miks mitte proovida midagi muud. Saigi otsustatud pambusest parve kasuks.
Päris ausalt öeldes need pambusest parved polnud päris pambusest. Need oli tehtud mingisugusest plastmastjast materjalist. Põhjus pidavat olema, et naturaalne pambust ei pea vee sees kuigi kaua vastu. Ligikaudselt 6 kuud ja pambus tuleks välja vahetada. Plastikust pambusest imiteeritud prussid nägid rohkem välja nagu püstakutorud. Nende vastupidavus aeg on aga ligi 6 korda kauem kui ,seda on pambusel. Seega üsnagi arusaadav.
Kõik pambuse prussid üksteise külge kinni seotud ning mootor taha monteeritud. Kõige selle keskel oli veel ruumi neljale osalejale plus tagapink kaptenile. Minu jutust võib tunduda üsnagi kogukas ettevõtmine, kuid tegelt see oli ka väga maksimum.
Tuuri hind sisaldas meile bussisõitu pisikese sadamani, mis asus Guilinist tunnikese kaugusel. Bussisõit sinna polnud mitte vähem põnevam. Tõesti põnev oli näha tee kõrvalt riisipõlde ja nende vahel askeldavaid koonusmütsidega kohalikke. See oli just see reaalne elu ehk põllundus.
Buss sõitis oma soodu kuniks sadamani. Sadam nägi välja rohkem pisike paadisild, kus alustasid oma teekonda pisikesed pambuse parved. Vägagi turisti rohkepaik. Tol päeval oli parkla täis turistibusse ja nägi välja nagu üks suur turistitehas. Neid lihtsalt tekkis juurde kuniks terve parkla ja paadisild oli turistidest umbes.
Saime õnneks liikuma üks parv teise järel. Meie ees ja taga sõitis lugematu arv teisi pambusparvi, mis suubusid kurvilise jõe käänaku taha. Jõgi oli lai, nii lai ,et võiksid seal vabalt kruiisi laevad kruiisida. Kuid selle sügavus oli petlik. Mõrkjas roheline vesi, aga oli kohati nii madal, et kasvõi kõnni ühelt poolt teisele.
Olles pisike kui tahes see pambusest parv, kuid see oli kahtlemata palju parem, kui olla laeva peal. Pambusparved on just need sõiduvahendid, millega kohalikud mööda jõge sõeluvad. Mõtlesin veel ,et millest jäävad ilma inimesed, kes teevad sama läbi laeva peal. Vaade on küll sama, kuid kogemus on teine asi. Kogemus on just see, mis tekitab emotsioone, mis salvestuvad mällu.
Vaade jõele ja selle äärte aladele, mis tahes suunas oli lihtsalt lummav. Rahulikult vaikiv jõgi niivõrd rahutu maastiku raamides. See oli nagu mingisugune etendus ,mis jõgi meile pakkus. Tekkis tunne nagu need kõrged mäed justkui pressiksid terve maailma veed ühte jõkke, mis nende vahelt läbi voolas. Jõevool juhatas vaikselt edasi mööda kurvilisi teid pidi, mis olid ümbritsetud kõrgete kivi kolosseumite poolt. Lähemalt vaadates oli täiesti ebatavaline näha, kuidas hiiglaslikud kivimürakad küündisid taeva piirini. Kaugustes olles hämardusid udus nende kontuurid, tuues horisondile maalingulised varjud. See korrapäratu mägine maastik koos kauni jõega selle keskel, lõid silme ette ,aga muinasjutuliku vaatepildi.
Täiesti omaette kogemus, mille kaadrid jäävad veel kauaks meelde. Kuid päris aus olla ,selle olemus tuhmus turisti hordide taha, kes tekitasid mulje nagu see oleks mingisugune lõbustuspark. Ma isiklikult arvan, kui nii maagilisse kohta minna, siis on tarvis pisut isoleeritust ühiskonnast. Leida iseennast kahekesi loodusega ja nautida selle puutumatust.
No comments:
Post a Comment