Nanjing veresaun, päev 489

  20.dal sajandil teatavasti juhtus palju koledaid asju. Miljonid hukkusid nende seas sõdurid kui ka süütud tsiviilelanikud. Ajal, mil Euroopas tapeldi suurel rindel natsidega käis ka laiaulatuslik sõda kaugel idas. Maailm oli ühes suures sõjas, mida tunneme Teise Maailmasõja all.

  Pisike saareriik Jaapan, mis oli tol ajal täiesti teine kui meie seda tänapäeval tunneme - julm, raevukas ja täis võitlusvaimu hävitamaks kõike.  Jaapanlased otsustasid oma territooriume suurendada Korea, Hiina ja Taiwaani arvelt. Samal ajal valitses Hiinas suur segadus ning võim oli nõrk peale mitmeid tsiviilrahutusi, mis riigis eelnevalt aset leidsid. Hiina riigis aset leidvad segadused, aga soosisid võõrvõimu peale tulekut.
  Aastal 1937. tungis jaapanlaste armee Hiina ida ranniku linna Nanjingi. Nanjing on üks neljast linnast, mis on olnud Hiina pealinn. Linn langes jaapanlaste kätte, mille lukustatud linna väravate vahele jäi ligi pool miljonit tsiviilelanikku. See, mis järgneva 6 nädala jooksul juhtuma hakkas tuntakse kui ühte kõige hullemat sõjakuritegu. Hiinlased omalpoolt kirjeldavad sündmust, kui ``Unustatud Holokausti``.

   Selle 6 nädala jooksul, mil jaapanlased Nanjingi okupeerisid toimus huganisti massilisi tapmisi ja vägistamisi, milles hukkus ligikaudu 200 000- 300 000 elanikku. Jaapanlaste armeejuht andis armeele vaba voli tappa, vägistada nii vähegi kui keegi jaksab. Jaapani armee pööras linna üheks suureks veresaunaks.
  Halastamatult raiuti inimestel päid maha, pandi elusalt põlema ja valati automaat relvadega üle. Täiesti valimatult langesid ohvrideks ka lapsed ja vanurid, kellele samuti armu ei antud. Majadesse murti sisse, kus igamaja omanik leidis oma otsa. Kus iganes keegi vähegi silma jäi leidis endale lõpu halastamatute saatanate poolt.
  Toimus hulganisti vägistamisi ligikaudu 20 000 juhtumit, paljud neist grupiviisiliselt. Vägistati igaseas olevaid tüdrukuid, naisi ja ka vanureid, kes peale grupiviisilist vägistamist lihtsalt maha lasti. Laipu tekkis niivõrd palju ,et need lihtsalt vedelesid üle linna.  Laipu heideti tuhandetes ühishaudadesse kui ka jõgedesse. Jõe vesi muutus veripunaseks, mille ranniku aladel vedelesid surnukehad. Inimesi viidi tapatalgudele, kus timukad õhtust hommikuni inimelusid raiskasid.

  Terve see julm sündmus on aga täielikult dokumenteeritud Nanjingi veresauna ohvrite mälestus muuseumis Nanjingis.  Muuseumi asukoht on ajaloolises paigas, kus toimus massihukkamine.  Muuseumi, sees võib leida arheoloogilisi sündmuspaiku, mis on poolenisti lahti kaevatud. Need luukeredest surnumered jutustavad loo piinarikkast ja halastamatust veresaunast. Erinevatel skeletidelt võis lugeda erinevaid hukkamisviise. Ühe kolju pealt võis näha selgelt ,kuidas püssitäägiga läbi kolju oli löödud. Leidus paljusid skelette ,kelle pea ülejäänud kehaga eraldatud oli. Arvatavasti ohvrid ,kellel pead maha lõigati.  Täis mõõtmetes skeletide vahelt võis näha ka väike laste ja pisi beebide skelette, kelle elu päevad lõppesid ennem kui need ilmavalgust nägid.

  See muuseum oli üks nendest muuseumidest, mis jääb mulle alatiseks meelde. Muuseumi idee oli väga selgelt välja toodud kõik suguste originaal fotode, selle aegsete esemete ja ka ohvrite endaga. Muuseum oli väga sügava mõtteliselt üles mõtestatud erinevate skulptuuridega ja muuseumi disainiga. Pole olnud palju muuseumeid minu elus, mis jõuaks tõesti minuni. See muuseum kahtlemata pani iga külastaja mõtlema, mis oli ka selle idee. Hiinlased ei plaani kättemaksu, vaid et midagi sellist enam ei korduks. Selle veresauna keskel olev sakslane, kes aitas maailmal silmad avada, mis juhtus Nanjingis ütles niimoodi:`` Seda võib andestada, kuid mitte unustada``