Usun, et Petra kaljulinn on piisav põhjus, miks Jordaaniat külastada. See täiesti unikaalne kaljulinn pälvis esimest korda avalikku tähelepanu alles 1812, mil sveitslasest avastaja selle leidis. Petra asub mägises regioonis mägede vahelises orus, mis liigub Aqabast välja Surnumereni. Mägise territooriumi sisse, aga asuti 6 sajandit eKr looma linna, mis on täielik arhitektuuriline kunst omaette. Liivakivist seintest tahuti välja mitmekümne meetrikõrguseid fassaade, hiiglaslikke hauakambreid, templeid ja ka veetrasse, mis varustaks linna veega.
Kõigest sellest kasvas välja omamoodi kultuur nii arhitekruutilises kui ka kunstilises mõttes. Selle autoriteks olid muistsed nabateaanlased, kes alustasid kurikuulsa Petra linna loomist. Kuid nabateaanlased polnud mitte ainukesed, kes vorpisid Petrast välja selle, mis see on tänapäeval. Meile palju lähemate juurtega roomlased vallutasid nabateaanlaste pealinna 106 aastat pKr. See on ka põhjus, miks leiame iidses Petra linnast roomlaste arhitektuurilisi elemente ja ehitisi.
Kui aastal 1812 sveitslasest avastaja Johann Ludwig Burckhardt Petra leidis, nimetas ta selle roos punaseks linnaks. Mis pole ka sugugi vale. Petra on oma loodusliku paiknevuse ja olustiku poolest täiesti ainulaadne. See on arhitektuur käsikäes loodusega. Kaljulinn asub sügaval kanjoni sees, tee selleni on kitsalt ümbritsetud mitme kümne meetri kõrguste kaljuseinte poolt. Looduslikud liivakivi seinad looklevad kilomeetreid mööda kitsast korridori muutes oma värvust sõltuvalt päikese valgusnurgast. Maagiline on näha kui kõrgete seinte vahelt piilub sisse päiksekiired, mis muudavad kiirelt oma positsoone ,nii nagu kaljuseinad oma värvust. Pruun punakatest toonidest värvus välja roosakad toonid. Seinte pealt võis välja lugeda pisikesi nishe, mis olid seintest osavalt välja tahutud.
Kõige enam pani mind üllatama tolle aegsete inseneride nutikus, kuidas kaljuseintest oli välja tahutud veetrassid, mis liikusid kilomeetereid pikalt. Veetrassid olid ühenduses allikaga, mida mööda allika vesi kaljulinna liikus.
Sisse tahutud veetrass, mis varustas linna veega
Kõndida kanjoni sees ja tunda ennast kui Indiana Jones. Põnevusest tundsin mingisugust adernaliini enda kehas voolavat. Tee valis suuna oma loodusliku paiknevuse järgi. Vahete vahel leidsime sillutatud teed, mis oli pärit nabateaanlaste ajast. Kuid peale kurvilist pööret paistis kitsaste seinte vahelt välja Jordaania ikoon pilt. Meie silme ees ,kui neitsi loori alt joonistus välja mitme kümne meetri kõrguste sammastega fassaad sein. Meisterlikult välja tahutud sein oli hiilgav kätetöö, nähes välja kui üks suur värav kahe maailma vahel. Värav unistajate ja mitte unistajate vahel. Ainult unistaja võiks millegi sellise teostamisele mõelda.
Endalegi teamata oli El-Khazneh tempelfassad alles kõige algus. Jalutasime edasi, kuni leidsime ennast kui tänaval kõndimas. Mõlemal pool meid ümbritses sarnastest fassaadidest seinad, moodustades ühe pika tänava. Tänav juhatas meid suurele lagendikule. Lagendik oli meile silmi avav võimalus näha linna suurust. Kaljuseinad nägid välja kui sveitsijuust täis koopale sarnaseid auke. Tundus, et see oli nagu üks suur bazaar, kus toimus igapäeva elu. Minu silmepiirist kõrgemal asus kalju otsas kõrgete sammastega fassaad, mis sarnanes esimesele. Selle vastas teisel pool seisis varemetes rooma amfiteater. Liikusin mööda ,seda alleed edasi, kui domineerivamaks muutus roomlastele kohane arhitektuur. Kuid mitte nii hästi säilinud, kui nabateaanlaste loodu. Allee koosnes sadadest sammastest, mis lõppes roomlaste templiga, millest suurt midagi järgi ei olnud. Arvatakse ,et saatuslikuks sai roomlaste loodule 363. aasta maavärin. Maavärin, mis arvatavasti ka pühis Petra kaljulinna unustusse kuniks ajani, mil see uuesti leiti.
Kuid veel polnud külastus läbi sellega. Jäi veel panna punkt oma visiidile ja külastada viimast hiiglaslikku fassaadseina, mida kutsutakse Ad Deiriks või kloostriks. Algselt nabateaanlaste kuningale pühendatud tempel, kuid 4.dal sajandil kristlasete poolt ristitud kloostriks. Nii nimetatud klooster on Petra kõige suurem ehitis või skulptuur. See fassaadsein on 50m kõrge ja 40m lai. Oma välimuselt ,siiski tagasihoidlikum kui ,seda olid eelmised fasaadid.
Et jõuda kloostrini pidime läbima pika ja üksiku tee kanjoni vahelistes orgudes. Tee kloostrini ei olnud mitte vähem põnevam, kui klooster ise. Jätkus kanjonile sarnane metsik kivirägastik, mida mööda trepid juhatasid kloostrini. Teekond oli pikk ja vägagi palav. Päike torkis läbi riiete, millegi pärast oli tee kloostrini eriti vaevaline. Kuid sellegi poolest, mida rohkem ülespoole liikusime, seda põnevamaks muutus.
Tõesti pole palju huvitavaid kohti Jordaanias, mida külastada. Kuid on üks ja ainus Petra ,mis on piisav põhjus, et siia ennast vedada. Nüüd võin ka omast kogemusest väita ,et Petra kaljulinn on üks parimaid asju, mida üldse näinud olen. Kahtlemata silmailu, kuid need emotsioonid, mida sealt leida võib on hindamatud.
No comments:
Post a Comment