Eelnevalt tundsin, et tahaks siit kohast minema nii kiiresti kui vähegi võimalik. Hotellist välja jalutama minemine tundus liiga vaevaline, et ette võtta. Ainuke variant, midagi ikkagi siin näha ning ära teha oli ,vaid majutuse kaudu. Õhtul kohvilauas tegime juttu majutuse omanikuga, kes pakkus välja meile kõrbesse tuuri. Mitte just kõige odavama hinna eest, kuid sellest tagas meile garantii.
Kahe päeva ning ühe öö pikkune tuur läks meile maksma üsnagi kopsakas 300LE(egiptuse naela) nägu. Hind sisaldas kõike : nii sööki, jooki, varustust, giid-autojuhti ning mõistagi ka transporti. Tuuri plaani leppisime hotelli omanikuga kokku päev ennem tuuri. Valisime üsnagi standardse plaani järgi, mis sisaldas parimaid vaatamisväärsusi ning paiku.
Baharayasse tulemine ilma kõrbeid nägemata jääks üsnagi maitsetuks. Maitse lisamiseks, aga on tõesti tarvis nelikvedu, mis suudaks pehmete pinnavormidega toime tulla. Seega suurt võimalust meil ei olnud ning otsustasime hotelli omanikuga nõusse jääda.
Hommiku paiku lendas hotelli pisikesse aeda sisse vana Toyota Land Cruiser, mis ka tõotas olla meie teenistuses. Toyota loksu kõrval istus pingipeal tõmmu nahaline mees, kes esitles ennast giidi kui ka autojuhina. Tegu oli ligi 30ndates mehega, kes rääkis hästi inglise keelt. Sõbralikult juhtas teine ,meid autosse ning valmis me olimegi.
Baharaya põhi-vaatamisväärsus kannab müstilist nime Valge kõrb. Küll üks ei saa ilma teiseta ning jumal lõi sinna ka Musta kõrbe. Nende vahele kristallmägi, maagiline allikas ning bedouinde külake.
Must kõrb algas ligi 10km Bawitist, kohast kus majutasime. Olles ligi 5km külast välja kõrbete poole sõitnud, hakkas liiv muutma pisut toone. Kollase liiva peale hakkas tekkima mustjas härmatis, mis vaheldus liivaga.
Sõitsime liikussildi alt läbi, mis teatas Musta kõrbe jõudmist. Mõnda aega sõitu ning suundusime maanteelt kõrbe liiva peale. Auto peatus ning astusime maha ,et olla tunnistajad Musta kõrbe olemusest. Ausalt öeldes jättis täiesti külmaks ning küsisin juhilt ,et kas ta on kindel ,et tegu on Musta kõrbega. Kui lubatakse musta kõrbe, siis ikka ootad Musta, mitte mingit prahti liiva peal. Olemasolev praht liiva peal pidavat olema ammuaegne vulkaaniline basalt, mis maapõuest välja pritsis. Ainuke, mis huvitavaks tegi oli piirkonna mägisus, mille mägede tipud olid mustjad. Ülejäänud oli üsnagi pettumus. Pigem vaataks puhtaid liiva luited, kui kõrbe mingisuguse prahi all.
Päev oli palav. Väljas lõõmas umbkaudselt 35-40 põrgulikku soojakraadi. Suundusime järgmise koha poole, mis tõotas olla allikas bedouini külakeses. Ootused oli suured. Näha kaunist tiiki kusagil palmide, kuhu palavuse eest pageda. Pidin jälle pettuma, kuna minu ootused oli 100 korda üle pandud. Nüüd juba mõtlesin, et meie kulul tehakse nõmedat nalja. Tegu oli nagu tööstusliku kaevuga, kus puuriti allika vett üles maapeale. Palmidest ning liivast oli asi kaugel. Allikavesi oli piiratud ühte pisikesse basseini, mis oli tellistest üles laotud. Basseini otsas seisis püstaku taoline toru, millest vett juurde tuli. Teisel pool oli pisike saht, kuhu vesi edasi liikus. Oli tõesti täielik pettumus, kuid sellegi poolest tundsin ürgset vajadust ujuma kord minna. Vesi oli tõesti puhas ning vahelduv, ainuke probleem oli avatud päike basseinile.
Järgmine vaatamisväärsus pidi olema kristallmägi. Jällegi suur pettumus. Kristallist ja mäest polnud ausalt öeldes haisugi. Keset piiratud platsi keset kõrbet seisis ukselengi taoline kivimoodustis. Kivimoodustis koosnes kristalli taolisestkivimist, kuid ,et nii uhket nime anda kohale on väga üle pandud.
Veel ennem Valget kõrbe jäi veel külastada maagilist allikat või teise nimega Rooma allikas. Kas peetakse mind lolliks või mitte ,aga juttude kohaselt pidi selle allika vesi maagiline olema. Wahid, meie tuurijuht vandus jumala keeli ,et allika vesi hakkab liikuma kui inimene on läheduses ning ,et vesi peatub kui inimene sealt lahkub. Kuidas nüüd sellest ,siis aru saada. Tekkis palju vastakaid küsimusi kohe. Kuidas on võimalik, seda tunnistada, kui pole võimalik seal olla ilma ,et ma oma keha füüsiliselt sinna ei viiks. Kas tuleb kuidagi kehast välja pugeda, et näha kuidas vesi seisab? Wahid, sellepeale, et tema oli kaamera jätnud ning näinud kõike seda pealt. Minu arust oli tegu rohkem jutuga, millega turiste meelitada.
Peale kõiki neid pettumusi, mis päeva jooksul esinesid jäi veel üle näha Valget kõrbe. Valge kõrb on ka kõige kuulsam selles regioonis ning ka oma kohta väärt. Liikusime maantee pealt pikalt kõrbe maastikule. Maastik hakkas muutuma järjest valgemaks. Mida edasi läksime ,seda põnevamaks muutus teekond. Kaugelt hakkasid silma paistma valged monumendi taolised kivi mürakad. Alguses kaugelt vaadates, ei saanud hästi pihta, millega tegu. Lähemalt saime aimu, et tegu oli looduslike monumendi taoliste kvartsist moodustistega. Neid moodustisi polnud aga mitte üks, vaid terve armee, seda 300 ruutkilomeetrisel territooriumil. Iga kivist moodustis oli omamoodi ning nendest võis tuletada erinevaid formatsioone. Autosõit kivikujutiste vahel oli sarnane pilvede jälgimisega, kus formatsioonid muutuvad.
Wahid oli väga hästi valmistunud ning tegi meie olukorra väga mugavaks. Viimaks aitasime Wahidil seada tuuletaksituse,milleks oli kardina taoline pakstekk. Seadsime kardina seotuna auto, kui ka postide külge, mis moodustas kokku iseseisva tuuletakistuse. Tuuletakistuse ning auto vahele asetasime vaibad ning ka madratsid, mille keskel jäi pisike laud.
Vägagi meeldiv laager ülesseatuna jäi veel õhtusööma aeg. Õhtusöögiks saime korraliku kanakintsu ning hunniku riisi. Meie toidulõhnade peale olid ööloomad leidnud meie laagriplatsi. Kohal olid vägagi maiad ning uudishimulikud kõrbe rebased, kes iga meie liigutuse peale reageerisid. Küllaltki arad ning pisikesed, et kellegile liiga teha. Sellevastu me kostitasime kohalikke rebasaid toidujääkidega. Õhtu pimenedes ennem kui kuu taeva rändas nägime tõelist tähist taevast. Nii sarnast tähist taevast olin ,vaid ennem Austraalias Karijinis näinud. Miljonid tähed olid laotunud laiali üle kogu atmosfääri.
Ennem kui kuu taevasse jõudis võttis tuul hämmastavalt kiire pöörde. Olime keset kõrbe tormi kätte jäänud. Tuul muudkui tugevnes tuues endaga kaasa liivatormi, et nähtavus muutus kohati 5 meetrini. Tuul oli tõsiselt tugev nii, et pisikesed liivaterad olid kui nõelad palja naha peal. Kuid minu ja Tanari jaoks oli see päeva parim osa. Kui palju selliseid võimalusi on elu jooksul näha liivatormi ja olla selle tugeva tuule keskel. Meie Tanariga otsustsime, et liigume mööda kõrbe ringi tormikäes.
Ronisime kõrgele ühe loodusliku kivist moodustise otsa. Üleval moodustise otsas tuul oli veel tugevam, kui polnud liiva, mis oleks meid nõelanud. Tühjus oli meie ümber, kuid mitte meie sees. Võimas tunne olla tähise taeva all tugeva tuule käes. Seda tuult mäletasin veel ajast mil tegin langevarjuhüppe. Vanad mälestused adernaliini rohkest langustest ärkasid uuesti ellu. Ning oli ka põhjust, sest me olime vabatahtlikud liivatormi nautijad.
Tagasi laagrisse jõudes olime leidnud, et Nami oli autosse tormi eest peitu pugenud. Torm oli tõesti tugev nii ,et auto vappus tugeva tuule saatel. Minule ja Tanarile eriti muud üle ei jäänud, kui magada väljas tormi käes. Kasutasime päikseprille silmade kaitseks ning särki respiraatorina hingamisteede kaitseks.
Hommikul ärgates nägime välja kui liivakollid. Oli isegi raske silmi avada, sest silmad olid liiva täis. Magada me küll saime, kuid mitte täisväärtuslikku und. Tundsin ikka väsimust, kuid oli mõnus kogemus eelnev õhtu. Kindlasti parim osa meie jaoks oli liivatorm. Wahid ning tuuri tegemine oli meeldiv, kui kohad mida külastasime jätsid külmaks.
Must kõrb:
Prahi taoline mustjas on vulkaaniline basalt kivim
Ning päeva suurim pettumus Allikas
See peaks, siis olema kristallmägi
Maagiline Rooma tiik:
Lõpuks ka Valge kõrb:
Kõrbe rebane
Äratus peale tormilist ööd kõrbes.
Päev oli palav. Väljas lõõmas umbkaudselt 35-40 põrgulikku soojakraadi. Suundusime järgmise koha poole, mis tõotas olla allikas bedouini külakeses. Ootused oli suured. Näha kaunist tiiki kusagil palmide, kuhu palavuse eest pageda. Pidin jälle pettuma, kuna minu ootused oli 100 korda üle pandud. Nüüd juba mõtlesin, et meie kulul tehakse nõmedat nalja. Tegu oli nagu tööstusliku kaevuga, kus puuriti allika vett üles maapeale. Palmidest ning liivast oli asi kaugel. Allikavesi oli piiratud ühte pisikesse basseini, mis oli tellistest üles laotud. Basseini otsas seisis püstaku taoline toru, millest vett juurde tuli. Teisel pool oli pisike saht, kuhu vesi edasi liikus. Oli tõesti täielik pettumus, kuid sellegi poolest tundsin ürgset vajadust ujuma kord minna. Vesi oli tõesti puhas ning vahelduv, ainuke probleem oli avatud päike basseinile.
Järgmine vaatamisväärsus pidi olema kristallmägi. Jällegi suur pettumus. Kristallist ja mäest polnud ausalt öeldes haisugi. Keset piiratud platsi keset kõrbet seisis ukselengi taoline kivimoodustis. Kivimoodustis koosnes kristalli taolisestkivimist, kuid ,et nii uhket nime anda kohale on väga üle pandud.
Veel ennem Valget kõrbe jäi veel külastada maagilist allikat või teise nimega Rooma allikas. Kas peetakse mind lolliks või mitte ,aga juttude kohaselt pidi selle allika vesi maagiline olema. Wahid, meie tuurijuht vandus jumala keeli ,et allika vesi hakkab liikuma kui inimene on läheduses ning ,et vesi peatub kui inimene sealt lahkub. Kuidas nüüd sellest ,siis aru saada. Tekkis palju vastakaid küsimusi kohe. Kuidas on võimalik, seda tunnistada, kui pole võimalik seal olla ilma ,et ma oma keha füüsiliselt sinna ei viiks. Kas tuleb kuidagi kehast välja pugeda, et näha kuidas vesi seisab? Wahid, sellepeale, et tema oli kaamera jätnud ning näinud kõike seda pealt. Minu arust oli tegu rohkem jutuga, millega turiste meelitada.
Peale kõiki neid pettumusi, mis päeva jooksul esinesid jäi veel üle näha Valget kõrbe. Valge kõrb on ka kõige kuulsam selles regioonis ning ka oma kohta väärt. Liikusime maantee pealt pikalt kõrbe maastikule. Maastik hakkas muutuma järjest valgemaks. Mida edasi läksime ,seda põnevamaks muutus teekond. Kaugelt hakkasid silma paistma valged monumendi taolised kivi mürakad. Alguses kaugelt vaadates, ei saanud hästi pihta, millega tegu. Lähemalt saime aimu, et tegu oli looduslike monumendi taoliste kvartsist moodustistega. Neid moodustisi polnud aga mitte üks, vaid terve armee, seda 300 ruutkilomeetrisel territooriumil. Iga kivist moodustis oli omamoodi ning nendest võis tuletada erinevaid formatsioone. Autosõit kivikujutiste vahel oli sarnane pilvede jälgimisega, kus formatsioonid muutuvad.
Wahid oli väga hästi valmistunud ning tegi meie olukorra väga mugavaks. Viimaks aitasime Wahidil seada tuuletaksituse,milleks oli kardina taoline pakstekk. Seadsime kardina seotuna auto, kui ka postide külge, mis moodustas kokku iseseisva tuuletakistuse. Tuuletakistuse ning auto vahele asetasime vaibad ning ka madratsid, mille keskel jäi pisike laud.
Vägagi meeldiv laager ülesseatuna jäi veel õhtusööma aeg. Õhtusöögiks saime korraliku kanakintsu ning hunniku riisi. Meie toidulõhnade peale olid ööloomad leidnud meie laagriplatsi. Kohal olid vägagi maiad ning uudishimulikud kõrbe rebased, kes iga meie liigutuse peale reageerisid. Küllaltki arad ning pisikesed, et kellegile liiga teha. Sellevastu me kostitasime kohalikke rebasaid toidujääkidega. Õhtu pimenedes ennem kui kuu taeva rändas nägime tõelist tähist taevast. Nii sarnast tähist taevast olin ,vaid ennem Austraalias Karijinis näinud. Miljonid tähed olid laotunud laiali üle kogu atmosfääri.
Ennem kui kuu taevasse jõudis võttis tuul hämmastavalt kiire pöörde. Olime keset kõrbe tormi kätte jäänud. Tuul muudkui tugevnes tuues endaga kaasa liivatormi, et nähtavus muutus kohati 5 meetrini. Tuul oli tõsiselt tugev nii, et pisikesed liivaterad olid kui nõelad palja naha peal. Kuid minu ja Tanari jaoks oli see päeva parim osa. Kui palju selliseid võimalusi on elu jooksul näha liivatormi ja olla selle tugeva tuule keskel. Meie Tanariga otsustsime, et liigume mööda kõrbe ringi tormikäes.
Ronisime kõrgele ühe loodusliku kivist moodustise otsa. Üleval moodustise otsas tuul oli veel tugevam, kui polnud liiva, mis oleks meid nõelanud. Tühjus oli meie ümber, kuid mitte meie sees. Võimas tunne olla tähise taeva all tugeva tuule käes. Seda tuult mäletasin veel ajast mil tegin langevarjuhüppe. Vanad mälestused adernaliini rohkest langustest ärkasid uuesti ellu. Ning oli ka põhjust, sest me olime vabatahtlikud liivatormi nautijad.
Tagasi laagrisse jõudes olime leidnud, et Nami oli autosse tormi eest peitu pugenud. Torm oli tõesti tugev nii ,et auto vappus tugeva tuule saatel. Minule ja Tanarile eriti muud üle ei jäänud, kui magada väljas tormi käes. Kasutasime päikseprille silmade kaitseks ning särki respiraatorina hingamisteede kaitseks.
Hommikul ärgates nägime välja kui liivakollid. Oli isegi raske silmi avada, sest silmad olid liiva täis. Magada me küll saime, kuid mitte täisväärtuslikku und. Tundsin ikka väsimust, kuid oli mõnus kogemus eelnev õhtu. Kindlasti parim osa meie jaoks oli liivatorm. Wahid ning tuuri tegemine oli meeldiv, kui kohad mida külastasime jätsid külmaks.
No comments:
Post a Comment