Friday, June 15, 2012

Luxori Ida kallas, päev 438



  Karnak on kolossiaalne ligi 2 ruutkilomeetrine tempel Luxori ida kaldal. Vaieldamatult kuni tänapäevani kõige suurem religioosne hoone, mida on ehitatud. Templi ehitamist alustati alates Kesk-Kuningriigist ning jätkati ka Alexander Suure aegadel. Tempel on üldiselt loodud põhijumala Amuni ülistamiseks ning teenimiseks.
  Õige oleks öelda,et Karnak on templite tempel. Templit vaadates on raske mõista, kuidas selliseid asju küll ehitati. Täielik täppis töö, mis on täielik arhitektuurne kunst. Nii sise-kui välisseinadesse on kraveeritud keerukaid hieroglüüfe, mille vahelt võis tihti leida põhijumala Amuni ning vaaraode kujutisi. Need kujutised ning salapärased kirjad olid lood möödunud aegadest, mis on andnud tänapäeva egiptoloogidele aimu, kuidas nende elu välja võis näha. Värvid on küll tuhmunud ja tempel räsida saanud, kuid sellest hoolimata võib aimata selle võimsust. 
  Kohale jõudes võttis mind vastu oinapea kujutistega sfinkside allee. Mõnekümne meetri pikkune tee, mille vasakult ja paremalt poolt seisid oinapead üksteisele vastamisi. Enamus neist kehvalt säilinud, kuid leidus ka päris korralikult säilinud kujusid. 
  Samal ajal sammudes alleest esimese värava poole võis aru saada selle suurusest. Esimene värav templi sissepääsuks oli igati eeskujulikult säilinud näidates kõikidele külalistele templi võimsust. Värava vahelt sisse vaadates võis näha kaugele templi sisse. Hoone koosneb 10 suurest väravast, mis viivad erinevatesse templi osadesse. Iga templi osa pisut erinev eelmisest ning samuti on ka selle vaaraost autor. 
  Osade väravate vahelised platsid olid täis üle 20m kõrguseid poste. Neid poste võis leida sadu. Ühes suuremas saalis leidus 134 posti, millest enamus hästi säilinud. Üheainsa posti ümbermõõt keskelt läbi ligi 3 meetrit. See annab aimu kui suure saaliga on tegu. Isegi kohati võis leida värvitud kohti, mille pigment on säilinud aasta tuhandeid. Kõndida nende postide all, mis varjasid päiksevalguse kui palmipuud oli tõesti meeldejääv. 
  Liikudes ühe põneva värava vahelt järgmisesse leidsin enda ees seimas kaks obeliski. Obelisk on kõrge neljanurkne post, mille servad  suubuvad üles püramiidi kujuliseks tipuks. Uskumatult ideaalses seisus, valmistatud punasest graniidist  naisvaarao Hatsepshuti valitsusajal. Üks nendest obeliskidest, mis kunagi siin seisis on leidnud kodu Itaalia pealinnas Roomas. Üleüldiselt on Roomas 8 egiptuse päritoluga obeliski. 
  Templi algus näis palju tõotav kui silma hakkas paistma selle hävinud osa. Tagume ots oli üsnagi tükkideks ning kaardi peal näpuga järge ajada oli üsnagi keerukas. Varemete kõrval seisis suur bassein, mis pidi olema püha. Päeviti viskasid templis askeldavad preestrid sinna leili niiviisi oma hinge puhastamaks. Tiigi kõrvalt viis tee põhijumala Amuni poja Khonsu templi. Kaugemalt võis leida ka Amuni naise Mut templi.
  Nüüdseks ,vaid lihtsalt kaitse all olev kultuuriobjekt. On raske tegelikult mõista milline võis see kõik välja näha selle hiigelajastul. Ajal, mil tuhmid liivablokid olid täis värve ning toone. Koht, kus preestrid ning muud kaasosalised aktiivselt olemasolevaid jumalaid teenisid. Aastatuhandetega on asendunud kõik see turistide hordidega, kes sealt päevast päeva läbi triivivad. Statistiliselt teiseks kõige külastatuim paik, peale Giza püramiide. 








Vaarao jumala Amunile ohvreid toomas




Luxor tempel


  Veel samal päeval kui külastasime Karnakit, jõudsime veel ära külastada teise suurima ida kalda templi - Luxor tempel. Luxori tempel on ehitatud Uue Kuningriigi ajal Amenhotep III ning ühe mõjuvõimsama Ramses II poolt. Hiiglaslik tempel ehitati festivalide raames, et ülistada põhijumalat Amunit. Festival kestis 2-4 nädalat, et tugevndada suhteid jumalatega.
  Tempel, mis oli algselt festivalide jaoks loodud on leidnud erinevaid kasutusi läbi aegade. Rooma valitsus aegadel ümbritseti tempel kivimüüridega, millest araablased hakkasid templit kutsuma Luxoriks ehk kindluseks.  Sajandite vältel hakkasid kohalikud ehitama maju templi ümber, mis on tänapäevaks templi asetanud täpselt südalinna keskele.  Ning veel lisaks araablaste tulekuga, 14.dal sajandil valitseja al- Haggagi poolt ehitati templi sisse moshee.
  Päevased temperatuurid Luxoris küündivad 40 kraadini. Keskpäevasel ajal templi külastamine olnuks liiga karm, et ette võtta. Jäime pisut templi külastamisega hilja peale. Ligi pooltundi ennem väravate sulgemist leidsime end piletikassast.
  Aega oli meil küll napilt, kuid sellest ei olnud tursitide horde. Tempel oli pooltunnikest meie päralt ilma suurema lärmi ning liikse askeldamiseta. Prozektorite valguses paistis tempel välja palju huvitavam, kui seda võinuks olla päevasel ajal. Alt-üles liikuvad valgusvihud tõid tugevalt esile kujude -ning seinade kraveeringud. Sarnaselt Karnakile leidsime palju Amun ning vaaraode pilte, kus teised toovad ohvreid jumalale.
  Tempel on sarnane Karnaki templile, kuid jääb alla suuruselt. Vastu võttis meid jällegi sfinkside allee, mis juhatas edasi templi esimese värava ette. Kui Karnakis leidus 10 väravat ,siis Luxoris vaid üks värav, mis oli ka sissepääsuks templi. Värava ees seisid 6 hiiglaslikku Ramses II poolt ehitatud kuju, mille ees seisis kunagi ka 2 obeliski. Tänapäevaks on järgi hiiglaslikke kujusid ,vaid 2 ning obeliske 1. Kadunud obelisk ,sarnaselt Karnaki omale, on leidnud oma koha Prantsusmaal Pariisis.
  Kõige häirivam oli leida templi eraldi osas asuv moshee. Kui mitu korda on vaaraode aegseid asju rüvetatud või lammutatud, et ehitatada juurde veel üks moshee. Et neist vähe ei oleks juba. Täielik parasiit hoone ühe suurima ajaloopärli kõrval.
  Kahjuks meil ei jätkunud palju aega, et seal ringi vaadata. Kuid igaljuhul parem kui mitte midagi. Küllaltki hästi säilinud pirakas tempel. Kergelt ligipääsetav, pilet mitte väga kallis, kuid sellest pakub meeldejäävaid emotsioone ning vaateid.







No comments: