Baharaya oaas asub ligi 6 tunni autosõidu kaugusel Siwast. Kahe oaasi vahele jääb kõrb, mille ületamiseks on tarvis nelikveolist masinat. Nelikveolise masina rent maksab ligikaudu 1500 egiptuse naela, mis jaguneks kõikide reisijate vahel. Kuna kedagi teist me endaga kaasa ei leidnud olnuks igale ühele 500 naela nägu, mis meie eelarvet arvestades oleks liiga palju.
Leidsime kuldse kesktee, mis maksis meile Baharayasse jõudmiseks 5 korda vähem , kui sellest 2-3 korda pikemat aega. Sõita bussiga pealinna Kairosse, kus võtta buss Baharayasse. Meie õnneks jõudes peale 10 tundi sõitu Kairosse, saime veel sama päeva hommikul piletid Baharayasse. Üksik isikule läks maksma 110 naela ning ligi 15-16 tundi bussisõitu.
Uskusin ,et Baharaya on sarnane Siwale, kus tõesti saab tunda vabadust. Vabadusest paraku oli palju puudu. Olles jõudnud peaaegu Baharayasse, keegi tagume istuja koputas õlale ning alustas vestlust. Jutt liikus ikka meie rahakoti poole. Mees ,kes peaaegu minul rääkida ei lasknud uputas mind oma kõrbe safaari plaanidega ning hotellipakkumistega. Täpselt sama jutt nagu Kairo meestelt parim pakkumine, omaniku poeg jne. Lõputu joru juttu, mis tundus võlts kui mees ise. Minu vastus temale oli Ei, kuid seda keelt tema ei mõistnud.
Astusin bussist maha, kui sisetunne andis teada, et siin saab lahing olema. Meid tuldi sõnaotseses mõttes ahistama oma hotelli pakkumistega. Nüüd mitte üks ,vaid neid mehi oli ligi 5 ja kõik samal ajal rääkimas oma pakkumistest. Olime nii ümber piiratud, et tundus ,et meid rebitakse seal samas lõhki. Karjatasin neile kõigile ,et ei soovi nende pakkumise. Mõni neist muutus isegi agressiivseks ning tundis ennast puudutatuna.
Pidasime targemaks lihtsalt ruttu lahkuda sündmuskohalt. Alustasime kiirkõndi teadmatuses kuhugi, kus saaks neist lahti. Uskumatu, aga nad olid ambitsioonikamad kui kärbsed sita peale. Meid hakati jälitama ning röökime üksteise üle muutus järjest valjemaks. Hüppasime kohalikku restorani, et seal neist kuidagi lahti saada, kuid EI. Ambitsioonikad isehakanud hotelli omanikepojad tulid ka restorani järgi. Õnneks tuli restorani omanik, kes aitas vaesed tükkideks rebitud turisid välja. Ajades tülikad kodanikud meist eemale, kes olid omavahel kaklema hakanud. Kuid üha ikka ja ikka pressisid jõlgused restorani uksest sisse, et meid nõusse saada. Kõigele lisas veel värve ,kuidas jõlgused hakkasid üksteist maha tegama ning laimama, et näha ise see kõige eredam täht välja.
Me muud ei soovinud neilt ,kui et nad meid rahule jätaksid. Olukord muutus nii kehvaks, et lasime restorani omanikul tellida meile taksojuhi, kellel puudus igasugused kavatsused meile midagi kraesse pista. Saime takso peale ning suundusime hotelli, kuhu ise olime planeerinud minna. Tundus ,et saime neist lahti. Jah peaaegu, kuid üks ambitsioonikas ärimees jälitas veel oma mootorrattaga, kuid õnneks ta hotelli aeda sisse ei raatsinud sõita.
Baharaya ning tülikad elanikud on juba ammu teada raamatutes ,kui ka valitsusele endale. Üldiselt on olnud poltsei ,kes on turistid bussijaamast ära eskortinud, kuid meile kahjuks polnud kedagi vastas tol päeval. Hiljem saime ka teada, et eelnevalt on lõppenud selline talitus mitmete inim vigastustega ning vähemalt ka ühe inimese surmaga. Süteem selle näitemängu ümber töötab lihtsal põhimõttel. Jõlgus, kes turistid kuhugi hotelli vedada suudab , saab hotelliomanikult kompensatsioon teatud kasumist. Kasum nendele jõlgustele meie poolt oli null, kuna valisime kõigele sellele ise oma tee.
No comments:
Post a Comment