VII. & VIII. päev
Tagasitee
Nüüd kui seda juttu kirja panen on 2 päeva möödas. Eilne päev möödus Namche Bazaaris, mis vihjab sellele, et me siiski laskusime alla poole. Nami füüsiline olukord ei olnud võtnud erilist muutust. Võiks öelda, et peavalu süvenes veel rohkemgi. Peale pikka vaidlust oleme nüüdseks laskunud Namche Bazaari, mis asub Debochest 380 vertikaalset meetrit all pool.
On suur kahetses kirjutada juba teist peatükki lootusest , et ehk Nami tunneb end paremini ning saame edasi minna. Nii vaevaline kui see ka poleks, juba endal ootamisest korralik tüdimus. Vahest on see ootamine ebameeldivam kui teadmine, et olukord ei muutu. Ausalt öeldes, olin juba leppinud selle teadmisega, et Nami olukord ei muutu. Ainuke väljapääs sellele oli laskuda allapoole. Niisiis eilne päev oli suurelt tagasi Debochest Namche Bazaari.
Tänase päeva alusasime vaevalist teekonda tagasi Luklasse, mis asus umbes 7 tunnikaugusel. Ühtlasi tähendaks Lukla matka lõppu, kuna sealt väljub lennuk pealinna Kathmandusse. Tuli kindlasti täna kohal olla Luklas, kuna homseks olime juba lennuki tagasi Kathmandusse broneerinud.
Kas nüüd eelneva jutuga sõnasin ära või tõin halba õnne ,aga Nami olukord ei paranenud mitte ka Namche Bazaaris. Kui aus olla , siis esimest korda kuulsin Namilt peavalu juttu mitte Deboches ,vaid esimene kord olles Namche Bazaaris. Sel hetkel mõistsin , et arvatatav viga oli minna esimese hooga 800m. Olles ise tol hetkel väheteadlik ja pisut nõutu toimuva suhtes ei osanud suurt midagi kosta. Nüüd ,aga võisin olla ise tunnistajaks ,et liigne kiirustamine ja reeglite rikkumine tõi kaasa Namile mäehaiguse, mis ka meie tripile joone peale tõmbas. Kahju tõesti , et sellisest asjast pidime nüüd õppima, et teekond pooleli jäi.
Samad vägevad lumised mäetipud ning põnevad teed mägedevahel ei tundunud enam nii põnevad. Pettumus oli see, mis ei lubanud enam asjasse süveneda ning rõõmu tunda. Tahtsin vaid kiirelt tagasi Kathmandus olla. Kahjuks polnud seegi võimalik, kuna Nami oli kehvas seisus ning minek Luklasse venis. Tee Lukla oli pikk. Tsilingu sõnul niimoodi jätkates jõuame sihtkohta alles pimedas. Pimedas kivisel ja kuristlikulisel teel on aga palju ohte.
Ajapikku meie väiksel jaapanlannal tekkis vaevaline väsimus ja teekond nõudis rohkem aega. Tol hetkel hakkasin isegi sügavalt kahtlema ,kas jõuame ennem pimedat Lukla. Minna oli sellest veel ligi 5 tundi, arvestades meie kiirust. Kiiruse paraku valis kõige nõrgem.
Võtsin Nami asjad enda kanda, lootuses , et teine vähe erksamaks muutub. Kui asjatult , teine haigusest väsinud ning räsitud. Olin ise samuti üsna väsinud peale pikka päeva, ning tunnid venisid ja päike hakkas loojuma. Olin ennast 15 kiloni üles rakendanud, mis pani ka mind raskemasse olukorda. Tsilin oli juba oma 30kg kotiga väga heas seisus võrreldes meiega. Ilma sherpast porterita oleksime hädas omadega. Usun , et sherpad on Lääne inimestele vajalikud teejuhid ning porterid, ilma kelleta võib väga raskeks minna mägedes.
Mis meil siis viga. Raskused jaotatud kolmepeale ebavõrdselt selgus ,et kellel rohkem raskust liikus kiiremini ja erksamalt. Mitte just selle all raskust ei pea silmas, vaid füüsilist võimekust.
Õhtu oli lähenemas ja lähenemas ja väsimus võttis oma osa. Ei jõudnud enam ette kujutada, et jõuaks tagasi kord Luklasse. Viimased kilomeetrit praktiliselt tassisin Nami Luklasse. Teine nii väsinud ja kurnatud nagu oleks Everesti tipus käinud. Igaljuhul hindan tema tahtejõudu , mis on märkimisväärt.
Koos me siia ka tulime ning koos ka lahkume. Namche Bazaarist Lukla kulus meil oodatust palju kauem ligi 9 tundi. Selleks hetkeks kui linna väravast sisse saime, oli pimedus väljasvõimust võtnud. Seadsime end veel viimaseks ööks majutusse , et homme lennukiga Lukla lennata.
Alustatakse juba noorelt korvi kandmist.
Nende keerutamine pidavat tooma õnne. Ühel ilusal päeval kohtasin kuute sellist silindri kujulist tumbat, keerutasin kõiki kuute järgi mööda ning asutsin oma kiire sammu ette ning otse sita sisse. Tundub , et Buddhale ei meeldinud minu liigne aktiivsus.
No comments:
Post a Comment