I. päev
Teel Himaalaja
Oli jahe neljapäeva hommik, kui alustasime teekonda Mount Everesti suunas. Selleks, et maailma kõrgemat mäge näha tuli, aga võtta ette lend linna nimega Lukla. Lukla asub umbes pooletunni lennusõidu kaugusel pealinn Kathmandust. Pooletunni sõidu kaugusel asuv linn Lukla on viimane suurim asula ennem teele asumist Himaalaja mäestikku. Lukla asub 2600m kõrgemal merepinnast ning on väravaks turistidele kui kogenud alpinistidele. Paljud kuulsad alpinistid on kasutanud just seda sama Luklast suubuvat teed jõudmaks Mount Everestini.
Hirmuäratav oli teada fakti, et kohe kohe on algamas maailma kõige ohtlikum lend marsuudiga Kathmandu - Lukla. Lend, kus pea iga aasta-kahe tagant juhtub traagiliste kaotustega lennuõnnetus. Enamus õnnetusjuhtumitest ilma ellujääjateta. Pole ka ime. Lennuk maandus mäe otsa, mis ei olnud üldse horisontaalis, vaid kaldus. Maandumis rada nägi välja nagu kaherealine autotee, mis lõppes ühelt poolt 90 kraadise kuristikuga. Kui lennuk maanduma hakkas, käis korralik värin läbi.
Õnneks, aga kõik läks ja lennuk maandus turvaliselt lubatud Lukla lennujaama, mis hakkab nime Hillary ja Tenzingi lennujaam. Nimi tuleb kuulsate alpinistide järgi, kes aastal 1953 esimestena Mount Everesti tippu jõudsid.
Lennu ajal ,aga sai näha maagilist vaadet Himaalaja mäestikule. Pilvedest kõvasti kõrgemal lumised mäetipud joonistasid silme ette vapustavalt kauni kunstiteose. Tõsiselt muljet avaldav, kuid siiski kõrgeim mägi maailmas nägemata. See fatk lisas veelgi põnevust rabavale atmosfäärile.
Luklasse kohale jõudes panime plaani paika, kasutades kaarti. Tuleb järgida reegleidm ,et mitte mäehaigeks jääda. Võimaluse korral mitte liikuda kõrgemale kui 500m päevas.
Alustasime kohe endale porteri ehk kotikandijat, kes oleks meile nii vajalik meeskonna liige, kui ka hea teejuht. Küll,aga üldiselt porter on siiski transport tööline, kuid ühtteist teine ikka teab. Maksame porterile 10 dollarit päevas. Hind sisaldab peamiselt kotivedu. Pakkisime raskema kraami ühte suurde kotti, mida porteril kanda lasta. Kergem ja väärtuslikum kraam aga läks meile kanda selle hulgas tehnika. Porter on vajalik , kuna vedada rasket kraami terve päev mäest üles võib osutuda väga raskeks, seda eriti õhedas õhus.
Matk algas rahulikus tempos ja rahulikult. Võtsime aega ,et nautida kaunist looduslikku vaadet. Suured lumetippudega mäed olid minu jaoks esmakordsed. Pole kunagi midagi sellist näinud. Lisaks huvitavalt keerukas rada - kord üles, kord alla mäge , orgude ja alevike vahel. Paremaks tegi veel olukorra ,et igasammuga liigume lähemale Mount Everestile. Tee oli korralikult matkajatest täis ning liikus korralik liiklus. Nimelt kohalikud sherpad ehk kohalikud budistlikud mäeelanikud kandsid mäest üles oma turjal ligi 100kg koormaid. Tundus ,et see oli osa nende igapäevasest tööelust. Imestama pani küll,et ligi 100kg koormahunnikut veetakse kümneid kilomeetreid mäest üles. Minule oli ,aga oma viie-kümne kilone kott piisavalt raske. Ei ole minu keha harjunud hõreda hapnikuga. Isegi sissehingates andis tunda, et õhk justkui ei jõuaks enam kopsudesse nii nagu varem. Kõik see tuleneb kõrgustest ja sellega kaasnevast madalast rõhust.
Päeva lõppedes ligi 4 tunnist kõmpimist olime jõudnud 2610m kõrgusel asuvasse külakesse nimega Phakding. Muidugi majutus siin palju kannatab suurelt oma raskelt ligipääsetavusele. Soojast on palju puudust. Puudub igasugune küte ning ruumid on üsna jahedad. Õnneks veel sellel maal pole miinus kraade, mis on hea. Toiduhinnad on võrreldes Kathmanduga 2x kallimad. Korraliku lõuna maksumus kahele ligikaudu 12 dollarit.
Hetkel kui seda kirjutan olen end sisseseadnud teepeal asuvasse majutusse. Üldse teepeal on palju majutusvõimalusi ,mis pakuvad mõne dollari eest ööks majutust. Hetkel veel leiab majutust kohalikes külalismajades, edasi minnes ,aga muutub olustik raskemaks.
Plaanikohaselt ootab meid ees järgmine asula, mille kõrgus on 3410m merepinnast. Sellega küll riskime , kuna rikume soovituslikku 500m reeglit. Idee on selles ,et linn kuhu lähme nimega Namche Bazaar on suurim mäelinn mägedes peale Luklat. Seega parem võimalus majutust leida.
Nami ennem lennukile minnes
Vaade lennukist Himaalajale
Tsilin meie porter
Sherped, kes tassivad ligi 100 kiloseid koormaid, täis õllekaste, toiduaineid isegi ehitusmaterjale.
NB! Paremal leheküljel leiab video Lukla lennujaamast, kuidas lennuk maandub ning lendu tõuseb. Tasub vaatamist.
Hirmuäratav oli teada fakti, et kohe kohe on algamas maailma kõige ohtlikum lend marsuudiga Kathmandu - Lukla. Lend, kus pea iga aasta-kahe tagant juhtub traagiliste kaotustega lennuõnnetus. Enamus õnnetusjuhtumitest ilma ellujääjateta. Pole ka ime. Lennuk maandus mäe otsa, mis ei olnud üldse horisontaalis, vaid kaldus. Maandumis rada nägi välja nagu kaherealine autotee, mis lõppes ühelt poolt 90 kraadise kuristikuga. Kui lennuk maanduma hakkas, käis korralik värin läbi.
Õnneks, aga kõik läks ja lennuk maandus turvaliselt lubatud Lukla lennujaama, mis hakkab nime Hillary ja Tenzingi lennujaam. Nimi tuleb kuulsate alpinistide järgi, kes aastal 1953 esimestena Mount Everesti tippu jõudsid.
Lennu ajal ,aga sai näha maagilist vaadet Himaalaja mäestikule. Pilvedest kõvasti kõrgemal lumised mäetipud joonistasid silme ette vapustavalt kauni kunstiteose. Tõsiselt muljet avaldav, kuid siiski kõrgeim mägi maailmas nägemata. See fatk lisas veelgi põnevust rabavale atmosfäärile.
Luklasse kohale jõudes panime plaani paika, kasutades kaarti. Tuleb järgida reegleidm ,et mitte mäehaigeks jääda. Võimaluse korral mitte liikuda kõrgemale kui 500m päevas.
Alustasime kohe endale porteri ehk kotikandijat, kes oleks meile nii vajalik meeskonna liige, kui ka hea teejuht. Küll,aga üldiselt porter on siiski transport tööline, kuid ühtteist teine ikka teab. Maksame porterile 10 dollarit päevas. Hind sisaldab peamiselt kotivedu. Pakkisime raskema kraami ühte suurde kotti, mida porteril kanda lasta. Kergem ja väärtuslikum kraam aga läks meile kanda selle hulgas tehnika. Porter on vajalik , kuna vedada rasket kraami terve päev mäest üles võib osutuda väga raskeks, seda eriti õhedas õhus.
Matk algas rahulikus tempos ja rahulikult. Võtsime aega ,et nautida kaunist looduslikku vaadet. Suured lumetippudega mäed olid minu jaoks esmakordsed. Pole kunagi midagi sellist näinud. Lisaks huvitavalt keerukas rada - kord üles, kord alla mäge , orgude ja alevike vahel. Paremaks tegi veel olukorra ,et igasammuga liigume lähemale Mount Everestile. Tee oli korralikult matkajatest täis ning liikus korralik liiklus. Nimelt kohalikud sherpad ehk kohalikud budistlikud mäeelanikud kandsid mäest üles oma turjal ligi 100kg koormaid. Tundus ,et see oli osa nende igapäevasest tööelust. Imestama pani küll,et ligi 100kg koormahunnikut veetakse kümneid kilomeetreid mäest üles. Minule oli ,aga oma viie-kümne kilone kott piisavalt raske. Ei ole minu keha harjunud hõreda hapnikuga. Isegi sissehingates andis tunda, et õhk justkui ei jõuaks enam kopsudesse nii nagu varem. Kõik see tuleneb kõrgustest ja sellega kaasnevast madalast rõhust.
Päeva lõppedes ligi 4 tunnist kõmpimist olime jõudnud 2610m kõrgusel asuvasse külakesse nimega Phakding. Muidugi majutus siin palju kannatab suurelt oma raskelt ligipääsetavusele. Soojast on palju puudust. Puudub igasugune küte ning ruumid on üsna jahedad. Õnneks veel sellel maal pole miinus kraade, mis on hea. Toiduhinnad on võrreldes Kathmanduga 2x kallimad. Korraliku lõuna maksumus kahele ligikaudu 12 dollarit.
Hetkel kui seda kirjutan olen end sisseseadnud teepeal asuvasse majutusse. Üldse teepeal on palju majutusvõimalusi ,mis pakuvad mõne dollari eest ööks majutust. Hetkel veel leiab majutust kohalikes külalismajades, edasi minnes ,aga muutub olustik raskemaks.
Plaanikohaselt ootab meid ees järgmine asula, mille kõrgus on 3410m merepinnast. Sellega küll riskime , kuna rikume soovituslikku 500m reeglit. Idee on selles ,et linn kuhu lähme nimega Namche Bazaar on suurim mäelinn mägedes peale Luklat. Seega parem võimalus majutust leida.
Lukla lennuväli
No comments:
Post a Comment