Nepaal, retk Himaalaja mäestikus, päev 263

VI. päev

Veel üks päev

  Pagana kahju, aga Nami olukord oli ööga süvenenud halvemaks. Peavalust tingituna oli tal raske magada. Kahju teist niimoodi piinlemas näha. Oli üsna selge ,et Nami jaoks võib olla see teekonna lõpp. Edasi minnes ja kohapeal olles võib tema olukord veelgi raskemaks minna.
  Usun, et õige oleks minna ja panna endast märk Everest Base Campis maha, kuid tean ,et vale oleks jätta Nami üksi valude kätte. Nii väga kui ma ka ei tahaks edasi minna pean õigeks Namiga koos alla minna. Olen veendunud ,et naistel sellistes kohtades üksi ei maksa väga olla. Kindlasti suur pettumus , kuid parim otsus valikust.

  Hommikul kohvi lauas, aga Nami palus veel ühe öö oodata, ehk läheb valu üle ja saame teekonda jätkata. Arutades ning tehes otsuse ,et ootame ikkagi homseni. Kui valu ,aga üle ei lähe ning sümptomid süvenevad võib tekkida veelgi raskem olukord, kus on vaja lisaks meile veel kolmandaid isikuid. Seega oli pisut pinges peale seda otsust ja teatasin, et olgu see viimane päev siin külakeses nimega Deboche.
  Mäehaiguse tekib kergelt öeldes hapniku puudusest. Kui aus olla hapniku osakaal õhus on ikka sama nii nagu merepinnal 21% meile teada olevalt. Probleem on selles, et õhk on väga hõre, kuna õhurõhk , mida ülespoole minna muutub üha nõrgemaks. Umbes 5300m peal, kus asub ka Base Camp on rõhk 2x nõrgem merepinnast, mis tõttu on raske hingata. Mount Everesti tipus ,aga kolmandik sellest. Suuremates kõrgustes, aga paljud alpinistid kasutuvad lisa hapnikku, seda balloonide näol. Kuid on teada, et on suudetud ronida Mount Everesti tippu ilma lisa hapniku balloonideta.
  Loodan , et tänane öö möödub rahulikult ning Nami on homseks korras. Mööduval ööl märkasin midagi ,mida varem ei märganud. Nii naljakas kui see ka pole Nami norskas, mida temalt kunagi kuulnud ei ole. Pisike väike jaapanlanna norskas nagu talveunes karu sügavalt ja valjult. Koomiline, kuid sellest selge märk ,et tema tervislik olukord on muutunud.
  Tablettide ja muude peavalu rohtude suhtes veel ootame, sest on vaja teada millal tõesti sümptomid ära kaovad. Hetkel ligi 3860m , kus hetkel asume, on juba kriitiline piir, kus paljud haigestuvad. Mida rohkem edasi seda suurem tõonäosus. Parim võimalus ,sellest hoiduda on aega võtta ja rahulikult üles ronida. Kiirelt läbikäimine õnneks või kahjuks ei tööta. Tuleb võtta aega ja mida kauem võtta seda parem. Liigne kiirustamine võib olla ilma naljata eluohtlik.
  Nami on olnud siiani väga vapper ja ei taha veel alla anda. Kuid kui homme peaks ta ikka valudes olema , võtan otsuse tegemise enda kätte ja lähme alla tagasi. Loodan siiralt ,et saame homme edasi liikuda linna nimega Dingboche.

Budistlik klooster kõrval linnas Tengboches