V. päev
Deboche
Täna viienda päeva hommik polnud just kõige meeldivam. Namil oli mäeshaigusest tingitud massiivsed peavalud. See fakt pani meid aga valiku ette, mida edasi teha. Selge on see ,et mäehaigusesse tuleb suhtuda tõsiselt. Edasi liikumise idee ,aga lendas alt ära. Nami keha polnud veel keskkonnale järgi jõudnud. Jääb üle vaid oodata mõni päev , ehk enesetunne paraneb.
Kui juhtub ,et Namil on järgnevatel päevadel sagedane peavalu, oleme sunnitud kõik kolm tagasi teed liikuma. Loodetavasti seda ei juhtu ning saame teekonda Everesti suunas jätkata.
Ilm juhtus , aga täna olevat meelepäraselt selge ja kaunis. Kahju oleks sellist päeva lihtsalt majutuses teki all veeta. Et päeva sisustada otsustasime võtta 2 tunnise retke kohaliku mäeotsa Deboche küla kõrval, et leida hea vaade kaunile Himaalaja mäestikule. Peale seda, aga minna tagasi Deboches asuvasse majutusse.
Oli varajane aeg, kui oli juba plaanid muudetud. Tänasel hommikul saime aimu, et miinus kraadid olid selles kohas mitte võõrad. Hommikune muru oli miinus kraadidest kristallse läike võtnud. Mida edasi minna seda külmemaks olukord muutus. Tunnen ,et ei ole enam eriti tuttav külmaga. Külmus tuletas meelde kodukanti, vanad head mälestused kodust tulid meelde. Peale 8 kuud Austraalia kuumust oli omamoodi uus tunne.
Hoidsime täna põhiteelt kõrvale ning liikusime mööda tihnikut ligi 200m kõrgemale, mis ühtlasi oli ka 4000m piir. Nagu varemgi oli plaanis , vaid korraks üles minna ja siis uuesti tagasi. Päeva paiku oli Nami tervis parem , peavalu oli tagasi võtnud. Väljas lõõmas ,aga halastamatu päike. Nii kui päike välja tuli sulas kõik üles ja hommiku külmusest sai palavus. Pole väga tähtsust kui palju väljas külma ka ei valitseks on päikese paiste ohtlik. Tuli tihedalt päiksekreemi kasutada ,kuna mõni päev tagasi olin oma nina ja põsed ära põletanud liigsest UV-st. Lisaks katta nägu, eriti minusugusel suureninaga valgel inimesel, kellel nahk on suurim nõrkus.
Kerge päev minu jaoks , aga kõva võitlus Nami jaoks. Päeva paiku polnud Namil peavalusid , loodetavasti on ta homseks valmis. Vastasel juhul võib seekordne retk Everest Base Campini jääda vaid unistuseks.
Kui juhtub ,et Namil on järgnevatel päevadel sagedane peavalu, oleme sunnitud kõik kolm tagasi teed liikuma. Loodetavasti seda ei juhtu ning saame teekonda Everesti suunas jätkata.
Ilm juhtus , aga täna olevat meelepäraselt selge ja kaunis. Kahju oleks sellist päeva lihtsalt majutuses teki all veeta. Et päeva sisustada otsustasime võtta 2 tunnise retke kohaliku mäeotsa Deboche küla kõrval, et leida hea vaade kaunile Himaalaja mäestikule. Peale seda, aga minna tagasi Deboches asuvasse majutusse.
Oli varajane aeg, kui oli juba plaanid muudetud. Tänasel hommikul saime aimu, et miinus kraadid olid selles kohas mitte võõrad. Hommikune muru oli miinus kraadidest kristallse läike võtnud. Mida edasi minna seda külmemaks olukord muutus. Tunnen ,et ei ole enam eriti tuttav külmaga. Külmus tuletas meelde kodukanti, vanad head mälestused kodust tulid meelde. Peale 8 kuud Austraalia kuumust oli omamoodi uus tunne.
Hoidsime täna põhiteelt kõrvale ning liikusime mööda tihnikut ligi 200m kõrgemale, mis ühtlasi oli ka 4000m piir. Nagu varemgi oli plaanis , vaid korraks üles minna ja siis uuesti tagasi. Päeva paiku oli Nami tervis parem , peavalu oli tagasi võtnud. Väljas lõõmas ,aga halastamatu päike. Nii kui päike välja tuli sulas kõik üles ja hommiku külmusest sai palavus. Pole väga tähtsust kui palju väljas külma ka ei valitseks on päikese paiste ohtlik. Tuli tihedalt päiksekreemi kasutada ,kuna mõni päev tagasi olin oma nina ja põsed ära põletanud liigsest UV-st. Lisaks katta nägu, eriti minusugusel suureninaga valgel inimesel, kellel nahk on suurim nõrkus.
Kerge päev minu jaoks , aga kõva võitlus Nami jaoks. Päeva paiku polnud Namil peavalusid , loodetavasti on ta homseks valmis. Vastasel juhul võib seekordne retk Everest Base Campini jääda vaid unistuseks.
Pühendus Heilile
Kõrgeim punkt maamunal Mount Everest, kus möllab torm.
No comments:
Post a Comment