Kaks linna ,kahes eririigis. Mõlemad asuvad erinevates kontinendi nurkades. Linnade vahel asub tuhandeid kilomeetreid ning Paraguay riik. Võtan ette suure eesmärgi sõita ühest Lõuna Ameerika otsast teise. Teekond on distantsilt väga pikk ning ettearvamatu. Paraku tuleb ohverdada palju väärtuslikku aega bussisõitudele, isegi jõulud tuleb ära anda bussis sõites. Arvatavasti kulub selleks ligi nädal, et jõuda Port Segurosse. Alustasime teekonda 20. detsembril.
Tundub ehk rumal nüüd uuesti Brasiilia minna, kui juba korra olime Sao Paolo lennujaamas. Tuletan uuesti meelde, et Brasiilia minemiseks on paljudel rahvustel tarvis viisat. Tegelikult oli võimalus teha viisa ennem Lõuna Ameerikasse tulemist, kuid asjaolude sunnil siiski otsustasin Paraguay kasuks. Kuna reisin Lõuna Ameerikas mitte üksi ,vaid jaapanlannast Namiga ,kellel raskusi viisa saamisega. Ei ole päris kindel, aga tema sõnul on temal kõige lihtsam ja odavam vormistada viisa just Encarnacionis ehk Paraguays. Ega minagi vastu olnud pisukeseks reisiks risti läbi Lõuna Ameerika.
Jõudmaks Brasiiliasse oli tarvis meil külastada kahte Lõuna Ameerika riiki - Argentiina ning Paraguay. Sellega kaasnes mõistagi palju küsimusi , vastuste leidmiseks oli vaja vaid ainult tegutseda. Oli palju küsimusi õhus millele vastust ei osanud veel anda. Et näha teisele poole nurka on tarvis liikuda selle suunas.
Esimene öö algas Buenos Airese lennujaamas, kus jäi veel läbida passikontroll ning riiki sisendeda. Paberimajandus korras - oli vaja ,vaid astuda lennujaamast välja ,et olla ametlikult riigis, sest lennujaam pidavat olema rahvusvaheline tsoon. Esimesed sammud sooja õhu poole ning olingi esimest korda Ameerikas. Soe tuul puhus läbi ajude, mis äratas üles tegutsema. Nami oli Nepaalis olles broneerinud hotelli Buenos Airese kesklinna. Nüüd jäi üle ,vaid see üles leida, selleks kasutasime taksot. Taksode suhtes olime valivad ning ettevaatlikud. Üritasime selgeks teha hinna kesklinna, mis asus ligi 40min kaugusel lennujaamast. Minu suureks üllatuseks olid hinnad mega kõrged. Poleks oodanud,et nii kallilt algab meie teekond. Esimene hind, mida pakuti oli 160 peesot, mis on ligikaudu 45 USD. Leidsime vennikese, kellega kauplesime hinna 110 peeso peale , ligi 32 USD. Räägin hetkel nagu olnuks see kerge, lihtsalt mine ja kauple. Mitte sugugi. Esimene pooltundi uuel kontinendil mõistsin ,et see kontinent ei ole tuttav inglise keelega. Keel ,mida siin räägitakse on hispaania keel, millest mul ei olnud õrna aimugi. Õnneks Nami oskas pisutki hispaania keelt ning saime pika peale käte ja jalgadega selgeks tehtud maksumuse. Miimika ning kätega rääkimine on õnneks rahvusvaheline. Tore alustasime teekonda hotelli poole.
Majutusse jõudsime ligi 23:00 paiku, mis oli rohkem nagu sharehouse ehk jagamiselamu. Saime umbes 15 dollariga toa Bueno Airese kesklinna lähistel. Väike külm vesi kaela ning voodi poole magama. Olime tõsiselt väsinud pikast lennust, mis kestis 17 tundi.
Tore asjaolu Argentiinas on hommikusöök. Enamus kohtades on hotellides ja hostelites hommikusöök hinna sees. Samuti ka meie elamus. Hommiku lauas ei hakanud pikalt mässama, vaid panime plaani paika Paraguay poole.
Esimese asjana tuli leida üles bussijaam. Kahjuks puudub korralik raudtee Lõuna Ameerikas. Levinenum transpordi viis on bussiliinid, mis liiguvad igale poole üle kontinendi. Bussijaama leidmiseks tuli ,aga kasutada metrood. Saades juhiseid meie majutuse omanikult, kuidas ja kuhu liikuda jõudsime ilma probleemideta bussijaama kasutades metrood.
Uskumatu, aga Buenos Airese lennujaam oli hirmuäratavalt suur. Nii suurt bussijaama pole mina elu sees näinud. Bussikompaniisid oli mitmeid sadu, ehk kuni 300 erinevat bussifirmat. Alustasime lihtsalt küsimist, mis tegelikult oli rohkem nagu koomiline kätega vehkimine. Kuidagi suutsime selgeks teha, kus asuvad kompaniid, mis liiguvad Paraguaysse. Number osutus number 218 . Number tähendas teller lauda, kus vormistati pileteid. Ligi 15 kõndimist otse jõudsime lõpuks lauda number 218, kus selgus ,et Encarnacioni ei lähe nii pea ühtegi bussi. Lähim linn kuhu sel päeval buss läks oli Posadas, mis asus veel Argentiina pinnal. Posadas asub üsna Encarnacioni kõrval teisel pool jõge, mis tähistab ühtlasi ka riikide vahelist piiri. Ega jäänudki muud üle, pileti hind kujunes ulmeks. Suu vajus krimpsu ning pisar silmas ulatasin meie kahe eest 462 peesot , mis teeb umbes 150USD. Vägev summa ,aga sisaldas reisi ajal mugavat bussi koos õhtusöögiga.
Sõit kestis üle 14 tunni, hilinedes ligi tunnike. Sõit iseenesest mugav ning meeldiv. Enamus ajast lihtsalt magasin maha, mis sa muud ikka bussis teed.
Jõudmaks Brasiiliasse oli tarvis meil külastada kahte Lõuna Ameerika riiki - Argentiina ning Paraguay. Sellega kaasnes mõistagi palju küsimusi , vastuste leidmiseks oli vaja vaid ainult tegutseda. Oli palju küsimusi õhus millele vastust ei osanud veel anda. Et näha teisele poole nurka on tarvis liikuda selle suunas.
Esimene öö algas Buenos Airese lennujaamas, kus jäi veel läbida passikontroll ning riiki sisendeda. Paberimajandus korras - oli vaja ,vaid astuda lennujaamast välja ,et olla ametlikult riigis, sest lennujaam pidavat olema rahvusvaheline tsoon. Esimesed sammud sooja õhu poole ning olingi esimest korda Ameerikas. Soe tuul puhus läbi ajude, mis äratas üles tegutsema. Nami oli Nepaalis olles broneerinud hotelli Buenos Airese kesklinna. Nüüd jäi üle ,vaid see üles leida, selleks kasutasime taksot. Taksode suhtes olime valivad ning ettevaatlikud. Üritasime selgeks teha hinna kesklinna, mis asus ligi 40min kaugusel lennujaamast. Minu suureks üllatuseks olid hinnad mega kõrged. Poleks oodanud,et nii kallilt algab meie teekond. Esimene hind, mida pakuti oli 160 peesot, mis on ligikaudu 45 USD. Leidsime vennikese, kellega kauplesime hinna 110 peeso peale , ligi 32 USD. Räägin hetkel nagu olnuks see kerge, lihtsalt mine ja kauple. Mitte sugugi. Esimene pooltundi uuel kontinendil mõistsin ,et see kontinent ei ole tuttav inglise keelega. Keel ,mida siin räägitakse on hispaania keel, millest mul ei olnud õrna aimugi. Õnneks Nami oskas pisutki hispaania keelt ning saime pika peale käte ja jalgadega selgeks tehtud maksumuse. Miimika ning kätega rääkimine on õnneks rahvusvaheline. Tore alustasime teekonda hotelli poole.
Majutusse jõudsime ligi 23:00 paiku, mis oli rohkem nagu sharehouse ehk jagamiselamu. Saime umbes 15 dollariga toa Bueno Airese kesklinna lähistel. Väike külm vesi kaela ning voodi poole magama. Olime tõsiselt väsinud pikast lennust, mis kestis 17 tundi.
Tore asjaolu Argentiinas on hommikusöök. Enamus kohtades on hotellides ja hostelites hommikusöök hinna sees. Samuti ka meie elamus. Hommiku lauas ei hakanud pikalt mässama, vaid panime plaani paika Paraguay poole.
Esimese asjana tuli leida üles bussijaam. Kahjuks puudub korralik raudtee Lõuna Ameerikas. Levinenum transpordi viis on bussiliinid, mis liiguvad igale poole üle kontinendi. Bussijaama leidmiseks tuli ,aga kasutada metrood. Saades juhiseid meie majutuse omanikult, kuidas ja kuhu liikuda jõudsime ilma probleemideta bussijaama kasutades metrood.
Uskumatu, aga Buenos Airese lennujaam oli hirmuäratavalt suur. Nii suurt bussijaama pole mina elu sees näinud. Bussikompaniisid oli mitmeid sadu, ehk kuni 300 erinevat bussifirmat. Alustasime lihtsalt küsimist, mis tegelikult oli rohkem nagu koomiline kätega vehkimine. Kuidagi suutsime selgeks teha, kus asuvad kompaniid, mis liiguvad Paraguaysse. Number osutus number 218 . Number tähendas teller lauda, kus vormistati pileteid. Ligi 15 kõndimist otse jõudsime lõpuks lauda number 218, kus selgus ,et Encarnacioni ei lähe nii pea ühtegi bussi. Lähim linn kuhu sel päeval buss läks oli Posadas, mis asus veel Argentiina pinnal. Posadas asub üsna Encarnacioni kõrval teisel pool jõge, mis tähistab ühtlasi ka riikide vahelist piiri. Ega jäänudki muud üle, pileti hind kujunes ulmeks. Suu vajus krimpsu ning pisar silmas ulatasin meie kahe eest 462 peesot , mis teeb umbes 150USD. Vägev summa ,aga sisaldas reisi ajal mugavat bussi koos õhtusöögiga.
Sõit kestis üle 14 tunni, hilinedes ligi tunnike. Sõit iseenesest mugav ning meeldiv. Enamus ajast lihtsalt magasin maha, mis sa muud ikka bussis teed.
Ütleks nii ,et oli vaid 3 vaba tundi linnas ringi luusida. Polnud aega väga süvenedagi millest pilti teen... läksin lihtsalt ,mis vähegi huvitav välja nägi tegin pilti. Pisut kahju niimoodi riigist lahkuda. Igaljuhul pilte Bueno Airesest
Buss jõudis sihtkohta Posadasse hommiku 9:00 paiku. Huvitav asjaolu on see, et pagasit kätte saades nõuti minult tippi. Üsna võõras minule anda tippi lihtsalt viisakuse pärast. Olen siiani endas kindel, et annan tippi kui tõesti süda ütleb. Polnud minu süda sel hetkel veel nii soe, et annaks niisama raha. Väikse pettumusega ning kerge ärritusega vanad ikka andsid pagasi minu kätesse. Tipi andmine sellel kontinendil on traditsioonile ning kombeks. Kerge irve näol, oli vaja nüüd saada Encarnacioni Paraguaysse, kus vormistada Brasiilia viisa.
Tuletan meelde ,et olime sel hetkel veel Argentiina pinnal. Kahe riigi, või kahe linna ehk Posadase Argeniinas ning Encarnacione Paraguays vahel voolas massiivne jõgi, mis oli piiriks riikide vahel. Ilma pikema ootamiseta, läks otse meie nina ees buss Encarnacioni poole. Just ennem bussile astumist, esines meie ees Argentiina politseinik, kes üllatuseks rääkis inglise keelt. Tema sõnul tuli meil vahetult ennem Argentiinast lahkumist saada piiri pealt tempel. Minna Paraguaysse ilma templita olnuks illegaalne ning karistatav. Jõudes vaese maaka bussiga silla lähistele , teadsime ,et peame nüüd maha saama. Meie õnneks terve bussiseltskond lendas bussist maha. Buss tühi nagu Eesti riigikassa jätkas sõitu, jättes seljataha rahvamassi. Inimesed võtsid järjekorda või rivvi, et saada passi tempel riigist lahkumiseks. Järjekord oli ligi 50-100 meetrit pikk, pikalt asutuse uksest väljas. Jäi üle ,vaid oodata ning saada passi vajalik tempel.
Tempel ilusti passis ning palavast ilmast räsitud, tuli võtta nüüd sama buss teisele poole silda. Ka selle bussipeatuse ees oli meeletu järjekord. Asi ,mis tähele panin oli ,et inimesi ei huvita järjekord. Kui rivis leidub vabakoht hüpatakse vahele. Bussi saabudes olin pisut pahur sellisest käitumisest. Seega ei hakanud ise ka euroopalaslikult ilusti ootama , vaid trügisin samuti bussi suunas. Mõtlesin, et kui Eestis nii tehtaks, lüüakse kergelt öeldes hambad kurku.
Uuesti bussis ning peale 5 minutilist silla ületamist jälle bussist nahuij. Seekord tuli lasta passi tampida Paraguay viisa. See osa läks õnneks kiirelt ning hüppasime järgmisesse bussi, mis viis meid Encarnacioni kesklinna. Kesklinnas leidsime peale tunnikest otsimist Brasiilia saatkonna. Olin tolleks hetkeks , sõnaotses mõttes toss väljas. Olin terve päev kandnud ligi 30kg koormat seljas, samal ajal piinav tühja kõhu tunne kõhus. Kõva tõmblemine oli seljataga ning läksime väravast sisse, mis juhatas meid saatkonda.
Viisa taotlemiseks tuli täita arvutis ankeet ning oodata ja maksta. Maksta tuli ,aga kohalikus kursis otse sulas, mistõttu ajal mil agarad brasiilased meile viisat vormistasid, läksime meie linna seiklema. Tuli leida pank, kus vahetada dollarid guaranideks. Jah, kuulsite õigesti kohaliku kurssi kutsutakse guaraniks. Siiani õpin seda nime, raske häälada midagi sellist. Raha vahetatud, läksime tagasi saatkonda, kus juba passid koos viisadega ootasid meid. Viisa minule läks maksma GS100 000, mis teeb umbes 23USD. Namile, jaapanlannale aga GS125000 ehk 29USD. Seega erinevatel rahvustel erinevad hinnad ning tingimused. Oli meeldivalt odav hind ning teenus oli kiire ning edukas. Brasiilia kaunis viisa passis, on nüüdseks terve Lõuna Ameerika avatud meile.
NB! Leidsin aega kribada 3 päeva eest tehtut. Homme , aga liigume Brasiilia, mis asub meist vaid 5-6 tunni bussisõidu kaugusel.
Kuna jalakäijaid, kes tahtsid üle minna oli massiivselt ,siis nägin kuidas autojuhid pakkusid kiiremat teed üle piiri, pakkudes raha eest sõitu teisele poole. Autode rodu oli vaid maksimum 10 autot reas, seega palju kiirem.
Brasiilia viisa
Algamas oli uus päev ning juba olime valmis liikuma edasi. Päeva eesmärgiks kujunes jõuda Brasiiliasse. Selleks ,et Brasiilia jõuda oli vaja ,aga ennem sõita Cuidad del Este linna, kus asus Paraguay ning Brasiilia piir. Nagu nõiutud lahutab kahte riiki jõgi, mis on piiriks Brasiilia ja Paraguay vahel. Samuti nagu Argentiina ja Paraguay piiril olles, tuli ka seal piiri peal templeid kaubelda. Pärast kõike ,seda oli vaid vaja sammud seada Brasiiliasse.
Hommikul unisepeaga bussijaama jõudes tuli hakata otsima järgmist bussi Brasiilia suunas. Nagu aasia kaupmehed tulid kohalikud meile appi. Alguses ei saanud hästi pihta, mis teised tahavad. Öelnud vaid ,et soovin minna Ciudad Del Estese linna. See peale suunasid kahtlaselt sõbralikud kohalikud meid bussijaama teise otsa, kus juba buss ees seisis. Mõtlesin endamisi ning ütlesin Namilegi , et meil ikka joppab koguaeg ,kui bussi tarvis ,siis seisab teine otse meie ees. Läksime bussijaama tol päeval puht pimesi, et ehk buss tuleb varsti. Siiani lihtsalt nagu lapsemäng, kuidagi nagu liiga lihtne.
Tundub ,et marsuut Encarnacion - Ciudad Del Este on üsna levinud. Vähemalt jäi selline mulje. Buss ise nägi välja nagu meie maaliinid. Vanad rokkas bussid, millel veel viimane sõna öelda teenistusse. Polnud lugu, mõni prussakas kõrval sõit võis jätkuda. Tuli pidada vastu 5 pikka tundi sihtkohani. Bussis sees oli meeletu palavus. Päikese paiste bussikatusele oli nagu sauna effekt. Meid küpsetati elusalt kuumas bussis. Peale sellele valitses bussis kahtlane hais, mis jälitas meid terve bussi sõidu. Lehk oli tuttav vanadele haisvatele sokkidele. Kuumuse käes ,aga tõmbas haisu nii üles, et pilt pidi eest ära kaduma. Lisaks veel bussi vedrustus, mis oli tõsiselt vatti saanud. Igakord kui buss august või lamavast politseinikust üle sõitis tundsin kuidas hing kehast välja hüppas. Korralik ragin nagu buss läheks kohe puru. Õnneks 5 tunnine sõit jõudis ilusti kohale lubatud linna Cuidad Del Este.
Saime bussilt maha, kui juba teadsime ,et vaja järgmine buss leida Brasiilia suunas. Sain vaevalt bussipagasi ruumist seljakoti kätte, kui juba teine buss kõrval, kohe kohe väljumas. No ,mis sa oska öelda. Koguaeg vaja tõmmelda, puhata ei lasta. Mitte et see paha oleks, oli vedanud busside liiklusega. Oli nüüd juhus või mitte, aga 3 korda järjest sama olukord. Olin väga rahul ning kiitust Lõuna Ameerika bussi transpordile. Miskipärast kolm päeva järjest olen lõuna toidu bussiga sõites maha maganud.
Olime väga lähedal Paraguayga hüvasti jätmaks. Paragauys olime läbisõidul enamvähem ööpäeva. Tundus väga sõbralik ning tore riik. Kõvasti odavam kui seda oli Argentiina. Võrdluseks toiduhinnad, mis olid palju odavamad. Nii samuti ka majutushinnad olid meeldivalt odavad ligi 15 dollarit ööpäev. Kahju jälle tõdeda, et lahkun riigist ilma selle tegelikkus nägemata.
Nüüd juba liikusime linnaliini bussiga reaalselt lähedale Brasiiliale. Ligi 10 minutit sõitu, kui buss sattus suurde liiklus ummiku. Terve mitu kilomeetrit auto jada liikus Brasiilia poole. Sarnane olukord , kuid seekord oli inim järjekorra asemel autode joru. Seda süvendas ka tipptund, mis tõmbas hoomaha.
Piiri peal tuli järgida sama mudelit. Lõpetada olemasolev viisa Paraguay poole peal ning saada Brasiilia poole peal passi saabumistempel. Seekord soosisid meid õnneks jalad ning piiripeal jalakäijana läks väga nobedasti. Tempel passis jõudsime veel sama bussipeale, mis meid siia ennem tõi. Et samale bussile jõudsime olgu hea näide, kui suur oli liiklusummik. Jõudsime selle aja jooksul ühe viisa lõpetada ning teise alustada.
Teisel pool silda ootas meid Brasiilia poolne linn Iguazu. Linna nimi on kuulus üle maailma tänu Igauzu Fallsile, mis on maailma üks kolmest kõige suuremast kosest maamunal.
Oleme mitu päeva tõmmelnud ühest kohast teise. Selline rahutu manööverdamine ,aga väsitab hullu pööra. Halastamatu oli ka Brasiilia suvine kuumus. Sarnane Austraalia Darwinile. Igauzu on troopilises tsoonis, kus on väga suur õhuniiskus. Tundsin hästi, kuidas higi läbi särgi pressis ja püksid jalga kleepusid. Eriti raskeks tegi asjaolu, et kandsin kahte suurt kotti seljas ja rinnas, mis kaalusid ligi 30kg.
Esimese asjana uues linnas oli tarvis ruttu majutus leida. Üks asi ,mida püüan vältida on pimedad õhtud pimedatel tänavatel, sest pimedad tänavad pidavat olema libedad. Külastasime mitut hotelli, kus hinnad olid väga nutuselt kallid. Ööpäeva eest 100 reaali mis on ligi 50USD. Selline summa minule on kahjuks üle jõu. Peale pikka otsimist , ausalt ei leidnudki midagi väga soodsamat. Pidin ikkagi välja käima 40USD ööpäeva eest. Brasiilia pidavat üldse olema Lõuna Ameerika kalleim riik. Püüan siiski kokkuhoidlik olla ning jääda siia nii kauaks kui vähegi võimalik. Igauzu linnas plaanime olla ,vaid 2 päeva ning jälle edasi liikuda.
Bussisõit Encarnacion - Iguazu
Iguazu jõgi piiriks kahe riigivahel, sama jõgi suubub Iguazu Fallsi
Võtsime Iguazu joa külastamiseks terve päeva vabaks. Oli hea lõõgastuda ning minna ja näha midagi võrratut. Ennem Lõuna Ameerika tulekut oli Iguazu Falls minu esimene eesmärk ,mida siin kontinendil külastada. Peale külaskäiku valdas kerge rahulolu, et sai nähtud ühte maailmaime.
Majutusest Brasiilias ning ülejäänud Lõuna Ameerikas on hea teada, et enamuskohtades on hotellides hommikusöök hinna sees. Viibisime hotellis El Shaddai, mis jättis väga hea mulje. Hommikulaud nägi välja nagu Rootsi laud. Igasugu erinevaid valikuid: puuviljad, koogid, võileivad enda valikuliselt. Olin päris meelitatud ning ei hoidnud end tagasi. Ülikiire WIFI internetilevi, tänu millele suudsin ka hästi blogiga sammu pidada. Üldse hetkese seisuga peaks mainima ,et internetiga Lõuna Ameerikas olen väga rahul. Kiire ning püsiv, siiani probleeme pole olnud. Raske on võrrelda netilevi Aasiaga, kus internet jääb soovida.
Usun ,et teil möödus jõulupäev rõõmsalt ning oli täis üllatusi. Kellele veel omalt poolt ilusaid jõule soovinud ei ole, siis soovin seda nüüd. Võtan julguse kokku ning jagan oma jõulukogemusi. Minu jõulud aastal 2011 olid eriti toredad. Mina ,aga veetsin jõulupäeval 16 tundi bussis istudes. Sõit kulges Iguazust Sao Paolosse. See oli ühtlasi ka kõige pikem bussisõit minu elus. Hullemaks tegi olukorra, et istekoht loosi käigus sattus minule täpselt WC kõrval. Niisiis, hais tappis ajurakke miljonites. Lämbusin fekaalgaasidest pungil palavas ahjus. Õhtupoolikul ,aga kui päike loojus läks olukord vähe paremaks ning sai vaikselt unne sättida. Uskuge mind, aga istumine või istudes magamine on tegelikult väga vaimselt väsitav.
Otsaga 15 miljoni elanikuga Kesk-Brasiilia linnas nimega Sao Paolo. Teadmiseks nii palju, et Brasiilia pealinn ei ole Sao Paolo ega Rio de Jianero vaid Brasilia. Suuruselt ning rahvaarvult on Sao Paolo suurem kui seda on pealinn. Minu jaoks kahjuks jälle on hetkel Sao Paolo ,vaid läbisõiduks. Plaanin viimase peatusena Lõuna Ameerikas veeta Rio de Jianeros, kuid see kauges tulevikus veel. Paljugi võib veel juhtuda.
Oli 25. detsembri varahommik , kui saabusime bussiga Sao Paolosse. Sao Paolo on eelviimane vahepeatus ennem Porto Segurot. Plaanisime päevakeseks paikseks jääda ning puhata viimaseks sõiduks eesmärgi poole. Olles veel bussijaamas otsustasime kohe järgmise bussi homseks broneerida. Juhtus ,et bussijaamas tehti selgeks ,et ühetegi bussi sinna poole ei lähe. Üks asjalikum klienditeenindaja, aga viipekeeles suutis selgeks teha , et peame linnas sees leidma teise bussiterminali. Selgus ,et linnas asub 3 bussiterminali, kõik neist massiivselt suured nagu Buenos Aireses. Sain bussiterminali nimest sõltuvalt aru kuhu umbes liikuma peab. Kõige lihtsam oli kasutada olemasolevat metrood. Metroo on asjalik transpordi vahend arenenumates linnades. Lihtne ning igale inimese kergelt arusaadav, kuidas ja kuhu jõuda. Niisiis metrooga otse teise bussijaama, kus saime broneeritud piletid Porto Segurosse. Polnud midagi parata, ainuke buss, mis läheb otse sõiduga võtab aega 26 tundi. See on 10 tundi pikem sõit ,kui seda oli päev varem. Buss Sao Paolost Porto Segurosse väljub homme õhtu ning saabub järgneva päeva öösel. Piletimaksumus 226 reaali, umbkaudselt 110USD.
Päev varem olles ise Iguazus broneerisin telefoni kaudu hotelli toa Sao Paolos. Kohale jõudes viskasime asjad nurka ja läksime linnapeale laiama. Minu üllatuseks olin nagu Aasiasse jõudnud. Endalegi teadmata olin broneerinud hotelli Hiina linnaosas. Vastuvahtisid pilusilmsed asiaadid, ning keeleks polnud mitte portugaali keel ,vaid hiina ja jaapani keel segamini. Üldiselt olid vaid üksikud poed ning restoranid ,mis olid avatud, seda seotud jõuluhullusega. Terve linna osa oli nagu filmis ``28 päeva pärast```, kus terve linn oli tühi. Pidi ju olema 15 miljoni elanikuga linn, täiesti tühi. Teed olid inimestest tühjad, ainuke ,mis teedel vedeles oli prügi, mis tuulega lendles mööda tänavaid. Kõhe tunne tekkis, tänavate pimedamatel nurkadel nägin Brasiilia tegelikku elu. Väga vaeseid inimesi, kellel jõulude ajal polnud kuhgi minna, kui jalad laiali visata tänavatel. Hoidsin kõrval tänavatest eemale, kuna olin võõras linnas turistina kergelt haavatav. Tühjad teed juhatasid mind edasi. Võtsin suuna suure katedraali poole, mis kaugelt silma paistis. Tegu oli 1954 aastal ehitatud katedraal Metropolitana -ga. Nimi kindlasti palju ei ütle nii minule kui ka teile. Igaljuhul juhtus kirik minu teele aasta kõige õigemal päeval ehk jõuludel. Läksin kiriku sisse ning peaks mainima ,et päris võimas kunstiteos. Seinad ning laed olid kaunilt religiooseid pilte täis ning jättis väga sügava mulje. Lisaks minule ja Namile oli kirikus ka palju teisi inimesi, kes jõuludel kirikut külastasid.
Päevad mööduvad masendavalt bussist bussi. Ei jõua enam oodata,mil tekib võimalus paikseks jääda ja nautida väikest puhkust. Homme ,aga sama rada pidi , 26 tundi halastamatut bussisõitu.
Jalapuhkus peale pikka rännakut
Hiina linnaosa Sao Paolos
Meie ees istuvad gangsterid olid ,aga terve sõidu käigus tähelepanu keskpunktis. Peale nende vist kellegi teise häält ei kuulnud, kuna kui nemad rääkima hakkasid, siis nii kõvasti ,et terve buss kajas sellest. Kahjuks sellest aru ei saanud, millest juttu tehti , aga igaljuhul naersid teised kõvemini kui 10 meest kokku. Juttu jätkus ka keset ööd, nii et oli raske magada. Vahepeal hõberistiga vend hakkas kõvahäälega laulma , ei tea millest, aga kõik pidid seda kuulma. Naljakas oli see ,et peale mõnda aega räuskamist , võttis sama laululind välja piibli ja hakkas seda vaikselt lugema nagu väike laps. Sõidu käigus püüdsin kuidagi ka nendega juttu teha, ei saanud täpselt aru millest, aga teised olid väga sõbralikud. Eelarvamused olid kadunud ning sain aru, et tegu oli väga normaalsete vendadega. Vähemalt tundus ,et hoidsid inimesi oma tegevusega elus, selle pika tuima sõidu käigus.
Ligi 5 tundi ennem sõidulõppu meie kõrval olevad paraguayased võtsid bussipeale teema üles, et varsti tuleb politsei reid bussi kontrollima. Politseireidid pidavat olema sagedased, otsitakse narkootikume ning muid keelatuid esemeid. Sellepeale meie eesolevad gangsterid naersid ning tunnistasid ,et nende pagas on narkot täis. Järgmises peatuses ,aga otsustasid nad bussi pealt maha minna. Just vahetult ennem , seda kui nad võtsid pagasi bussi pagasiruumist ning lahkusid lendas pulti politsei ning hakkas kontrollima ülejäänud pagasiruumi. Buss isisse aga ei tuldud kontrollima. Paraguaylaste jutu järgi pidavat sama ligi 10 aastat vangistust isegi 1g kanepi eest.
Ütleks nii, et sõit oli igav aga võinuks olla igavam ilma nende kahe eesistuva gangsterita. Väga normaalsed vennad kahju , vaid et meie vahel oli keeleline barjäär. Olnuks päris huvitav kuulata nende juttu.
See mees on tõeline Ronaldo, ühtlasi minu lemmik mängija
Bussisõit Iguazu - Sao Paolo 16h
Katedraal Metropolitan
Tühjus Sao Paolo tänavatel
Hingan sügavalt välja ning ütlen ,et see on läbi. Oodatud 26 tunnisest bussisõidust kujunes 30 tunnine bussisõit. Võite arvata, mis tunne on peale 30 tunnist istumist. Minu valge perse on kergelt öeldes laiaks istutud. Küll ,aga oodata võib isegi pikemaid sõite. Bussisõidud on aeglased ning üsnagi odavad, mistõttu eelistan odavamat varianti. Leidub muidugi teisigi võimalusi nagu lennuk, mis tunduvalt kallim, aga sellest väga kiire.
Sõit iseenesest nagu arvata võis kujunes igavaks. Bussipeale jõudes ning istekohta leides, viskasin pilgu peale ülejäänud rahvale ,kellega veedan samas bussis järgmise terve päeva. Igasugu värvilisi tegelasi enamus neist mustanahalised afro brasiilased. Eriti huvitavad olid minu ees istuvad kaks brasiilia gangsterit. Peas räpimüts ning jalas lühike teksapüks. Üks neist eriti huvitav, pea kiilas vastu läikimas nagu peegel. Seljas sõjaväe mustriga jakk, mille vahelt paistis pühalikult välja suur hõbedast rist, veel suurema ketiga. Käed metalli täis, käeketid ning 9 sõrme täis sõrmuseid. Millegipärast vasaku käe nimetissõrm nägi nagu oleks maha raiutud. Jättis päris huvitava eelarvamuse temast, et tuleks oma asjadel silma peal hoida. Olin alguses suht pinges kui sõit algas peaks tunnistama. Vasakut kätt istusid kaks paraguaylast, kes minu üllatuseks oskasid inglise keelt rääkida. Sellest sain aimu alles ,vaid sõidu lõpupoole. Olnuks tore pikemaltki nendega suhelda. Suur probleem on see ,et Brasiilias viibides pole mul kellegiga suhelda peale Nami, kuna meie ei oska portugali keelt ning nemad ei oska inglise keelt. Meie ees istuvad gangsterid olid ,aga terve sõidu käigus tähelepanu keskpunktis. Peale nende vist kellegi teise häält ei kuulnud, kuna kui nemad rääkima hakkasid, siis nii kõvasti ,et terve buss kajas sellest. Kahjuks sellest aru ei saanud, millest juttu tehti , aga igaljuhul naersid teised kõvemini kui 10 meest kokku. Juttu jätkus ka keset ööd, nii et oli raske magada. Vahepeal hõberistiga vend hakkas kõvahäälega laulma , ei tea millest, aga kõik pidid seda kuulma. Naljakas oli see ,et peale mõnda aega räuskamist , võttis sama laululind välja piibli ja hakkas seda vaikselt lugema nagu väike laps. Sõidu käigus püüdsin kuidagi ka nendega juttu teha, ei saanud täpselt aru millest, aga teised olid väga sõbralikud. Eelarvamused olid kadunud ning sain aru, et tegu oli väga normaalsete vendadega. Vähemalt tundus ,et hoidsid inimesi oma tegevusega elus, selle pika tuima sõidu käigus.
Ligi 5 tundi ennem sõidulõppu meie kõrval olevad paraguayased võtsid bussipeale teema üles, et varsti tuleb politsei reid bussi kontrollima. Politseireidid pidavat olema sagedased, otsitakse narkootikume ning muid keelatuid esemeid. Sellepeale meie eesolevad gangsterid naersid ning tunnistasid ,et nende pagas on narkot täis. Järgmises peatuses ,aga otsustasid nad bussi pealt maha minna. Just vahetult ennem , seda kui nad võtsid pagasi bussi pagasiruumist ning lahkusid lendas pulti politsei ning hakkas kontrollima ülejäänud pagasiruumi. Buss isisse aga ei tuldud kontrollima. Paraguaylaste jutu järgi pidavat sama ligi 10 aastat vangistust isegi 1g kanepi eest.
Ütleks nii, et sõit oli igav aga võinuks olla igavam ilma nende kahe eesistuva gangsterita. Väga normaalsed vennad kahju , vaid et meie vahel oli keeleline barjäär. Olnuks päris huvitav kuulata nende juttu.
Ristiläbi Lõuna Ameerika Buenos Airesest Porto Segurosse on nüüdseks läbi saanud, selleks kulus 9 pikka päeva. Saanuks ka kiiremini sellega ühele poole , aga inimlik oleks võtta mõni paus peale pikka bussisõitu. Porto Segurosse sai mindud eesmärgiga minna festivalile nimega Universo Parallelo. Tegelikult olen juba pisut hiljaks jäänud ning festival algas juba 28.dal detsembril. Mina , aga jõuan sinna 30. detsembri öösel ning olen mällaris järgneva nädala koos uus aastaga. Seniks kaunit uut aastat kõigile.
Kivikuju Porto Seguro tänavatel
Kopikas kasti ja kivikuju hakkas tantsu lööma
4 comments:
Pole päike su armast näolappi muutnud:))
mis seal ikka, sama larf nagu alati
Hmh teed nii mõnegi inimese kadedaks.
hehe, bussisõiduga või :D hetkel rohkem üksluine bussisõit
Post a Comment