IX. päev
Istun külmas hotelli toas Kathmandus Nepaali pealinnas. Miski pärast iga päev; eriti just magusal keskpäeval kaob elekter umbes 6 tunniks terves linnaosas. Võibolla isegi terves linnas. Raske on seda etteennustada, mil see juhtub. Üldiselt suurt vahet ei ole, kuna enamus odavate hindadega hotellides puudub küte üldse. Temperatuur minu hotelli toas on enamvähem sama ,mis väljaski. Ehk healjuhul mõned kraadid rohkem ,kui väljaspoolne temperatuur.
Kõige ebameeldivam päevaosa oli ,aga Lukla lennujaamas. Ootasime nõutu näoga terve päev külmkapi taolises lennujaamas lennukit, mis nagu jäigi tulema.
Broneerisime lennu Lukla majutuse kaudu järgnevaks päevaks ehk 9.da varahommikuks kell 8:30. Lennu maksumus nagu siia tulleski sama umbes 100 dollarit. Lennufirma osutus meie tahtest olenemata firma nimega Tara Air. Nagu nimigi ütleb oli tegu taaraga ehk Taara Õhk.
Oma pettumust väljendades ja oma külmast saadud haigust põdedes, leban poolsurnud näoga voodis. Et mitte nüüd väga üle pressida, siis mitte midagi traagilist ei juhtunud. Lihtsalt mitte teada olevatel põhjustel tuli külmas lennujaamas oodata lennukit. Lennuaeg 8:30am väljus alles 2:30pm, reisijad selle vältel, aga pressiti hommikul ruttu läbi check-ini ja turvakontrolli otse ooteruumi. Kellegil ei olnud aimu, kuna lennuk tuleb ja kas üldse saadetakse terve seltskond laiali. Niisiis jäi lihtsalt meeleheitlikult oodata, ise täiesti härmas omadega. Kurjaks teeb lihtsalt asjatu ootamine, mis maksis ,mulle terve järgneva nädala voodis haigena olles.
Kõigest hoolimata jõudsime siiski ilusti sihtkohta Kathmandusse. Nepaal, ning just Himaalaja mäestik jääb mulle terveks eluks meelde. Kaunim paik maamunal, vähemalt arvan mina nii hetkel. Sellist vaatepilti täis müstikat ning suurust ei leia mujalt kui Himaalajast. Tean üht asja, et minu eesmärk jäi seekord siin tegematta, mis on piisav jõud, mis paneb mind siia tagasi tulema. Armusin sellesse maailma, milles vaid viibisin viimase nädala.
Õppisin palju olles vaid nädalake mägede vahel. Õppisin oma keha paremini tundma suurtes kõrgustes ning vajalikke kogemusi seal olemiseks. See kõik paraku on vaid pisike tükike-, väike algus selles loos. Võibolla on see suur algus millegile muule minu elus. Olen alati otsinud kohti , kus saaks suure seikluse osaliseks. Himaalajas viibides, aga sain aimu, et selles maailmas pole vaja otsida seiklust. Seiklus seisis silme ees ja minu ümber. Nüüd vaid küsida endalt: kas ma olen valmis selleks? Usun siiralt ,et minu edaspidine tee viib mägede poole tagasi.
NB! Olen lisanud pisikese videofilmi Lukla lennuväljast. Lennujaam, mis on siis maailma ohtlikuim. Ohtlikuks teeb selle lennujaama paiknevus ning hirmuäratav statistika.
Link: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=fIVxUP1f1eo
Kõige ebameeldivam päevaosa oli ,aga Lukla lennujaamas. Ootasime nõutu näoga terve päev külmkapi taolises lennujaamas lennukit, mis nagu jäigi tulema.
Broneerisime lennu Lukla majutuse kaudu järgnevaks päevaks ehk 9.da varahommikuks kell 8:30. Lennu maksumus nagu siia tulleski sama umbes 100 dollarit. Lennufirma osutus meie tahtest olenemata firma nimega Tara Air. Nagu nimigi ütleb oli tegu taaraga ehk Taara Õhk.
Oma pettumust väljendades ja oma külmast saadud haigust põdedes, leban poolsurnud näoga voodis. Et mitte nüüd väga üle pressida, siis mitte midagi traagilist ei juhtunud. Lihtsalt mitte teada olevatel põhjustel tuli külmas lennujaamas oodata lennukit. Lennuaeg 8:30am väljus alles 2:30pm, reisijad selle vältel, aga pressiti hommikul ruttu läbi check-ini ja turvakontrolli otse ooteruumi. Kellegil ei olnud aimu, kuna lennuk tuleb ja kas üldse saadetakse terve seltskond laiali. Niisiis jäi lihtsalt meeleheitlikult oodata, ise täiesti härmas omadega. Kurjaks teeb lihtsalt asjatu ootamine, mis maksis ,mulle terve järgneva nädala voodis haigena olles.
Kõigest hoolimata jõudsime siiski ilusti sihtkohta Kathmandusse. Nepaal, ning just Himaalaja mäestik jääb mulle terveks eluks meelde. Kaunim paik maamunal, vähemalt arvan mina nii hetkel. Sellist vaatepilti täis müstikat ning suurust ei leia mujalt kui Himaalajast. Tean üht asja, et minu eesmärk jäi seekord siin tegematta, mis on piisav jõud, mis paneb mind siia tagasi tulema. Armusin sellesse maailma, milles vaid viibisin viimase nädala.
Õppisin palju olles vaid nädalake mägede vahel. Õppisin oma keha paremini tundma suurtes kõrgustes ning vajalikke kogemusi seal olemiseks. See kõik paraku on vaid pisike tükike-, väike algus selles loos. Võibolla on see suur algus millegile muule minu elus. Olen alati otsinud kohti , kus saaks suure seikluse osaliseks. Himaalajas viibides, aga sain aimu, et selles maailmas pole vaja otsida seiklust. Seiklus seisis silme ees ja minu ümber. Nüüd vaid küsida endalt: kas ma olen valmis selleks? Usun siiralt ,et minu edaspidine tee viib mägede poole tagasi.
NB! Olen lisanud pisikese videofilmi Lukla lennuväljast. Lennujaam, mis on siis maailma ohtlikuim. Ohtlikuks teeb selle lennujaama paiknevus ning hirmuäratav statistika.
Link: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=fIVxUP1f1eo
No comments:
Post a Comment