Minu teele on jäänud järgmine arvatud maailma ime , mis kannab nime Machu Picchu ehk `` Vana mägi``. Tegu on iidse inkade aegse linnaga, mis leiti vaid ligi 100 aastat tagasi. Tänapäeval üks kuulsamaid arheoloogilisi leide, mis seisis tundmatuna peidus ligi 400 aastat. Et leida tee Machu Picchuni oli omaette ülesanne.
Machu Picchu oli minu jaoks number 1 vaatamisväärsus Lõuna Ameerikas. Jõudmaks Machu Picchuni seisis meil ees pikk teekond. Teekond leidis aset Perus, kus reisisime pikamaa maha Andide vahelisse linna nimega Cusco. Cusco on kuulus linn Perus, mis on väravaks Machu Picchusse. Algselt oli Cusco inkade impeeriumi pealinnaks, asudes Andide mägede vahelises orus. Tänapäevaks on Cusco tähtis turismiobjekt/linn, mida külastab aastas ligi 2 miljonit turisti.
Cusco
Peaks mainima ,et Cusco on üsnagi kallis. Pole ka ime, kuna linn on üsnagi hõivatud turistidest. Hinnad kujunevad nõutavusest - majutus eest küsitakse keskmiselt 30 USD. Õnneks toiduhinnad varieeruvad odavamatest kohtades vaid ligi 10 SOL(3,5USD) päevaprae eest. Teada oli ,et Machu Picchu on isegi rohkem hõivatud kui seda on Cusco. Tuli leida mõistliku hinnaga tee iidse linnani. Uurisin turismibüroodest pakkumisi, mis oli hirmuäratavalt kallid. Paketid nägid ette keskmiselt 200-300USD , mis sisaldas rongisõitu, bussisõitu ning pileteid Machu Pichusse. Ajast ,mil Machu Picchu leiti valmis aastal 1925 raudtee lähimasse linna ennem Aguas Calientes. Raudtee tegi Machu Picchuni jõudmise tunduvalt turvalisemaks ning kiiremaks. Jõudmaks Cuscost Aguas Calientesesse kulub rongil ligi 6 tundi ning mille maksumus on hirmuäratav 75USD ühe otsa eest. Rongisõit on väga mugav ning ohutu ja sobib kõigile, kes ei soovi riskida. Lisaks transpordile on vajalik Machu Picchusse sisenemiseks broneerida sisenemispilet koguhinnaga 50USD. Just nimelt piletid tuli ennem minekut broneerida, sest päevane limiit on ,vaid 2500 külalist päevas. Olin sellest juba varem teadlik, et Machu Picchu külastamine saab olema vägagi keerukas minule.
Kahtlemata oli 200-300USD minu jaoks liiga palju, mistõttu hakkasin leidma teisi võimalusi. Leidsin võimaluse kombineerides maadmööda liikuvaid busse. Selgus ,et Aguas Calientesesse ei liigu mitte ühtegi autoteed. Lähim koht kuhu neljarattalised pääsevad on hürdoelektrijaam, kus ainult raudtee läheb edasi. Hürdoelektrijaamast on võimalik kõndida Aguas Calientesesse ligi 2-3 tunniga mööda raudteed. Leidsin enda jaoks võimaluse minna odavamalt. Broneerisin kohaliku bussiasemel minibussi, mis kuulus pisikesele kompaniile. Mini buss küsis küll pisut rohkem ,kui kohalikud bussid (50SOL =18USD), kuid sellest otse 6 tunniga hürdoelektrijaamani. Võrdlesin pakkumisi ning võimalusi. Tegime Namiga endajaoks plaani ning pidasime nõuks minna hüdroelektrijaamani mini bussiga ning sealt liikuda 2-3tundi jala Aguas Calientesesse, mis on viimane küla ennem Machu Picchu iidset inkade linna.
Machu Picchu oli minu jaoks number 1 vaatamisväärsus Lõuna Ameerikas. Jõudmaks Machu Picchuni seisis meil ees pikk teekond. Teekond leidis aset Perus, kus reisisime pikamaa maha Andide vahelisse linna nimega Cusco. Cusco on kuulus linn Perus, mis on väravaks Machu Picchusse. Algselt oli Cusco inkade impeeriumi pealinnaks, asudes Andide mägede vahelises orus. Tänapäevaks on Cusco tähtis turismiobjekt/linn, mida külastab aastas ligi 2 miljonit turisti.
Peaks mainima ,et Cusco on üsnagi kallis. Pole ka ime, kuna linn on üsnagi hõivatud turistidest. Hinnad kujunevad nõutavusest - majutus eest küsitakse keskmiselt 30 USD. Õnneks toiduhinnad varieeruvad odavamatest kohtades vaid ligi 10 SOL(3,5USD) päevaprae eest. Teada oli ,et Machu Picchu on isegi rohkem hõivatud kui seda on Cusco. Tuli leida mõistliku hinnaga tee iidse linnani. Uurisin turismibüroodest pakkumisi, mis oli hirmuäratavalt kallid. Paketid nägid ette keskmiselt 200-300USD , mis sisaldas rongisõitu, bussisõitu ning pileteid Machu Pichusse. Ajast ,mil Machu Picchu leiti valmis aastal 1925 raudtee lähimasse linna ennem Aguas Calientes. Raudtee tegi Machu Picchuni jõudmise tunduvalt turvalisemaks ning kiiremaks. Jõudmaks Cuscost Aguas Calientesesse kulub rongil ligi 6 tundi ning mille maksumus on hirmuäratav 75USD ühe otsa eest. Rongisõit on väga mugav ning ohutu ja sobib kõigile, kes ei soovi riskida. Lisaks transpordile on vajalik Machu Picchusse sisenemiseks broneerida sisenemispilet koguhinnaga 50USD. Just nimelt piletid tuli ennem minekut broneerida, sest päevane limiit on ,vaid 2500 külalist päevas. Olin sellest juba varem teadlik, et Machu Picchu külastamine saab olema vägagi keerukas minule.
Kahtlemata oli 200-300USD minu jaoks liiga palju, mistõttu hakkasin leidma teisi võimalusi. Leidsin võimaluse kombineerides maadmööda liikuvaid busse. Selgus ,et Aguas Calientesesse ei liigu mitte ühtegi autoteed. Lähim koht kuhu neljarattalised pääsevad on hürdoelektrijaam, kus ainult raudtee läheb edasi. Hürdoelektrijaamast on võimalik kõndida Aguas Calientesesse ligi 2-3 tunniga mööda raudteed. Leidsin enda jaoks võimaluse minna odavamalt. Broneerisin kohaliku bussiasemel minibussi, mis kuulus pisikesele kompaniile. Mini buss küsis küll pisut rohkem ,kui kohalikud bussid (50SOL =18USD), kuid sellest otse 6 tunniga hürdoelektrijaamani. Võrdlesin pakkumisi ning võimalusi. Tegime Namiga endajaoks plaani ning pidasime nõuks minna hüdroelektrijaamani mini bussiga ning sealt liikuda 2-3tundi jala Aguas Calientesesse, mis on viimane küla ennem Machu Picchu iidset inkade linna.
Olles Cuscos broneerisime piletid Machu Picchusse, Wayna Pichusse ning mini buss hüdroelekrijaamani kogumaksumus ligi 78USD:
Cuscost minubuss Hüdroelektrijaamani 18USD
Machu Picchu pilet 50USD
Wayna Picchu pilet 10USD
Machu Picchu pilet 50USD
Wayna Picchu pilet 10USD
Hind on küll soodne võrreldes pakkumistega, aga sellest nõuab väga suurt füüsilist ettevalmistust.
Alustasime omateekonda 30.dal jaanuaril ,et jõuda 31. jaanuari varahommikuks 7:00 Wayna Picchu värava ette. Wayna Picchu on suur koonuskujuline mägi otse Machu Picchu ees - päevane limiit, vaid 400 külalist. Vajas ettebroneerimist ning täpset saabumist.
Minibuss alustas sõitu hommiku kell 8 paiku ning ootuses ,et buss jõuab 6 tunnipärast hüdroelektrijaamani. Matkata hürdoelektrijaamast 2-3 tunniga Aguas Calientessesse oli meie päeva ülesanne, et jõuaks järgneva päeva hommikuks Wayna Picchusse. Sõit kujunes kaunis Peru looduses, mis oli täiesti erinev võrreldes Boliiviaga. Boliivia loodus teedeümber oli kirju nagu sügisesed puulehed. Sõites mägises Peru looduses valdas vaieldamatu tumeroheline loodus, mis oli justkui üks suur tihemets. Üsnagi kõrged puud ning ohtlikud kurvid. Mida sõit edasi , seda hirmuäravatamaks teedeolukord muutus. Peale selle ,et mäed valisid täpselt teede kulge, muutis pilvedest tulenev häguses nähtavuse mõne meetrini. Olime liikunud ligi 1500m üles poole, kus pilved halastamatult kavalaid kuristikke peitsid. Kunagi ei või teada, kes teiselt poolt kurvi tuleb või, kas üldse peale kurvi teed on. Laskudes pilvedest alla poole sõit sujus hästi ning muretseda polnud põhjust. Üldiselt eelnev sõidutee oli vägagi uus ning hästi asfalteeritud.
Ilm 30.dal jaanuaril , mil sõitsime hüdroelekrijaamani oli vihmane kui oavarrest. Kallas pidevalt vihma ning teed olid jõgedest üleujutatud. Sõites mägedes on kauge nähtavus, mis joonis korralikud jooned mägede seintele, kuidas jõed voolasid. Lugematu arv jõgesid suubusid mägede otsast teede peale ning sealt alla lõpmatusse kuristikku.
Sõit kestis ligi 3 tundi, kui juhtus ,et keset mägist maanteed oli tekkinud liiklusummik. Oli raske aru saada ,et millest. Läksime Namiga koos vaatama, milles asi, et kas mingi õnnetus juhtunud või mingisugune poltseireid. Politsei küll oli , kuid seisis samuti järjekorras, mis oli ligi 2km pikk. Liikusin edasi kuni järjekorra alguseni , kui nägin ,et tee peale oli mägi kokku kokkunud. Suur hunnik puid, muda ning kiviprahti oli ligi 20m ulatuse teelõigu enda alla matnud. Täpselt sel hetkel, kui mina sündmuskohani jõudsin oli jõhkardist traktor alustanud oma tööd. Koha peal oli massiivselt inimesi tervet sündmust jälgimas ,kuidas suur traktor alustas tee vabastamist. Näinud, mis sünnib hakkasin liikuma tagasi minibussi poole, mis seisis ligi 2km järjekorra lõpus. Liikusin ees ning Nami minus tagapool, kui järsku Nami hüüdis minu nime. Hetk peale Nami hüüatust kuulsin kõva häält ,kuidas kivi vastu asfaltit põrutas otse minu ees. Sel hetkel ei mõistnud veel ,et mis see oli. Esimene mõte oli ,et keegi viskas kivi vastu asfaldit. Liikusin tagasi mini bussi, kui hakkasin olukorda seedima ning aru saama kui lähedal oli ,et kivi mulle pähe lendaks. Oli kas puhas juhus või vedamine, igaljuhul tõmbas keele kurku sellele mõeldes.
Jõed, mis teedega ristusid
Ohtlikud teravad kivid
Tee kinni matnud kivihunnik
Peale kolme tundi kaevamist
Jõed mäeseintel
Uskumatu vaatepilt, kuidas jõgi läbi mäe voolab
Näide kuidas mäed kujunavad teedevõrgustiku
Teedetöö kestis ligi 3 tundi, kohale oli ka teine traktor toodud , mis aitas teed puhastada. Selle kolme tunniga suudeti tee üks suunavöönd vabastada ning saime jätkata sõitu. Olime selleks ajaks kaodanud ligi 3 tundi ning toatas tulla pimedas rännak Aguas Calientessesse. Polnud muud valikut, kuna piletid olid järgmiseks päevaks broneeritud.
Sõit polnud sellega veel läbi. Tunnike peale kaevamistööd olime jõudnud linna nimega Santa Teresa, kus pikalt ei viibinud ning jätkasime teekonda. Tee peale Santa Teresat muutus kruusateeks, mis oli pidevast vihmavetest pehme. Olime endiselt mägedeotsas, triivides mööda kuristikulisi kurve. Sel hetkel ma tõesti kardsin autos viibides. Libedad, kitsad, järsud kurvid, mida piiras lõpmatu kuristik, mis koguaeg mulle silma sisse ronis. Lisaks olustikule nägin reaalseid fakte tee ohtlikusest. Teeäärtel nägin lugematu arv riste, mis tähistasid kellegi hukkumist. Kõige hullem reaalne näide oli autofrakk, mis kaugelt kuristiku seinalt vastu vaatas. Juhi sõnul olevat nädal tagasi 5 inimest kuristikust alla kihutanud ning surma saanud.
Minibuss alustas sõitu hommiku kell 8 paiku ning ootuses ,et buss jõuab 6 tunnipärast hüdroelektrijaamani. Matkata hürdoelektrijaamast 2-3 tunniga Aguas Calientessesse oli meie päeva ülesanne, et jõuaks järgneva päeva hommikuks Wayna Picchusse. Sõit kujunes kaunis Peru looduses, mis oli täiesti erinev võrreldes Boliiviaga. Boliivia loodus teedeümber oli kirju nagu sügisesed puulehed. Sõites mägises Peru looduses valdas vaieldamatu tumeroheline loodus, mis oli justkui üks suur tihemets. Üsnagi kõrged puud ning ohtlikud kurvid. Mida sõit edasi , seda hirmuäravatamaks teedeolukord muutus. Peale selle ,et mäed valisid täpselt teede kulge, muutis pilvedest tulenev häguses nähtavuse mõne meetrini. Olime liikunud ligi 1500m üles poole, kus pilved halastamatult kavalaid kuristikke peitsid. Kunagi ei või teada, kes teiselt poolt kurvi tuleb või, kas üldse peale kurvi teed on. Laskudes pilvedest alla poole sõit sujus hästi ning muretseda polnud põhjust. Üldiselt eelnev sõidutee oli vägagi uus ning hästi asfalteeritud.
Ilm 30.dal jaanuaril , mil sõitsime hüdroelekrijaamani oli vihmane kui oavarrest. Kallas pidevalt vihma ning teed olid jõgedest üleujutatud. Sõites mägedes on kauge nähtavus, mis joonis korralikud jooned mägede seintele, kuidas jõed voolasid. Lugematu arv jõgesid suubusid mägede otsast teede peale ning sealt alla lõpmatusse kuristikku.
Sõit kestis ligi 3 tundi, kui juhtus ,et keset mägist maanteed oli tekkinud liiklusummik. Oli raske aru saada ,et millest. Läksime Namiga koos vaatama, milles asi, et kas mingi õnnetus juhtunud või mingisugune poltseireid. Politsei küll oli , kuid seisis samuti järjekorras, mis oli ligi 2km pikk. Liikusin edasi kuni järjekorra alguseni , kui nägin ,et tee peale oli mägi kokku kokkunud. Suur hunnik puid, muda ning kiviprahti oli ligi 20m ulatuse teelõigu enda alla matnud. Täpselt sel hetkel, kui mina sündmuskohani jõudsin oli jõhkardist traktor alustanud oma tööd. Koha peal oli massiivselt inimesi tervet sündmust jälgimas ,kuidas suur traktor alustas tee vabastamist. Näinud, mis sünnib hakkasin liikuma tagasi minibussi poole, mis seisis ligi 2km järjekorra lõpus. Liikusin ees ning Nami minus tagapool, kui järsku Nami hüüdis minu nime. Hetk peale Nami hüüatust kuulsin kõva häält ,kuidas kivi vastu asfaltit põrutas otse minu ees. Sel hetkel ei mõistnud veel ,et mis see oli. Esimene mõte oli ,et keegi viskas kivi vastu asfaldit. Liikusin tagasi mini bussi, kui hakkasin olukorda seedima ning aru saama kui lähedal oli ,et kivi mulle pähe lendaks. Oli kas puhas juhus või vedamine, igaljuhul tõmbas keele kurku sellele mõeldes.
Teedetöö kestis ligi 3 tundi, kohale oli ka teine traktor toodud , mis aitas teed puhastada. Selle kolme tunniga suudeti tee üks suunavöönd vabastada ning saime jätkata sõitu. Olime selleks ajaks kaodanud ligi 3 tundi ning toatas tulla pimedas rännak Aguas Calientessesse. Polnud muud valikut, kuna piletid olid järgmiseks päevaks broneeritud.
Sõit polnud sellega veel läbi. Tunnike peale kaevamistööd olime jõudnud linna nimega Santa Teresa, kus pikalt ei viibinud ning jätkasime teekonda. Tee peale Santa Teresat muutus kruusateeks, mis oli pidevast vihmavetest pehme. Olime endiselt mägedeotsas, triivides mööda kuristikulisi kurve. Sel hetkel ma tõesti kardsin autos viibides. Libedad, kitsad, järsud kurvid, mida piiras lõpmatu kuristik, mis koguaeg mulle silma sisse ronis. Lisaks olustikule nägin reaalseid fakte tee ohtlikusest. Teeäärtel nägin lugematu arv riste, mis tähistasid kellegi hukkumist. Kõige hullem reaalne näide oli autofrakk, mis kaugelt kuristiku seinalt vastu vaatas. Juhi sõnul olevat nädal tagasi 5 inimest kuristikust alla kihutanud ning surma saanud.
Meie teepeale jäi ette vana universaal kerega Toyota, mis oli ennast mudasisse kaevanud. Tee oli napilt piisavalt lai, et kaks masinat läbi ajada. Kuid polnud Toyota asjata kinni seal, tee oli pehme nagu sai. Lisaks Toyotale jäi nüüd ka meie buss sopa sisse kinni. Väga ohtlik olukord, kuna tee oli pehme ning poole meetri kaugusel oli lõpmatu kuristik. Selle ajajooksul oli meie taha tekkinud nelikvedu, mis tõmbas mõlemad sõidukid nii meie minibussi, kui ka vana toyota-loksu välja. Sõit sai jätkuda, kuid olime kaodanud järmised pool tundi teepeal. Olin pisut mures, et peame ööpimeduses mööda dzunglit rändama.
Tundub, et teetöölistel on vihmaperioodil tööd palju.
Hull juht proovis läbi ajada auto ja kuristiku vahelt, mis ebaõnnetus. Auto jäi sopa sisse kinni.
Pidime jõudma hüdroelektrijaamani kell 15:00. Selleks ajaks oli kell ligi 18:30 kui jõudsime hürdoelektrijaamani. Nüüd jäi üle vaid kiirelt tegustseda, et jõuda Aguas Calientesesse. Väljas olukord pimenes ning pimedus võttis oma osa. Peale meie oli ka palju teisi turiste, kes olid sama tee valinud. Saatusetahtel olime kõik täpselt samas olukorras, sest kõik minibussid olid teel kinni hürdoelektrijaamani. Kondates mööda hilist dzunglit, kus ainuke tee oli raudtee. Liikusime möödaraudtee kiirsammul, mis ajapikku muutus lojuks , sest väsimus võttis oma osa. Me olime hommikust saati söömata ning võitlesime pidavalt näljaga. Pidime ööpimeduses ületama silla ning kaks tunnelit. Raudtee kõrval kohises ööpimeduses Urubamba jõgi, mis on väga lai ning väga metsik.
Urubamba jõgi
Väsitav päev seljataga
Jõudsime üsnagi kiiresti Aguas Calientesesse, vaid 2 tunniga. Pole ammu nii väsinud olnud ühest päevast, mis nii palju pakkus. Tagant järgi oli paras seiklus jõuda siia Aguas Calientese külakesse. Maksime siia jõudmise eest külla odava hinna, aga sellest pidime palju riskima. Alustades ohtlikust teest, mis pidevalt surmahirmu tekitas ning õhtusest rännakust mööda raudteed Aguas Calientessesse. Võttes mini bussi või kohaliku bussi sellele teele, võib osutuda kaelamurdvaks ülesandeks.
Tundub, et teetöölistel on vihmaperioodil tööd palju.
Pidime jõudma hüdroelektrijaamani kell 15:00. Selleks ajaks oli kell ligi 18:30 kui jõudsime hürdoelektrijaamani. Nüüd jäi üle vaid kiirelt tegustseda, et jõuda Aguas Calientesesse. Väljas olukord pimenes ning pimedus võttis oma osa. Peale meie oli ka palju teisi turiste, kes olid sama tee valinud. Saatusetahtel olime kõik täpselt samas olukorras, sest kõik minibussid olid teel kinni hürdoelektrijaamani. Kondates mööda hilist dzunglit, kus ainuke tee oli raudtee. Liikusime möödaraudtee kiirsammul, mis ajapikku muutus lojuks , sest väsimus võttis oma osa. Me olime hommikust saati söömata ning võitlesime pidavalt näljaga. Pidime ööpimeduses ületama silla ning kaks tunnelit. Raudtee kõrval kohises ööpimeduses Urubamba jõgi, mis on väga lai ning väga metsik.
Jõudsime üsnagi kiiresti Aguas Calientesesse, vaid 2 tunniga. Pole ammu nii väsinud olnud ühest päevast, mis nii palju pakkus. Tagant järgi oli paras seiklus jõuda siia Aguas Calientese külakesse. Maksime siia jõudmise eest külla odava hinna, aga sellest pidime palju riskima. Alustades ohtlikust teest, mis pidevalt surmahirmu tekitas ning õhtusest rännakust mööda raudteed Aguas Calientessesse. Võttes mini bussi või kohaliku bussi sellele teele, võib osutuda kaelamurdvaks ülesandeks.
NB! Soovitan ,kes Machu Picchusse läheb, kui vähegi raha üle kasutada rongi.
No comments:
Post a Comment