Kanada on suurriik Põhja-Ameerikas omades hiiglaslikku territooriumi, olles maailmas Venemaa järel teiseks suurima pindalaga riik. Sarnane Austraaliaga, kus elab vaid näputäis elanikke. Rahvaarv ligi 34 miljonit, mis on suureterritooriumi peale üsnagi väike number.
Toronto sai minule olema vaid vahepeatus ennem Euroopat. Suurima rahvaarvuga linn Kanadas, kus elab ligi 5,5 miljonit elanikku. Tihti peale arvavad inimesed ,et Toronto on Kanada riigi pealinn. Vajalik teada, et Kanada pealinn pole Toronto, vaid Ottawa. Toronto ja Ottawa asuvad üksteise kõrval Ameerika kontinendi idaosas, paiknedes USA piiri lähistel.
Ei hakka pikalt juttu manama riigist , kus veetsin vaid loetuid tunde. Lennupiletitelt võis lugeda, et ees ootas 12 tunnine ootamine Torontos, kus järgmine lend viiks meid Euroopasse. Sarnaselt Hong Kongile otsustasin ,et lähen külastan Toronto kõrgemat punkti täpselt nagu Hong Kongis. Kui Hong Kongis otsustasin minna kõrgeima mäe otsa, siis Torontos kõrgeimasse torni.
Vihjates Torontole ning tornile manab igaühe silme ette Toronto kommunikatsiooni torni ehk CN toweri. Mitte ainult oma huvitava kuju poolest pole torn kuulus , vaid ka oma rekordilise kõrguse poolest. Torni kõrgus on 533,33 meetrit, mis teeb temast tänapäeval viiendaks kõrgeima vabaltseisva ehitise. Ehitati aastal 1976, mis teeb tornivanuse kerge matemaatika tulemusel 36 aastat. Oma 533 meetriga hoidis torn maailma kõrgeima ehitise tiitlit 34 aastat, mil Dubais valmis Burj Khalifa, mis võttis tiitli üle.
Teadsin kohe unepealt ,et pean seal ära käima. Mäletan pilte, kuidas minu isa kunagi seal käis. Tuli teha sama ainult 15 aastat hiljem , mil olen selleks suuteline. Oli piisavalt vabaaega, raha ja saatuse kokkusattumust ,et see teoks teha.
Peale ahistavat turvakontrolli, millest postitus ennem rääkisin, alustasin teekonda CN torni poole. Kombineerisin bussi ning metrood ,et jõuda tornini. Toronto lennujaamast oli võimalik osta zetoon, mis töötas nagu pilet. Zetoon maksis ,vaid 2,6 Kanada dollarit ,mis sisaldas bussisõitu ning metroo sõitu. Kuna metroo asus lennujaamast kaugemal, oli organiseeritud sõidubuss metroo vahet käima. Buss viis täpselt metroose, kus juba oli väga lihtne. Metrood ülemaailma on kõige kergemad transpordi võimalused linnadzunglis. Ainuke asi ,mis mul teada oli ,vaid õige peatus ,kus metroo pealt maha astuda ja kohal olingi. Zetoon millest mainisin maksumusega 2,6 kanada dollarit , sisaldas ühte otsa CN tornini. Teekond bussi ja metrooga võttis ligi tunnike.
Tulin nagu keldrist välja, tunnelist , milles peitub linna metroo. Olin pimedusest valgusesse läinud ning leidnud end keset suurt hiigel linna. Suured pilvelõhkujad piirasid minu silmavaadet. Keerasin selja ning nägin suurt torni ,mida kutsutakse CN torniks. Tõesti suur monstrum, mis nägi küllaltki kõhn välja. Ruttasin ,siis torni poole, mis lausa kutsus mind üles vaatama. Jõudsin peaukse ette, kus viskasin pildi üles poole. Pea vajus sügavale kuklasse ning torni ufotaldriku taoline platform vahtis vastu.
Astusin uksest sisse, kus teretas mind kopsakas sissepääsu pilet. Pileti hind olenes , kui kõrgele soovisin minna. Esimest astet kutsuti 360 vaateks, mis asus 334,6m kõrgusel. Esimese pileti hind 25 kanada dollarit. Teine pilet maksis 5 dollarit rohkem ning andis unikaalse võimaluse näha vaadet linnale, veel 100m kõrgemal tornis, mis asus 446,5 meetri kõrgusel. Risti ette ei löönud ning valisin teise pileti, kus oli võimalus kõrgemale minna.
Pileti ostutud liikusime liftiga üles, mis tuhises ära mainitud kiirusega 21 km/h ülespoole. Üles jõudes 344 meetri kõrgusele tõmbas kõrgusest kõrvad valusaks. Tunne oli selline nagu oleks korraga 5m sügavusele vette visatud. Kõrvavalu tulenes ei millestki muust kui rõhust.
Esimese astme peal ehk 360 vaatetornis osutus vaade üle kogu Toronto linna. Ilm soosis täielikult, et näha kümneid kilomeetreid kaugele. Usun ,et parim võimalust ,seda tunnet edasi anda oleks pilte vaadata. Kõigemeeldejäävam osa oli tornis sees olev mõne ruutmeetri suurune klaaspõrand. Mõtlesin siis küll, et mis sinna peale astuda on. Tekkis täielik mentaalne häire, mis justkui ütles, et kukun põrandast läbi. Paljud turistid, kes tornis uudistasid olid väga ettevaatlikud põrandale astudes, kuna põrand oli nii reaalne, et tekkis tunne ,et kukun 344 meetri pealt alla. Ütleks nii, et täiesti turvaline klaaspõrand tekitas nii minule kui ka teistele tõsise hirmu nahka. Karta polnud tegelikult põhjust,kuna põrand pidavat kandma 16 jõehobu kaalu.
Kuna olin ostunud pileti, et saaks näha ka torni kõrgemat punkti otsustasin ka sinna pilgu peale visata. Samuti tuli võtta lihvt, mis nüüd viis vaid 100m kõrgemale. Selleks hetkeks olin juba 446 meetri kõrgusel hõljumas maa ja taeva vahel. Vaade 100m kõrgemalt alla poole polnudki tegelkult nii väga erinev. Oli pisut kõrgemal küll, kuid mitte väga palju. Vaate ulatus oli tänu akende erilisele paigutusele palju parem, võimalus näha rohkem enda jalge alla. Tasus küll ära käija ka seal.
Usun ,et see päev rääkis iseenda eest ning andis mulle paremat aimu kuhu tuleks veel tulla. On raske ettekujutada, mis tulevik toob, aga üks neist kohtadest võiks tõesti olla Kanada.
Sõit lihvtiga üles torni
Hirmutav vaade klaaspõrandalt alla
Nüüd palun infot, kellega on tegu. Igaljuhul oli Kanada meedia tema kannul. Tegu arvatavasti kuulsa korvpalluriga
Toronto tänavad
Toronto sai minule olema vaid vahepeatus ennem Euroopat. Suurima rahvaarvuga linn Kanadas, kus elab ligi 5,5 miljonit elanikku. Tihti peale arvavad inimesed ,et Toronto on Kanada riigi pealinn. Vajalik teada, et Kanada pealinn pole Toronto, vaid Ottawa. Toronto ja Ottawa asuvad üksteise kõrval Ameerika kontinendi idaosas, paiknedes USA piiri lähistel.
Ei hakka pikalt juttu manama riigist , kus veetsin vaid loetuid tunde. Lennupiletitelt võis lugeda, et ees ootas 12 tunnine ootamine Torontos, kus järgmine lend viiks meid Euroopasse. Sarnaselt Hong Kongile otsustasin ,et lähen külastan Toronto kõrgemat punkti täpselt nagu Hong Kongis. Kui Hong Kongis otsustasin minna kõrgeima mäe otsa, siis Torontos kõrgeimasse torni.
Vihjates Torontole ning tornile manab igaühe silme ette Toronto kommunikatsiooni torni ehk CN toweri. Mitte ainult oma huvitava kuju poolest pole torn kuulus , vaid ka oma rekordilise kõrguse poolest. Torni kõrgus on 533,33 meetrit, mis teeb temast tänapäeval viiendaks kõrgeima vabaltseisva ehitise. Ehitati aastal 1976, mis teeb tornivanuse kerge matemaatika tulemusel 36 aastat. Oma 533 meetriga hoidis torn maailma kõrgeima ehitise tiitlit 34 aastat, mil Dubais valmis Burj Khalifa, mis võttis tiitli üle.
Teadsin kohe unepealt ,et pean seal ära käima. Mäletan pilte, kuidas minu isa kunagi seal käis. Tuli teha sama ainult 15 aastat hiljem , mil olen selleks suuteline. Oli piisavalt vabaaega, raha ja saatuse kokkusattumust ,et see teoks teha.
Peale ahistavat turvakontrolli, millest postitus ennem rääkisin, alustasin teekonda CN torni poole. Kombineerisin bussi ning metrood ,et jõuda tornini. Toronto lennujaamast oli võimalik osta zetoon, mis töötas nagu pilet. Zetoon maksis ,vaid 2,6 Kanada dollarit ,mis sisaldas bussisõitu ning metroo sõitu. Kuna metroo asus lennujaamast kaugemal, oli organiseeritud sõidubuss metroo vahet käima. Buss viis täpselt metroose, kus juba oli väga lihtne. Metrood ülemaailma on kõige kergemad transpordi võimalused linnadzunglis. Ainuke asi ,mis mul teada oli ,vaid õige peatus ,kus metroo pealt maha astuda ja kohal olingi. Zetoon millest mainisin maksumusega 2,6 kanada dollarit , sisaldas ühte otsa CN tornini. Teekond bussi ja metrooga võttis ligi tunnike.
Tulin nagu keldrist välja, tunnelist , milles peitub linna metroo. Olin pimedusest valgusesse läinud ning leidnud end keset suurt hiigel linna. Suured pilvelõhkujad piirasid minu silmavaadet. Keerasin selja ning nägin suurt torni ,mida kutsutakse CN torniks. Tõesti suur monstrum, mis nägi küllaltki kõhn välja. Ruttasin ,siis torni poole, mis lausa kutsus mind üles vaatama. Jõudsin peaukse ette, kus viskasin pildi üles poole. Pea vajus sügavale kuklasse ning torni ufotaldriku taoline platform vahtis vastu.
Astusin uksest sisse, kus teretas mind kopsakas sissepääsu pilet. Pileti hind olenes , kui kõrgele soovisin minna. Esimest astet kutsuti 360 vaateks, mis asus 334,6m kõrgusel. Esimese pileti hind 25 kanada dollarit. Teine pilet maksis 5 dollarit rohkem ning andis unikaalse võimaluse näha vaadet linnale, veel 100m kõrgemal tornis, mis asus 446,5 meetri kõrgusel. Risti ette ei löönud ning valisin teise pileti, kus oli võimalus kõrgemale minna.
Pileti ostutud liikusime liftiga üles, mis tuhises ära mainitud kiirusega 21 km/h ülespoole. Üles jõudes 344 meetri kõrgusele tõmbas kõrgusest kõrvad valusaks. Tunne oli selline nagu oleks korraga 5m sügavusele vette visatud. Kõrvavalu tulenes ei millestki muust kui rõhust.
Esimese astme peal ehk 360 vaatetornis osutus vaade üle kogu Toronto linna. Ilm soosis täielikult, et näha kümneid kilomeetreid kaugele. Usun ,et parim võimalust ,seda tunnet edasi anda oleks pilte vaadata. Kõigemeeldejäävam osa oli tornis sees olev mõne ruutmeetri suurune klaaspõrand. Mõtlesin siis küll, et mis sinna peale astuda on. Tekkis täielik mentaalne häire, mis justkui ütles, et kukun põrandast läbi. Paljud turistid, kes tornis uudistasid olid väga ettevaatlikud põrandale astudes, kuna põrand oli nii reaalne, et tekkis tunne ,et kukun 344 meetri pealt alla. Ütleks nii, et täiesti turvaline klaaspõrand tekitas nii minule kui ka teistele tõsise hirmu nahka. Karta polnud tegelikult põhjust,kuna põrand pidavat kandma 16 jõehobu kaalu.
Kuna olin ostunud pileti, et saaks näha ka torni kõrgemat punkti otsustasin ka sinna pilgu peale visata. Samuti tuli võtta lihvt, mis nüüd viis vaid 100m kõrgemale. Selleks hetkeks olin juba 446 meetri kõrgusel hõljumas maa ja taeva vahel. Vaade 100m kõrgemalt alla poole polnudki tegelkult nii väga erinev. Oli pisut kõrgemal küll, kuid mitte väga palju. Vaate ulatus oli tänu akende erilisele paigutusele palju parem, võimalus näha rohkem enda jalge alla. Tasus küll ära käija ka seal.
Usun ,et see päev rääkis iseenda eest ning andis mulle paremat aimu kuhu tuleks veel tulla. On raske ettekujutada, mis tulevik toob, aga üks neist kohtadest võiks tõesti olla Kanada.
1 comment:
Post a Comment