On vist paljudele teada, et jõudsin otsa pidi Eestimaale. Naasin kodumaale 9.veebruaril ning veetsin aega vaid pisuke 4 päeva. Oli see neli päeva selleks ,et me üksteisele ikka võõraks ei jääks. Kohtusin tihedas graafikus inimestega , kellega ammu aegsed sõbrasuhted olid unarusse jäänud ning samuti kallite pereliikmetega. Võimalikuks sai suurelt tänu jaapanlanna Namile, kes tundis suurt huvi riigi vastu ,kus ma ka pärit olen. Kuna finantsiliselt olin peale Lõuna Ameerikat selgelt öeldes pankrotis.
Oli hiline aeg, kui tõstsin kord taas oma jala Eesti pinnale olles kodust eemal 11 kuud. Tunne oli parem, kui seda ette kujutasin. Tundsin end kui väikse lapsena ,kes jõuluhommikut ootaks. Ei jõudnud ära oodata ,mil kohtun jälle kodustega ning sõpradega. Ütlesin vaid vähestele , kes tulen tagasi. Pere jaoks jäi minu naasmine täiesti saladuseks.
Tulles mõni aeg tagasi troopilisest kliimast otse Eesti talvemaailma. Külmus oli minu jaoks täiesti võõraks saanud peale 11 kuud pikka suve. Külmus jäätas suitsust aheldatud näpud, nii nagu oleks käsi sügav külmas hoidnud. Keha tõmbas külmast kokku kui kuivik ja kananahk tuli ihule. Jäi üle veel külmas kätega pilt teha, et taksoga Vanalinna poole rututa. Kõlan nüüd täiesti ebardlikult olles ise sündinud samas riigis. Mõtlen ,et kui oleksin naasnud nädal ennem, mil Euroopas külma lained, hüppaks lennukile peale ja tagasi soojale maale.
Järgneva päeva rändasin Tallinna Vanalinnas ringi Nami minu kõrval. Olin varemgi Tallinna Vanalinnas ringi luusinud, aga seekord olid silmad justkui avatud. On huvitav tõdeda, aga nii see elu just on. Paneme inimesi ja asju tähele ,vaid siis kui meil nendest puudus on. Leidsin, et meie Eesti on tõsiselt rabavalt põnev ning atraktiivne, kui me vaid tähelepaneks. Midagi sellist ei leia mujalt maailmast.
Sama päeva õhtul suundusin Tartu poole, kus kodused pesitsevad. Jõudes Tartu bussijaama suundusin kaubamajja, kus minu õde Heili töötab. Tundus ,et tal oli mingisugune tõsine firma kõne pooleli, kui kontori uksele koputasin. Tema ilme oli kirjeldamatu. Silmas mind 2 sekundit , kui sai aru ,et vennas on tagasi. Ootamatus oli tema jaoks suur ning pean ütlema, et ka minu jaoks.
Et mitte liiga hilja peale jääda, kõndisin kesklinnast südalinna ,et kohtuda ka teistega. Ees ootas ema koos uue mehega , kellega ta ka 18.dal ehk täna kui seda kirjutan abiellub. Tuli siis silm peale visata võsukestele, kes võtavad vastu suure otsuse. Ja muidugi ka kallis õeke Kerli ning kalliks saanud tema poisssõber Erko. Koputasin uksele, kus pimedas koridoris ema ukse avas. Algul väga võõrastavalt hirmul ema ei saanud pihta, kes see nii hilja paiku lihtsalt uksest sisse sajas. Naljakas aga teine taganes nagu oleksin pätt olnud. Mõni hetk hiljem aga jõudis ka temale kohale. Oli tema jaokski suur üllatus mind niimoodi sellisel ajal näha. Veel mõni aeg tagasi saladuse katte all valetasin kõikidele, et suundun peale Lõuna Ameerikat tagasi Austraalia. Nüüd tagasi kodus, kus kõik kallid koos.
Mõni tund hiljem , aga mis siin varjata. Tuli ikka kohe jooma ära minna. Vanad tuttavad Silver, Karel ning Hando, kes vanad head sõbrad juba viinadega ootasid. Tõmbasime ninad täis ning läksime kõik koos klubisse, kus sain ka vanema õe Heleniga kokku. Esimene päev koos teise päevaga õhtusse kõik koos minnes sujus väga meeldivalt. Tänud kõikidele ,kes osa võtsid.
Kainenedes ning järgmise päevaga suutsin ka Heilile ning tema poisssõbra Janekile külla minna, kellega on alati väga meeldiv. Ei saanud ka siis ilma pisuke joogita ning tsükkel jätkus.
Järgnevad päevad olid täis ideid ning lahendusi. Tänu Janekile ning Heilile suutsime organiseerida reisi Munamäele, mis pidavat olema Baltikumi kõrgeim punkt oma vaid 300 meetriga. Nami jaoks oli see väga raske, sellise külmaga harjuda. Aga kohale jõudes oli see hämmastav. Kaugele üle metsade ning lumiste nõlvade ulatus vaade Eestimaa paremuisele. Nami jaoks oli see ülivõrdes, kus on veel selliseid kohti, kus näha midagi sellist. Igati korda läinud päev.
Kõigest neli päeva ,et võtta parim sellest, mis võtta annab. Olla just nende inimestega, kes kõige kallimad. Kahtlemata oli see 4 päeva liiga vähe ,et kohuta kõikidega. Saan öelda, et võtsin sellest maksimumi ning saan olla selle üle rõõmus. Päeva päeva järel kohtuda ning suhelda elust enesest. Ütleks nii, et selle aasta jooksul oli palju muutunud, kuid mitte inimesed. Südamlikud tänud kõikidele inimestele ,ka nendele keda jutus ei maininud, kellega need neli päeva koos veetsime. Vabandused nende ees kellega jäi kohtumata. Jään ootama järgmist korda. Seniks pikka meelt.
No comments:
Post a Comment