Aeg liigub nii kiirelt, et ei jää aega isegi mitte aru saada, et aeg otsa juba saanud. Elu Ameerika mandril on olnud väga suureks seikluseks minu elus. On nähtud palju uut ja huvitavat, mis meie Eestist asub üle 10000km kaugusel. Näha erinevaid kultuure, inimesi ning olla osaks selles huvitavas maailmas, mis tundub et asub meist kaugel. Tänapäeva maailmas tegelikult distants polegi nii kauge kui arvame. Meeletud distantsid on vaid päeva tee kaugusele kistud . Samuti Lõuna Ameerika, mis minugi jaoks tundus olevat koht, kuhu ma kunagi ei satu. Tänaseks võin öelda ,et olen seal olnud ning näinud osake Lõuna Ameerikast, mida saan teiega jagada.
On palju hetki Lõuna Ameerikast ,mis tunduvad et jäävadki kestma. Hetked, mis on minu ajust osa saanud ning elavad siiani mälestustes. Lõuna Ameerika pakkus neid hetki palju nagu näiteks Brasiilia rannad, Boliivia kaunid mäestikud, kadunud inkade linnak Machu Picchu ning hirmu tekitav bungee hüpe. Mõeldes nendele ja muudele olukordadele tuleb ikka ja jälle meelde põnev Lõuna Ameerika.
Veetsin Lõuna Ameerikas vaid 3 kuud, mis on tõesti vähe ,et näha tõelist elu ja olu. Pean tunnistama enda kogetud Lõuna Ameerika on täiesti teine ,kuidas ma ennem seda ennem ette kujutasin. Olen saanud maitsta vaid selle koorekihti, millest tekkis ka esmamulje ning arvamus. Nagu olen kirjutanud siis külastasin pikemalt kolme riiki Brasiilia, Boliivia ning Peru. Pole siiani veel kindel milline neist oleks see minu lemmik. Igaüks neist väga erinev. Brasiilia oma ilustate inimeste ning randade poolest, Boliivia oma kauni looduse poolest - eriti lummav Salad de Uyuni ja viimaks Peru , mis oli Lõuna Ameerika ajalugu. Üle Lõuna Ameerika on kõik erinev nagu elu ise ,sest ainuke püsiv väärtus on muutus. Kord sai rannaliivast mets ning metsadest sai mägine mäestik, mis omakorda lõppes dzungliga. Samuti muutusid ka inimesed. Kohtasin tahtest tahtmata erinevate rahvustega, osad neist meeldivamad kui teised.
Brasiilias väga kaunid inimesed, kellel oli ka iseloomu asjade ja olukordade suhtes. Eriti muutus minu arvamus Brasiilia suhtes ,seda nähes. Algselt arvasin, et Brasiilia on vaene riik, kuid kohale tulles pidin tunnistama ,et tegu on kauni,puhta ning rikka riigiga. Sellele kinnitust andis selle kallidus ning elukvaliteet.
Smurfi väljanägemisega boliivlased, aga suutsid mind päris mitu korda endast välja viia. Tegu oli vaeseima riigiga Lõuna Ameerikas, kus inimeste suhtumine oli teistsugune. Juhtus palju ebameeldivaid olukordi ning seike, kus pidin ennast kaotajana tunnistama. Langesin varguse ohvriks ning testiti närve pidevalt. Võibolla juhtusin valedesse kohtadesse valel ajal, aga sellest tulenevalt kujunes ka arvamus.
Ning viimaks salapärane Peru. Lahkudes Perust pean ütlema, et oleksin tahtnud seal rohkem aega veeta. Ühte Peruulast kirjeldaks kui tõsist inimest, kelle kavatsused ei ole halvad. Palju olukordi, kus tekkis kahtlus ,et midagi toimub minu seljataga. Tegelikult kõik kahtlused olid üle mõeldud ning kõik läks suurepäraselt. Toredad inimesed huvitavas maailmas.
Tähelepanna ,siis ma ei kirjuta eriti mingisugustest konktreetsetest vaatamisväärsusest. Kui küsida korduv küsimus, mis ma selle retke jooksul õppisin ,siis tean vastust. Olen sama küsimust ka endalt korduvalt küsinud. Vastus küsimusele on ,et parim osa mida ma sellest leidsin olid inimesed. Inimesed on just need ,kes kujundasid keskkonna ning tegid reisimise põnevaks. Kohtusin selle ajajooksul paljude erinevate inimestega nii kohalike kui teiste reisijatega, kellega need hetked jäävad kestma.
On palju hetki Lõuna Ameerikast ,mis tunduvad et jäävadki kestma. Hetked, mis on minu ajust osa saanud ning elavad siiani mälestustes. Lõuna Ameerika pakkus neid hetki palju nagu näiteks Brasiilia rannad, Boliivia kaunid mäestikud, kadunud inkade linnak Machu Picchu ning hirmu tekitav bungee hüpe. Mõeldes nendele ja muudele olukordadele tuleb ikka ja jälle meelde põnev Lõuna Ameerika.
Veetsin Lõuna Ameerikas vaid 3 kuud, mis on tõesti vähe ,et näha tõelist elu ja olu. Pean tunnistama enda kogetud Lõuna Ameerika on täiesti teine ,kuidas ma ennem seda ennem ette kujutasin. Olen saanud maitsta vaid selle koorekihti, millest tekkis ka esmamulje ning arvamus. Nagu olen kirjutanud siis külastasin pikemalt kolme riiki Brasiilia, Boliivia ning Peru. Pole siiani veel kindel milline neist oleks see minu lemmik. Igaüks neist väga erinev. Brasiilia oma ilustate inimeste ning randade poolest, Boliivia oma kauni looduse poolest - eriti lummav Salad de Uyuni ja viimaks Peru , mis oli Lõuna Ameerika ajalugu. Üle Lõuna Ameerika on kõik erinev nagu elu ise ,sest ainuke püsiv väärtus on muutus. Kord sai rannaliivast mets ning metsadest sai mägine mäestik, mis omakorda lõppes dzungliga. Samuti muutusid ka inimesed. Kohtasin tahtest tahtmata erinevate rahvustega, osad neist meeldivamad kui teised.
Brasiilias väga kaunid inimesed, kellel oli ka iseloomu asjade ja olukordade suhtes. Eriti muutus minu arvamus Brasiilia suhtes ,seda nähes. Algselt arvasin, et Brasiilia on vaene riik, kuid kohale tulles pidin tunnistama ,et tegu on kauni,puhta ning rikka riigiga. Sellele kinnitust andis selle kallidus ning elukvaliteet.
Smurfi väljanägemisega boliivlased, aga suutsid mind päris mitu korda endast välja viia. Tegu oli vaeseima riigiga Lõuna Ameerikas, kus inimeste suhtumine oli teistsugune. Juhtus palju ebameeldivaid olukordi ning seike, kus pidin ennast kaotajana tunnistama. Langesin varguse ohvriks ning testiti närve pidevalt. Võibolla juhtusin valedesse kohtadesse valel ajal, aga sellest tulenevalt kujunes ka arvamus.
Ning viimaks salapärane Peru. Lahkudes Perust pean ütlema, et oleksin tahtnud seal rohkem aega veeta. Ühte Peruulast kirjeldaks kui tõsist inimest, kelle kavatsused ei ole halvad. Palju olukordi, kus tekkis kahtlus ,et midagi toimub minu seljataga. Tegelikult kõik kahtlused olid üle mõeldud ning kõik läks suurepäraselt. Toredad inimesed huvitavas maailmas.
Tähelepanna ,siis ma ei kirjuta eriti mingisugustest konktreetsetest vaatamisväärsusest. Kui küsida korduv küsimus, mis ma selle retke jooksul õppisin ,siis tean vastust. Olen sama küsimust ka endalt korduvalt küsinud. Vastus küsimusele on ,et parim osa mida ma sellest leidsin olid inimesed. Inimesed on just need ,kes kujundasid keskkonna ning tegid reisimise põnevaks. Kohtusin selle ajajooksul paljude erinevate inimestega nii kohalike kui teiste reisijatega, kellega need hetked jäävad kestma.
ˇ
Umbes kaart, kuidas nägi välja teekond Lõuna Ameerikas
No comments:
Post a Comment