Mitu mõtet võib olla ühes hetkes? Selge on see ,et reaalsuses me seda ei taju. On raske ,seda lugeda, küll aga on võimalik tajuda. Usun, et kõige kiiremini liigub mõtte- ja fantaasiamaailm hetkel mil tunneme surma hirmu. Just siis nagu öeldakse: ``Elu käis silme eest läbi``
Peale langevarju hüpet tekkis huvi proovida bungee hüpe, mis on tegelikult vaimselt palju raskem. Bungee hüpe pole muud midagi, kui ainult hüpe tundmatusse jalad kinni seotuna. Nöör kummina ei lase vastu maad kukkuda, vaid pingeasendis tõmbab kummina kokku tagasi.
Juba ennem Lõuna Ameerikasse tulemist olin endale eesmärgi seadnud teha bungee hüpe Perus Cusco linnas. Linn, mis ei asu Machu Picchust sugugi kaugel. Miks just Cusco, sellespärast ,et Cuscos asub Lõuna Ameerika kõrgeim bungee hüppe platform kõrgusega 122m.
Ma ei teeks bungee hüpet kui ma seda ei kardaks. Leidsin mingisuguse jõu endas, et tuleb sellele silma vaadata. Leides idee, ligi kuuaega ennem selle juhtumist oli kerge kanda. Küll aga päev ennem ,seda algas peas võitlus. Kas ikka on mõtet teha, mis siis kui midagi untsu läheb. Peas on nagu kaks tegelast üks neist tsempion teine neist argpüks. Tsempion on see ,kes seisab kõigelevaatamata eesmärkide suunas. Argpüks ,aga on see kes leiab vabandusi, et mitte põruda.
Leidsin tee bungee hüppe kohani, kus oli peale minu lisaks kaks klienti ,kes olid samuti huvitatud bungee hüppest. Kohal olles, pean mainima ei tundnud erilist hirmu, rohkem tekkis paaniline adernaliin, mis kehast valla lõi. Tahtsin kohe üles platele minna ning tunda mis asi on bungee. Minu jaoks saab olema esimene bungee hüpe elus, seda 122m kõrgusel.
Seisin 122m kõrgusel platformi peale, millel kulus ligi 3 minutit ,et üles jõuda. Mida kõrgemale plate liikus , seda väiksemaks muutusid pealtvaatajad ning terve keskkond. Minu sees ,aga lõid adernaliini lained. Ei tundnud sel hetkel veel hirmu, tundsin rohkem pinget millegi ees. Seistes nüüd 122m kõrgusel, avati värav ning ainuke toetus pind oli ligi 20cm laiune metallpõrand, mis ulatus puurist väljapoole. Hetkel, mil minu ümber hakati lugema numbreid, viskasin tahest tahtmata pilgu alla poole. Nägin pisikesi sipelgaid all pool ootamas, mil hüppan alla. Peas hakkasid mõtted aju koorima ning tekkis kerge hirmuhoog, mis asendus peale viimast loetud sekundit tahtejõuks seda ületada. Hüppasin nii kaugele ja kõrgele kui jaksasin, põrand oli alt kadunud ning tuulekohin summutamas kõrvu. Hüppasin küll kaugele, kuid ei suutnud tehniliselt õiget asendit leida, ehk pea ees. Nöör, mis minu jalgadele ümber oli seotud oli küllaltki raske ,et ei suutnud kontrollida keha tasakaalu. Peale mõnda hetke olin jõudnud tiku asendisse, mis oli jalad ees. Jõudsin sel hetkel pilgu veel visata alla poole ning mõista, et hetkega käis terve minu elus silme eest läbi. Ühe hetkega käisin läbi kõik eelnev päev mõeldud mõtted kaasaarvatud reaalne mõte ,et saan surma. Aeg jäi justkui seisma hullud mõtted salvasid aju tegevustööd, kui järku tundsin kuidas tervu mu keha ning pea tõmbas 180 kraadi teistpidi ,seda vaid murdsekundiga. Olin murdsekundiga lennanud teistpidi, nii et tundsin kuidas pea viskas kuklasse. Oli kõige hullem hetk, bungee hüppes - visata peaalaspidi salto samal ajal kui lendan 150km/h alla poole. Selleks hetkeks oli mõlemad silmapaarid kaodanud maapoole, mis kord üles ning alla liikus. Käisin nööri inertsiga ligi 3 korda üles alla, kui sain aru ,et kõik need peas mõeldud hetked on ,vaid hetkega läbi saanud.
Kogu üritus kestis ligi 15 minutit. Üsnagi kiire tegevus ning väga tore. Olin üsna õnnelik ,et selle ära tegin. Tehniliselt küll ebaõnnestus, kuid olin enda jaoks elanud läbi suure võitluse. Pole paremat tunnet ,kui saada hirmust võitu. Tuleb veel!
Video leiab siit:
http://www.youtube.com/watch?v=YdE32u3O4jQ
Peale langevarju hüpet tekkis huvi proovida bungee hüpe, mis on tegelikult vaimselt palju raskem. Bungee hüpe pole muud midagi, kui ainult hüpe tundmatusse jalad kinni seotuna. Nöör kummina ei lase vastu maad kukkuda, vaid pingeasendis tõmbab kummina kokku tagasi.
Juba ennem Lõuna Ameerikasse tulemist olin endale eesmärgi seadnud teha bungee hüpe Perus Cusco linnas. Linn, mis ei asu Machu Picchust sugugi kaugel. Miks just Cusco, sellespärast ,et Cuscos asub Lõuna Ameerika kõrgeim bungee hüppe platform kõrgusega 122m.
Ma ei teeks bungee hüpet kui ma seda ei kardaks. Leidsin mingisuguse jõu endas, et tuleb sellele silma vaadata. Leides idee, ligi kuuaega ennem selle juhtumist oli kerge kanda. Küll aga päev ennem ,seda algas peas võitlus. Kas ikka on mõtet teha, mis siis kui midagi untsu läheb. Peas on nagu kaks tegelast üks neist tsempion teine neist argpüks. Tsempion on see ,kes seisab kõigelevaatamata eesmärkide suunas. Argpüks ,aga on see kes leiab vabandusi, et mitte põruda.
Leidsin tee bungee hüppe kohani, kus oli peale minu lisaks kaks klienti ,kes olid samuti huvitatud bungee hüppest. Kohal olles, pean mainima ei tundnud erilist hirmu, rohkem tekkis paaniline adernaliin, mis kehast valla lõi. Tahtsin kohe üles platele minna ning tunda mis asi on bungee. Minu jaoks saab olema esimene bungee hüpe elus, seda 122m kõrgusel.
Seisin 122m kõrgusel platformi peale, millel kulus ligi 3 minutit ,et üles jõuda. Mida kõrgemale plate liikus , seda väiksemaks muutusid pealtvaatajad ning terve keskkond. Minu sees ,aga lõid adernaliini lained. Ei tundnud sel hetkel veel hirmu, tundsin rohkem pinget millegi ees. Seistes nüüd 122m kõrgusel, avati värav ning ainuke toetus pind oli ligi 20cm laiune metallpõrand, mis ulatus puurist väljapoole. Hetkel, mil minu ümber hakati lugema numbreid, viskasin tahest tahtmata pilgu alla poole. Nägin pisikesi sipelgaid all pool ootamas, mil hüppan alla. Peas hakkasid mõtted aju koorima ning tekkis kerge hirmuhoog, mis asendus peale viimast loetud sekundit tahtejõuks seda ületada. Hüppasin nii kaugele ja kõrgele kui jaksasin, põrand oli alt kadunud ning tuulekohin summutamas kõrvu. Hüppasin küll kaugele, kuid ei suutnud tehniliselt õiget asendit leida, ehk pea ees. Nöör, mis minu jalgadele ümber oli seotud oli küllaltki raske ,et ei suutnud kontrollida keha tasakaalu. Peale mõnda hetke olin jõudnud tiku asendisse, mis oli jalad ees. Jõudsin sel hetkel pilgu veel visata alla poole ning mõista, et hetkega käis terve minu elus silme eest läbi. Ühe hetkega käisin läbi kõik eelnev päev mõeldud mõtted kaasaarvatud reaalne mõte ,et saan surma. Aeg jäi justkui seisma hullud mõtted salvasid aju tegevustööd, kui järku tundsin kuidas tervu mu keha ning pea tõmbas 180 kraadi teistpidi ,seda vaid murdsekundiga. Olin murdsekundiga lennanud teistpidi, nii et tundsin kuidas pea viskas kuklasse. Oli kõige hullem hetk, bungee hüppes - visata peaalaspidi salto samal ajal kui lendan 150km/h alla poole. Selleks hetkeks oli mõlemad silmapaarid kaodanud maapoole, mis kord üles ning alla liikus. Käisin nööri inertsiga ligi 3 korda üles alla, kui sain aru ,et kõik need peas mõeldud hetked on ,vaid hetkega läbi saanud.
Kogu üritus kestis ligi 15 minutit. Üsnagi kiire tegevus ning väga tore. Olin üsna õnnelik ,et selle ära tegin. Tehniliselt küll ebaõnnestus, kuid olin enda jaoks elanud läbi suure võitluse. Pole paremat tunnet ,kui saada hirmust võitu. Tuleb veel!
Video leiab siit:
http://www.youtube.com/watch?v=YdE32u3O4jQ
2 comments:
ma ei tea, kuidas su blogi peale isegi juhtusin nüüd enam, aga see on väga äge, mis sa teed!
Tere Elen, mul on väga hea meel , et sulle meeldib. Sel juhul on see blogi leidnud enda eesmärgi. Kõike parimat sulle!
Post a Comment