Alustan järjekordset lauset sõnadega maailma kõige kõigem. Lake Titicaca on maailma kõige kõrgemal asuv järv, mis asub 3811m kõrgusel merepinnast. Samuti on Titicaca kõige suurem sisejärv Lõuna Ameerikas pindalaga 8300 ruutkilomeetrit. Järv asub Andide sügaval mäestikus. Tegu on suurejärvega ,mis liigub läbi Boliivia ning Peru. Peru omab ligi 60% järvest ülejäänud 40% Boliiviale.
Järv tuletas mulle meelde Austraalias asuvet Lake Argyle, mis oli väga sarnane oma rahulikkuse ning mägise keskkonna poolest. Polnud ainult järv minu eesmärk, vaid elu järvel. Lisaks paljudele lindudele ja loomadele ,kes seal elavad, elavad ka inimesed. Just nimelt elavad järve peal, ilma kokkupuutumata otseselt mandriga. Mulle oli hästi meelde jäänud aastaid tagasi ,kuidas Teet Margna külastas Titicaca järve. Kuuldes sõna Titicaca tuli kohe meelde, millega tegu ning sai otsus minna kruiisida mobiilsetele saartele, kus kogukond Urose inimesi elab.
Mobiilsed saared pole muudkui käsitsi ehitatud saared mullast ning piliroost. Kõik vaja minev materjal on loodusest endast võtta. Saared ei ole kontaktis merepinnaga, vaid ulbivad järves. Saari ehitatakse lihtsal põhimõttel. Lõigatkse maismaal mulleblokid nagu mullahunnik lillepotist võetuna. Kõik mullablokid seotakse oma vahel kokku, mil ligi 3 kuuga pärast kasvavad blokid omavahel kokku üheks suureks kandvaks saareks. Muideks suured mullablokid ei upu vaid ulbivad veepinnal nagu poid. Mullablokkide peale laotakse pilliroost kate, mida uuendatakse uue pilliroo kattega igakuu tagant. Seega üsna mahukas töö ning võtab aega.
Inimesed, kes saartel elavad olevat tulnud ammu aega tagasi Kariibidelt. Leidnud järve, olevat pidanud ennast järve omanikeks. Ise hakanud omanikud hakkasid ehitama järvele tehissaari, mis oleks neile kaitseks kui ka elamuks. Arvatavav kogukond küündib ligi 2000 elanikuni. Suurem osa neist elutseb Perus Puno linnast 5km kaugusel järvel. Suur osa Urose elanikest on tänapäevaks kolinud maismaale.
Järv tuletas mulle meelde Austraalias asuvet Lake Argyle, mis oli väga sarnane oma rahulikkuse ning mägise keskkonna poolest. Polnud ainult järv minu eesmärk, vaid elu järvel. Lisaks paljudele lindudele ja loomadele ,kes seal elavad, elavad ka inimesed. Just nimelt elavad järve peal, ilma kokkupuutumata otseselt mandriga. Mulle oli hästi meelde jäänud aastaid tagasi ,kuidas Teet Margna külastas Titicaca järve. Kuuldes sõna Titicaca tuli kohe meelde, millega tegu ning sai otsus minna kruiisida mobiilsetele saartele, kus kogukond Urose inimesi elab.
Mobiilsed saared pole muudkui käsitsi ehitatud saared mullast ning piliroost. Kõik vaja minev materjal on loodusest endast võtta. Saared ei ole kontaktis merepinnaga, vaid ulbivad järves. Saari ehitatakse lihtsal põhimõttel. Lõigatkse maismaal mulleblokid nagu mullahunnik lillepotist võetuna. Kõik mullablokid seotakse oma vahel kokku, mil ligi 3 kuuga pärast kasvavad blokid omavahel kokku üheks suureks kandvaks saareks. Muideks suured mullablokid ei upu vaid ulbivad veepinnal nagu poid. Mullablokkide peale laotakse pilliroost kate, mida uuendatakse uue pilliroo kattega igakuu tagant. Seega üsna mahukas töö ning võtab aega.
Inimesed, kes saartel elavad olevat tulnud ammu aega tagasi Kariibidelt. Leidnud järve, olevat pidanud ennast järve omanikeks. Ise hakanud omanikud hakkasid ehitama järvele tehissaari, mis oleks neile kaitseks kui ka elamuks. Arvatavav kogukond küündib ligi 2000 elanikuni. Suurem osa neist elutseb Perus Puno linnast 5km kaugusel järvel. Suur osa Urose elanikest on tänapäevaks kolinud maismaale.
Mina aga võtsin vaid tunni- kahese tuuri saartele, et saada aimu milline üks selline saar välja näeb. Sõitsime sadamast turistidest täis pisikese laevaga Urose saartele. Järvel asub ligi 60 saart, mis enamus asuvad Perus Puno linna lähistel. Pole kõik saared turistisõbralikud. On ligi kolmandik ,kes ei taha teha tegemist turistidega, kuna pidavat olema järve needmine.
Saarele jõudes võeti meid lauluga vastu. Astusin esimesed sammud pilliroost saarele, mis oli väga pehme ning oleks tunne nagu kõnniks patjade peal. Saarel oli kõik ,mis eluks vajalik : elumajad, külalistemajad, vaatetornid ning karjaloomadki. Väga asjalikult ehitatud saared ning üsna põnev külastuskäik. Peale pisukest ringikäiku pisikesel saarel algas koosolek, kus giid jagas informatsiooni saarte-kui inimeste kohta.
Üldiselt mulle meeldis külastada Urose saari. Kuid leian ,et tunnist ning kahest olles seal jääb väheks ,et mõista nende eluviisi ning harjumisi. Giidi jutt kõrvast sisse ja teisest välja, kuid enda kogetud kogemused on jäädavad. Kahjuks polnud minul piisavalt aega, et veeta seal terve päev.
No comments:
Post a Comment