Petra ja Surnumeri olid ka kõik, mida tahtsin näha ja kogeda Jordaanias. Sellega tõmbasin joone alla seiklustega Jordaanias. Kuid pole veel teekond läbi Kesk-Idas. Kesk-Idas on palju kohti kuhu tahaks reaalselt minna, kuid poliitiliste seisukordade poolest poleks turvaline.
Olles juba araabia riikides poolteist kuud olen jõudnud finantsiliselt lõpuseisu. Viimased sajad dollarid veel järel, kuid sellega ei lõppe veel minu teekond. Ootan pikki silmi lisa rahasid , mis peagi kätte saan. Pöörasin suuna tagasi Egiptuse poole, kus oleks hea ja odav läbi ajada. Tõotab tulla pisuke puhkepaus Dahabi randade vahel.
Igaljuhul tagavara plaan Tagasi Egiptusesse tundus kõige mõistlikum. Seekord planeerisin minna Jordaania pealinnast Ammanist läbi Iisraeli maad mööda Egiptusesse. Sest mäletatavasti eelmine kord saabusin Egiptusest Jordaania laevaga. Seekord proovisin ,aga teist varianti.
Tee tagasi Egiptusesse maad mööda tõotas tulla vägagi seiklus rohke. Esiteks võtsin otse bussisõidu Ammanist Aqabasse. Aqaba on mäletavasti linn, kuhu saabusin eelmine kord laevaga Egiptusest. Bussõit sai alata, kuid vahetult ennem linnast väljasõitu põrkas meie reisibuss kokku mingisuguse mikrobussiga. Bussil erilisi kahjustusi näha ei olnud, kuid väike mikrobuss oli korralikult sodi. Rehv töllakil maas ning juhipoolne uks korralikult kortsus. Kaotasime küll pisut aega, kuid politsei saabudes võis sõit jälle alata.
Pisike liiklusõnnetus ,aga ei takistanud jõuda Aqabasse. Oli päris hea meel olla tagasi Aqabas, mis tuletas mulle siiralt meelde Darwini linna. Pisike linn, täis rohelust ja kauneid parke - tunne oli just kui kodus.
Veel samal päeval otsustasime piire ületada jõudmaks Egiptusesse. Kui Jordaania poolel asub Aqaba ,siis kohe silmapiirilt paistis silma Iisraeli alad. Iisraeli poolne linn kannab nime Eilat, mis on justkui ära eksinud kahe moshlemi riigi vahele. Ühelt poolt Jordaania teiselt poolt Egiptus.
Kiire taksosõit piiri aladele, pidime maksma tollimaksu 8 dinaari, et saada lahkumistempel Jordaania poolelt. Jordaania poolel läks asi kiirelt ja ilma probleemideta.
Kõndisime mööda tühja autoteed ühel pool Jordaania lipud ning teisel pool Iisrael. Olime mitte kellegi maal, mis oli ligi 50m pikk asfalteeritud teelõik, paremalt ja vasakult ümbritses meid traataiad.
Astusime julgelt Iisraeli, kus jäi läbida turvakontroll. Esiteks võeti mind kohe letti, kuna minu kodakondsus oli neile võõras. Pass võeti küll ligi 15minutiks ära, mille sain ka üsnapea tagasi. Pagasit selle eest lahti ei kisutud, mis oli üsnagi kena nende poolt. Ning viimaks tuli veel saada piirilt Iisraeli viisa.
Iisraeli viisaga tuleks ,aga igalühel olla ettevaatlik. Paljudesse moshlemi riikidesse ei lasta sisendeda, kui leitakse Iisraeli viisa passis. Just nimelt, tundub, et moshlemid ei taha kellegiga tegemist teha, kes tunnistavad Iisraeli kui iseseisvat riiki.
Kuid kuidas ,siis seda vältida? Meile eestlastele on Iisraeli sisenemine üsnagi lihtne. Passi lüükase üldjuhul 90 päevane turisti viisa. Üsnagi levinud viis on esiteks öelda passi kontrollijale ,et ei soovi templit passi. Neile on see vägagi hästi teada ning tempel lüüakse hoopis pisikesele ankeedile, mis tuleb ära täita. Niiviisi on võimalik vältida ebameeldivusi sisenemaks tulevastesse Islami riikidesse.
Kuid ega passikontroll ei lõppenud nii lihtsalt. Nagu neil kombeks või käsuks, et tuleb ikka korralikult piinata sisenejate ennem kui saab siseneda. Minu käest küsiti sama totraid küsimusi nagu juhtus Kanadas. Neid huvitas eriti , mis on minu isa nimi. Saades selle teada, taheti teada vanaisa nime. Puhtalt kiusust ütlesin neile ,et ei mäleta ,mis vanaisa nimi on. Selle peale vaatasid kontrollijad üksteisele otsa lolli näoga ning nohitsesid arvuti taga. Kindel on see ,et mis iganes nime ma ka ei ütleks nad ei saa ,seda järgi kontrollida. Ma isegi ei saa aru ,miks küsida midagi sellist.
Lõpuks siiski leidsime end teisel pool piiri. Esiteks oli vaja piiri pealt kesklinna jõuda, kus võtta linnaliini buss Egiptuse piirini. Taksohinnad hakkasid kohe kummitama. Pidime maksma taksojuhile 15min sõidu eest 30 seeklit(u. 10USD), mis oli ka allakaubeldud hind 40-nest seeklist.
Bussijaamas saime mõistliku hinnaga linnaliini bussi otsa Egiptuse piirialadele. Esimene küsimus oli Iisraeli poolsete turvatöötajatelt, et kas meil on relvi? Passikontrollis selgus, et meie kodutöö oli tegemata. Eilati ja Taba vahelisel piiril antakse, vaid 15 päevaseid viisasid ainult Siinai. See tähendab, et me ei ole lubatud Siinaist edasi, isegi mitte Kairosse. Namil, aga oli lennupilet broneeritud nädala pärast, mistõttu olime kahe vahel. Ainuke variant oli ,vaid minna Eilatis asuvasse Egiptuse saatkonda, kus vormistataks terviklik Egiptuse viisa. Meie ebaõnneks oli too päev reedene päev, mis on usuline päev nii Iisraeli ,kui ka Islami riikides. Enamus kohad olid kinni ,samuti ka Egiptuse saatkond. Ning järgmine päev oli laupäev, mil samuti saatkonnad suletud. Ega jäänudki muud üle ,kui olla 2 päeva Iisraelis saatuse tahtel.
Ma ei hakka pikka juttu tegema, mis Iisraelis tegime, kuid pean mainima , et Iisrael on väga kallis. Mulle tundus ausalt öeldes, et Iisrael on kallim kui Skandinaavia riigid. Lihtne näide ,kui Egiptuses saan suure pudeli vett poole dollari eest, siis Iisraelis maksime suure pudelivee eest 6 seeklit ehk umbes 1,5 USD. Majutustest ei hakka parem rääkima, väga raske oli leida midagi hingekohase hinnaga.
Kuid ma ei saa anda täielikku hinnangut terve Iisraeli kohta, kuna olin seal vaid 2 päeva. Ning Eilat on rohkem kuurort linna Punase mere ääres, mis tõttu peabki olema kallis.
Pühapäev pole siin tegelikult üldse mitte püha. Tegelikult on see nädala algus päev. Asusime Egiptuse saatkonda, mis nägi välja naeruväärne. Maja oli küll korralik , lipp püsti ja puha. Kõik nagu peabki. Kuid aknad ja uksed oli kinni trellitud nagu mingisugune sõjaaegne punker. Tigedad egiptlased trellitud akende ja uste taga. Meid teenendati läbi akna ilma sisse kutsumata. Istusime varikatuse all ja täitsime ankeedid ning andsime need koos rahadega egiptlasele. Selgus, et saame viisad alles 5 tunnipärast. Ei saa aru kui kaua võib võtta ühe viisa kleepimine ja tembeldamine. Kuid ei. lihtsalt ei tahetud kiiremini tegutseda. Kõigele lisaks sunniti pisikese veranda pealt lahkuma kuni aiast välja, sel lihtsal põhjusel, et neile on turvalisus oluline.
Peale Egiptuse viisa saamist oli kõik vajalik olemas, et minna tagasi Egiptusesse Dahabi. Veel samal päeval jõudsime Iisraelist Dahabi, milleks kulus ,vaid paar tunnikest.
No comments:
Post a Comment