Järgnev jutt on minu kogemusest üldiselt Egiptuse araabia kohta:
Meile teada olev maailm polegi ausalt öeldes nii standartne ja ühesugune. Oleme kõik osa ühest suurest tervikust. Meid on siia maailma kokku loodud, kuid kuidas me nii erinevad vahest üksteisele oleme. Kas ahvist arenenud või jumala loodud püsime füüsiliselt üsnagi samades mõõtmetes.
Üha enam tõestab elu isennast, et kõik on muutumisjärgus. Arvatakse , et see maailm milles elame ei näinud sugugi välja selline miljoneid aastaid tagasi. Seega ainuke, mis on tõesti reaalne väärtus selles maailmas on muutus. Inimesed muutuvad, parimast sõbrast saab võõras ning keegi sureb ja vajub unustusse. Minu reisimistel võibolla ei ole mõnekümne aasta pärast enam mingit seost reaalsusega. Kõik on võimalik selles maailmas.
Ma arvan ,et olles Egiptuses/Jordaanias 2 kuud võin anda rohkem kui arvamuse. On tekkinud seisukoht, mida on raske muuta. Eks esmamuljet on võimalus jätta vaid korra. Nii nagu austus, seda on raske võita, kuid kerge kaotada. Kõik hakkab pihta ikkagi ju vennalikust armastusest üksteise vastu ning austusest, mis tahes parameetrite alusel.
Usun, et on palju tegureid, mis jätkuvalt suunavad maailma eriteed pidi. Esimese asjana võiks ära mainida religioosed erinevused, mille pärast pole vaieldud ,vaid tapetud. Või teisi sõnu võim varjunime all raha- kuidas kellegile. Mässumeelne maailm justkui ei taha ära mahtuda sellele planeedile. Maailm on piirideks jaotatud ning inimesed on lükatud erinevatesse sahtlitesse. Lapsest saati on kõike sildistatud ja märgistatud meie eest nimedega. Olukorrad on kas head või kehvad või üks riik halb ja teine on hea jne. Lääne ja araabia ühiskondadel ma arvan on korralik vahe igasmõttes.
See ,mida Egiptuses näha võib on ausalt öeldes vapustav. Siin on, mida näha, kuid pole keda kohata. Usun, et iga reisija ,kes omal jõududega siit läbi künnab tunneb kohe õhkkonnas erinevust. Inimesed on olnud minu vastu küllaltki reeturlikud ning valelikud. Palju olukordi ning ebameeldivaid hetki on olnud egiptlaste seltsis. Vähe on neid momente nende keskel ilma, et keegi oleks lõpuni ausalt siiraks jäänud. On see nüüd raha ,mida meis nähtakse või tõesti eelmainitu ehk sildistus. Ega mind ausalt öeldes polegi vaja sildistada, kuna ma olen juba paras sihtmärk on valge nahaga. Mingisugune kahtlane atmosfäär on, mida võib lugeda inimeste pilkudest. Tean , seda et ma polnud sinna oodatud.
Araabiast kuuldes inimesed ehk mõtlevad kohe islami ja terroriste peale. Millegi pärast selline üsnagi utoopiline arvamus väljedab täielikku negatiivsust. Aga tegelikult , kes iganes sellise mõttemalli edasi viis pidi olema vägagi ärritunud. Terroristidest on ehk asi üsnagi kaugel, vähemalt Egiptuses, kuid küll on olnud. See ,mida ma öelda tahan on ,et meie ühiskonnad on niivõrd erinevad. Suhtumine üksteisesse, enesehoiak, usulised -ja kultuurilised väärtused.
Mis iganes põhjus ka ei oleks , kas sallivuses või usulistes erinevustes. Võiks vähemalt jääda üksteise suhtes alles austus ja väärikus. Egiptuses olles taheti mitmeid kordi minu väärikust maha tõmmata. Nii verbaalselt kui ka füüsiliselt ähvardades. Usulised erinevused ma enda kogemuste põhjal jätaksin siiski välja. Usulistel erinevustel kui sellistel polnud midagi pistmist sallivusega. Mõlemad pühakirjad räägivad austusest ja lugupidamisest. Teod on need, mis näitavad tõelist pühendumist , mitte tradistiooniline kummardamine 5 korda päevas ja tühja rääkimine. Ma võin teha 5 korda päevas süüa , kuid see ei tee minust veel kokka.
Ma võin siin pikalt hädaldada, kuid siiski kõiges halvas leiab ka midagi head. Nagu meie esimene president L. Meri öelnud, et sitad olukorrad on tuleviku väetis. Tõesti, võin olla tänulik, et mul oli võimalus näha ja kogeda kõike ,seda omal nahal. Külastasin Egiptuses ,selle 2 kuu jooksul peaaegu kõiki vaatamisväärsusi, mis on väärinud tunnustust. Võin ,vaid mõned üksikud kohad üles lugeda, mis külastamata jäid. Võin öelda, et see kaks kuud oli rohkem kui küllalt, nüüd on aga aeg edasi liikuda eluga.
No comments:
Post a Comment