Kõik hea saab kord otsa. Alles veel olid suured mõtted pikaajalisest retkest Himaalajas kui ka Kesk-Idas. Nüüdseks on ka need ajad ümber saanud, mida on ausalt öeldes kurb jälgida. Aeg ei anna armu ,vaid surub peale. Kuid kogemused ja inimesed, keda kohtasin jäävad alati omale kohale minu mälestustes. Kõigele lisaks pidin loovutama Nami, kes pidi nädalaks Jaapani minema. Viimase seannsiga läksin ka juba lugematud kordi Kairosse, et saata Nami lennujaama.
Vedelesin tühjalt üksinda Kairos ning manasin peas uusi plaane. Kõikide järelduste kohaselt otsustasin järgmine päev kohe bussiga tagasi Dahabi sõita. Mõeldud tehtud ning järgmine päev sai alata sõit nädalaks puhkama. Vahest on reisimine vägagi stressirikas ning kindlasti Egiptus on olnud väga stressirohke paik. Seega, et anda viimane võimalus kordki tõestada vastupidist, sai Dahabi ka mindud.
Iga minek nõuab ka mingisugust plaani või ideed. Minu üheks ideeks oli läbida sukeldumis kursused. Mäletatavasti oman hetkel esimest sukeldumis sertifikaati(PADI), kuid seekord viisin sertifikaadi II tasemini (Advanced Open Water). Sukeldumiskursus kestis 3 päeva ning sisaldas 6 sukeldumist erinevates paikades.
Kuna minu viimased sukeldumised jäid 7 kuu taha, pidin tegema kontroll sukeldumise, et vana meelde tuletada. Nii nagu inimesed ka väidavad Punane meri on parim paik sukeldumiseks. Vägagi rikas atmosfäär, täis vikerkaare karva koralle ja kalu. Ega suurt aimu polnud, mis kaladega tegu, kuid ega mind see ei häirinudki. Niikaua kui sain sõbralikult värvikate kaladega korallrahu jagada oli kõik hästi.
Sukeldumiskursus nägi ette , et tuleb läbida 5 seiklussukeldumist. Valida tuli 16-nest erinevast sukeldumis variandist 5 sukeldumist. Kohustuslik oli ,aga läbida veealune navigeerimine ning 30 meetrine sügav sukeldumine. Seega jäi tegelikult valida 3 erinevat sukeldumist oma maitse järgi.
Üks kõige omapärasem valikus oli öö sukeldumine. Öö sukeldumine võib tunduda vägagi hirmutav ning tabu, kuid tegelikult on see lõbu ,seda väärt. Kui väljas on kott pime ja kuu taevas, leida end sügaval vee sees, sarnanes justkui kosmoses gravitatsioonita hõljumist. Karta polnud ausalt midagi, kuna terve see sündmustik oli vägagi meelt ülendav. Pimedaga vees sukeldudes ma ei saanud suurt arugi ,et oleksin vees. Tundus justkui ,et olen ühes suures pimedas toas. See pime tuba ,aga võttis täiesti teise ilme. Korallide reaalsed värvid värvusid taskulampide vihus ning näha võis vee elukaid, keda võib vaid öösel näha, kuna öösel hakkab alles elu pihta.
Võrreldes nüüd kolme päeva Punases meres sukeldudes võin öelda, et see mis siin kogesin oli palju võimsam kui Taimaal. Dahabi äärsetel aladel leidub veealuseid lõhesid ja kanjone, mis on kindlasti parimatest parim, mida näha võiks. Lõhed ja kanjonid ,mis on sadu meetreid sügavad on täis koralle, moodustades hiiglaslikke korallidest laotud seinu. Mitte niisama lihtsad, võid värvilised kui värvispekter ise.
Kõigele vaatamata pole vaja Dahabis neid suurepäraseid kohti külastades isegi mitte paadiga minna. Kõik asub loetud meetrite kaugusel rannikualadelt. Tänu sellele on Dahabi korallehitised ideaalselt kättesaadavad ka snorgeldajatele.
See nädala aega ,mis sai veedetud Dahabis tutvusin paljude uute inimestega, kes igaüks maailma eripaigust. Enamus seltskond oli pärit kas Jaapanist või Inglismaalt. Üldiselt tundus, et majutus oli ligi 50/50 nende kahe kodanike vahel. Vabaaega oli hea sisustada vahetades informatsiooni ning reisikogemusi. Dahab on justkui reisijate Mecca, kuhu kõik suubuvad peale stressirohket araabia tuuri.
Kohtusin ka erinevate kohalikega, kes üha rohkem hakkasid minu meelt muutma Egiptuse suhtes. Leidus vägagi häid egiptlasi, kellest üks sai heaks sõbraks. Tänu temale nägin ka reaalset egiptuse elu. Ta oli mulle justkui giidiks. Raha teenis mees narkot müües ja töötades hotellide jaoks saades kompensatsiooni turistide pealt. Rohkem oli mees ennast turisti ärisse sokutanud narko müümise eesmärgil. Minu suhtes oli ta vägagi aus ning tegi ka palju minu jaoks. Üks nendest inimestest ,kellega kohtuks tulevikus veelgi.
Minu päevad Dahabis möödusid ning hiljem tagant järgi mõeldes tundus ,et oleks justkui seal veetnud kuid. Hommikust õhtusse oli tegevust ning inimsuhteid, mis hoidsid emotsionaalselt ärkvel. Igavusest kui sellisest polnud juttugi. Juhtus palju erinevaid situatsiooni erinevates seltskondades, millest juttu tehes kirjutaksin terve raamatu, mida nädalaga teha jõuab. Aeg sai küll otsa, kuid miski ei takista mind sinna tagasi minemast tulevikus. Kui kuhugi üldse minek Egiptuses, siis just Dahabi, kus on nüüdseks inimesed, kes ootavad.
No comments:
Post a Comment