Saabusin Manila pisut hiljem kui lend ette nägi, seda sellepärast, et lennud hilinesid. Minule see rolli ei mänginud, sest järgmise lennuni ootas mind 18h vahe. Tõsiselt pikk aeg, mille jooksul jõuaks ühe korraliku päeva teha. Minu jaoks tõotas tulla väga igav istumine lennujaamas. Magamisest ei maksa juttu teha, kuna oht varguse ohvriks langeda on kerge tulema. Seega ei jäänud mul muud üle kui olla ärkvel ja võidelda peale tuleva unega. Ei tahtnud ka majutust otsida, seda rahalistel põhjustel.
Minu üllatuseks oli lennujaam avatud linnale, mis tähendas et sain ilma viisata siseneda riiki. Kuna saabusin öösel, ei soovinud väga ringi liigelda. Kuid siiski läksin öösel kella 3 paiku linna peale kondama.
Sarnane Balile. Ülerahvastatud ja üsnagi räpane. Oleks pisut ükskõikne öelda ,et terve 20miljoni elanikuga linn oleks räpane, sest veedsin linnapeal vaid mõne tunni.
Kõige sellejuures uskusin ,et tuleb üks mõtetult maha visatud päev. Kuid siiski ,mis selle 18h jooksul õppisin oli minu jaoks väärtuslik õppetund. Kohtasin selle ajajooksul palju sõbralikke filipiine. Algul neid lihtsalt ignoreerides, hiljem igavuse tõttu hakkasin süvenema, mis toimub minu ümber. Olin ükskõikne, mina ja maailm.
Inimeste juttu kuulates sai aru , et nendel inimestel on head kavatsused ja heatahtlikud. Vägagi avatud, just kui keegi poleks neid kunagi ära kuulanud.
Nähes ja aru saades, mis minu ümber toimub mõistsin kui palju virisen. Inimesed kes töötavad siin päevast päeva, tehes rasket tööd teenivad vaid kopikaid. Asi pole vaid rahas vaid võimalustes. Võimalused neile on tunduvalt hädisemad kui meile põhjamaa eestlastele.
Tegin juttu paljude kohalike filipiinidega. Näiteks lennujaama üks brigadiiridest kelle jaoks töötab ligi 40 alluvat. Vaikselt konitades ja juttu tehes sain aimu tema olukorrast. Mees töötab raskelt ,et oma ühe lapsega peret üleval hoida, müües maha kõik oma personaalse vara. Teine mees - kohalik taksojuht müüs oma telefoni maha ,et tuua pisut valgust pimedasse finants probleemi.
Võib tunduda selline libe jutt, kuid need inimesed ei küsinud raha vaid kedagi, kes kuulaks ja süveneks. Raske öelda, kuid millegi pärast hakkasin aru saama, millest ennem aru ei saanud. Kui palju olen virisenud eluolu üle. Isegi sellises olukorras inimestel on eneseväärikust ja tahtejõudu. Minu jaoks oli see kiiduväärt. Kui mitu pagana korda olen virisenud meie väikse Eesti pärast. Veedetud päev siin, 18 tundi tehes suht mitte midagi peale ootamise - oli seda väärt.
Muidugi eelnev jutt on üldistav ning ei saa anda objektiivset hinnangut terve riigi suhtes. Küll aga minule sellest piisas, et aru saada millestki. Olgu selleks väike Eesti või suur Austraalia. Üks mis kindel et viriseda on kerge selle üle mida ei ole. Kuid et võtta hetk ,et aru saada ,mis on olemas, võttis minul tervelt 21 aastat.
No comments:
Post a Comment