Delhi - hiigellinn, mida saab võrrelda pealinn Mumbaiga. Linna totaalse 1483 ruutkilomeetri maalapi peal elab ligi 10 miljonit elanikku. Linn on olnud mitmeid kordi eelnevalt pealinn erinevate valitsejate poolt. Seda tänu oma strateegilisele paigutusele asudes Põhja India keskel, kus asub 2 lennujaama ja raudtee tsenter.
Delhi viimasel ajal on olnud väga ohtlik paik. Umbes nädal ennem Delhisse saabumist juhtus olema terrorirünnak kus hukkus ligi 20 inimest. Ning nüüdseks kui seda kirjutan juhtus ka teine rünnak sellele linnale. Jällegi usulised erinevused.
Infoks nii palju, et enamus terroriste tuleb Pakistanist. Riigid on omavahel olnud sõjas mitmeid kordi. Pakistan kuulus ennem Teist Maailmasõda Indiale täpselt nagu Bangadesh. Nüüdseks on Pakistan iseseisev moshlemi riik. Suhted kahe riigi vahel on üsnagi närused nagu on näha hiljutistest sündmustes Delhis ja Agras. Sellegipoolest ei lasknud ennast segada ja vaatasime linnas ringi.
Nagu näha esimene nädal oli väga kiire, ühest kohast teise. Selline rutakas minek , aga väsitab. Seega otsustasime aja maha võtta mõneks päevaks ja viibida Delhis. Nende mõne päeva jooksul jõudsime linnaga tutvuda ja ringi liikuda. Kohati nägime asju ja olukordi, mida väga näha ei sooviks. Sellest kohe lähemalt.
Alustan seekord kehvemate uudistega. Nagu eelmises lõigus vihjasin ,siis räägin lähemalt asjadest ,mida tegelt näha ei tahaks.
Tüüpiline India elu, mis ei saa ilma kerjusteta. Nii siis pean ütlema ,et siiani olen hästi tulnud toime kerjustega. Lihtsalt ignoreerides neid ja mitte väga tähelepanu osutanud. Kui siiani Indias olles polnud shokki saanud , siis Delhis sain ma korraliku shoki.
Millest siis shokk? Ei ole see mitte sitt ja praht ja räpasus inimrohketel tänavatel. See mida ma Delhis nägin oli minu jaoks liig.
Nimelt kõndides Namiga mööda Delhit ringi kohtasime kedagi tundmatut. See tundmatu, hädistes rõivastes ja armetus seisukorras umbes 15a poisike, kes tuli kahe avatud käega raha kerjama. Esimene kord ma ei teinud välja temast , teine kord teda silmates nägin kuhu pisarates poisi käed olid suunatud. Mitte minu rahakotile ,vaid tema pea peale. Nägin kuidas poisil peakoljus oli auk, millest paistisid välja ajud, mis omasrütmis tuksusid. See oli lihtsalt tõsiselt õõvastav vaatepilt. Pidin äärepealt enesekontrolli kaotama, kuna haaras tugev kaastunne selle poisi suhtes. Arvan ,et see noores eas poiss oli oma elu lõpp staadiumile lähedal. Liikusin edasi korralikus shokiseisundis. Arvan, et on raske neid inimesi aidata, kuna neid on seal vägagi palju. Lisaks sellele poisile nägin palju käetuid ja jalutuid raha kerjamas.
Kuuldavasti on jutud vandenõudest ja haiglastest inimestest ,kes on teinud need abitud kodutud inimesed vigaseks. Lõigates, vigastades või mis iganes, tehes neist abitud kerjused ja teenides nende pealt raha. Sest tänavatel võib teenida ka kaastunde pealt.
Nii siis, palju koledat juttu. Nüüd siis teema juurde, mida ma külastasin ajal mil viibisin Delhis.
Esimene neist moshee Jama Masjid. Jama Masijid valmis aastal 1656 ja selleks kulus vaid 6 aastat. Ehitustöödel võttis osa ligi 5000 töölist, mis tagas ka kiire valmimise. Materjalidest kasutati punast liivakivi ja marmorit. Moshee tegutseb aktiivselt ka tänapäeval ning iga reede koguneb sinna tuhandeid moshleme palvetama.
Teine ,mis huvi äratas oli Lal Qila ehk Eesti keeles Punane Kindlus. Materjalina kasutati punast liivakivi, millest ka punane värvus. Kindluse müüri ümbermõõt umbes 2,4km. Kindluse seest võis leida templeid, elumaju ning aktiivse turuelu.
Kolmas ehk India Värav Delhis. India värav on pühendatud kõikidele sõduritele ,kes hukkusid Teises Maailmasõjas.
Nii palju Delhi elust. Muidugi Delhis on palju ,mida vaadata. Küll aga need oli kohad mida mina isiklikult tahtsin näha selles linnas.
Delhi viimasel ajal on olnud väga ohtlik paik. Umbes nädal ennem Delhisse saabumist juhtus olema terrorirünnak kus hukkus ligi 20 inimest. Ning nüüdseks kui seda kirjutan juhtus ka teine rünnak sellele linnale. Jällegi usulised erinevused.
Infoks nii palju, et enamus terroriste tuleb Pakistanist. Riigid on omavahel olnud sõjas mitmeid kordi. Pakistan kuulus ennem Teist Maailmasõda Indiale täpselt nagu Bangadesh. Nüüdseks on Pakistan iseseisev moshlemi riik. Suhted kahe riigi vahel on üsnagi närused nagu on näha hiljutistest sündmustes Delhis ja Agras. Sellegipoolest ei lasknud ennast segada ja vaatasime linnas ringi.
Nagu näha esimene nädal oli väga kiire, ühest kohast teise. Selline rutakas minek , aga väsitab. Seega otsustasime aja maha võtta mõneks päevaks ja viibida Delhis. Nende mõne päeva jooksul jõudsime linnaga tutvuda ja ringi liikuda. Kohati nägime asju ja olukordi, mida väga näha ei sooviks. Sellest kohe lähemalt.
Alustan seekord kehvemate uudistega. Nagu eelmises lõigus vihjasin ,siis räägin lähemalt asjadest ,mida tegelt näha ei tahaks.
Tüüpiline India elu, mis ei saa ilma kerjusteta. Nii siis pean ütlema ,et siiani olen hästi tulnud toime kerjustega. Lihtsalt ignoreerides neid ja mitte väga tähelepanu osutanud. Kui siiani Indias olles polnud shokki saanud , siis Delhis sain ma korraliku shoki.
Millest siis shokk? Ei ole see mitte sitt ja praht ja räpasus inimrohketel tänavatel. See mida ma Delhis nägin oli minu jaoks liig.
Nimelt kõndides Namiga mööda Delhit ringi kohtasime kedagi tundmatut. See tundmatu, hädistes rõivastes ja armetus seisukorras umbes 15a poisike, kes tuli kahe avatud käega raha kerjama. Esimene kord ma ei teinud välja temast , teine kord teda silmates nägin kuhu pisarates poisi käed olid suunatud. Mitte minu rahakotile ,vaid tema pea peale. Nägin kuidas poisil peakoljus oli auk, millest paistisid välja ajud, mis omasrütmis tuksusid. See oli lihtsalt tõsiselt õõvastav vaatepilt. Pidin äärepealt enesekontrolli kaotama, kuna haaras tugev kaastunne selle poisi suhtes. Arvan ,et see noores eas poiss oli oma elu lõpp staadiumile lähedal. Liikusin edasi korralikus shokiseisundis. Arvan, et on raske neid inimesi aidata, kuna neid on seal vägagi palju. Lisaks sellele poisile nägin palju käetuid ja jalutuid raha kerjamas.
Kuuldavasti on jutud vandenõudest ja haiglastest inimestest ,kes on teinud need abitud kodutud inimesed vigaseks. Lõigates, vigastades või mis iganes, tehes neist abitud kerjused ja teenides nende pealt raha. Sest tänavatel võib teenida ka kaastunde pealt.
Nii siis, palju koledat juttu. Nüüd siis teema juurde, mida ma külastasin ajal mil viibisin Delhis.
Esimene neist moshee Jama Masjid. Jama Masijid valmis aastal 1656 ja selleks kulus vaid 6 aastat. Ehitustöödel võttis osa ligi 5000 töölist, mis tagas ka kiire valmimise. Materjalidest kasutati punast liivakivi ja marmorit. Moshee tegutseb aktiivselt ka tänapäeval ning iga reede koguneb sinna tuhandeid moshleme palvetama.
Teine ,mis huvi äratas oli Lal Qila ehk Eesti keeles Punane Kindlus. Materjalina kasutati punast liivakivi, millest ka punane värvus. Kindluse müüri ümbermõõt umbes 2,4km. Kindluse seest võis leida templeid, elumaju ning aktiivse turuelu.
Kolmas ehk India Värav Delhis. India värav on pühendatud kõikidele sõduritele ,kes hukkusid Teises Maailmasõjas.
Nii palju Delhi elust. Muidugi Delhis on palju ,mida vaadata. Küll aga need oli kohad mida mina isiklikult tahtsin näha selles linnas.
Jama Masijid
Lal Qila, Punane Kindlus
India V2rav Delhis
No comments:
Post a Comment