Ekspeditsioon Tolmer Falls kujutab endast 5 julget põhjamaa poissi, kes võtsid ette ristiretke siiani tundmatu maailma. Maailm ,mida ainult vähestel on õigus näha. Plaanisime minna ligi 100m maasisemusse siiani keelatud territooriumile, et näha seda vägevat koske otse meie ees.
NB! Kahjuks juhtus nii, et just ennem teele asumist kukkus kaamera maha puruks. Seega ei jäänud muud üle kui ainult teha telefonidega pilte. Sellepärast kehv kvaliteet.
Retk Tolmer Fallsi alla
Kosesängi lähedal
Kose alla ujumas
Araablane kellele ei meeldinud sini must valge
On raske pildilt märgata lippu. Kohapeal olles vaatetornist jääb aga kohe silma.
Sellel kõigel oli aga oma hind. Selleks tuli reegleid rikkuda ning teha midagi ,mida keegi ei usuks ,et keegi võiks teha. Leida tee läbi dzungli kose alla, mida ümbritses metsik looduselu. Ettearvamatu nagu Austraalia ikka, võib selles riigis leida palju avastamata kohti ja loomi. Eriti meie eestlaste jaoks , kes peale karjaloomade elus muud ei näegi. Tolmer Falls on koduks paljudele unikaalsetele isenditele nende seas püütonid ning väga haruldased kummitus nahkhiired. Miks mitte minna ja näha kõike seda oma silmadega? Ideest ajendatult tekkiski plaan nimega : Ekspeditsioon Tolmer Falls.
Ekspeditsioonist võtsid osa viis eestlasest sangarit, nende seas: Madis - ideeomanik, Tanar, Eduard, Juhani ning mina. Retk Tolmer Fallsi aga vajas korralikku ettevalmistust. Nii tegime ka meie. Võttes kaasa kõik hädavajaliku ja ettevaatlikus tunde. Leidsime tee Tolmer Fallsi peale pisukest otsimist läbi tihniku. Kahjuks polnud ühtegi kerget teed sinna, kuna puudusid nimelt rajad kose alla. Nii jäi üle vaid mööda rägastikku alla liikuda. Tee oli väga ebakindel ning muutus järjest raskemaks. Lahtised kivid, järsk laskumine ning metsik looduselu tegi rännaku väga riskantseks. Iga samm tuli läbi mõelda ning olla valmis üksteist abistama.
Liikusime aeglaselt ,sellest targalt. Sammudes hanereas järjest madalamale maasisemusse, kus ootas meid kosk nimega Tolmer Falls. Võiks öelda, et idee seisis otse meie ees. Olime leidnud Tolmer Fallsi. Peaks mainima ,et vaadata seda koske alt poolt oli lihtsalt rabavalt vapustav vaatepilt. Näha kuidas peenike juga kõrgelt ligi 150m pealt alla kihutab. Lisaks kosele oli kosealune kaljustik täis koopaid nagu sveitsi juust. Leidsime kolm suuremat koobast, mis polnud just väga sügavad , kui sellest väga kõrged. Oma katedraaliku välimusega, kus pesitsesid nahkhiirtest pungil kolooniad – manasid silme ette väga sügavalt halli mulje. Terve kosealune oli täis aktiivset looduselu. Näha ja kogeda kõike seda looduselu enda ümber pani mind tundma väga väiksena selles maailmas.
Peale koobatesse ujumist jäi üle vaid plaan, idee lõpuni viia. See paik oli meile andnud palju. Juba selle vaatamine ja seal olemine oli südamerahu toov. Nüüd jäi üle ,aga anda kosele midagi ,mida keegi ei unusta. Olime võtnud kaasa meie kalli eesti sini-must-valge lipu, mis peagi oli lehvimas Tolmer Fallsi all. Selleks jäi ainult ujuda sogases vees, mis üsnagi haises nahkhiirte välja heidetest. See meid muidugi ei heidutanud , vaid jäime oma ideele kindlaks. Päev ,mil me sealt lahkume lehvib Eesti lipp kose all.
Olime omadega kose all, jäi leida vaid sobiv koht , kuhu lipp paigaldada. Peale pisukest otsimist leidsime väikse lõhe kalju sees ,kus nüüdseks meie kolmevärviline lehvib. Kaine mõistus ütleks,et see mida me tegime ei olnud mõistuse hääl. Riske rohkem kui ise arvasime. Jätta välja riskid looduses oli meie probleemiks ka inimtegevus, kuna reeglite kohaselt ei tohiks esiteks sinna keegi minna. Lipp lehvimas- eesmärk täidetud olime justkui midagi suurt saavutanud. Olime kose all staarideks saanud. Vaatetormist oli jälgimas terve hunnik inimesi. kes ei suutnud uskuda ,et keegi võiks sellises rägastikus olla. Vaatasin üles ning leidsin end nägevat meeletu rahvahunniku poolt. Alguses ei osanud midagi arvata, et kas nüüd on probleem või inimesed leiavad selles midagi kangelaslikku. Igaljuhul tõstisin kaks kätt üles ning terve rahvamass ,kes tornist vaatas ligi 100m kõrgemal viskasid käed püsti ,et tervitada poisse, kes olid oma riigi jaoks märgi maha pannud. Nautisin seal olemist ning lõpuks olla tähelepanu punktis. Kellele ei meeldiks tähelepanu, minule küll.
Veetsime mõnda aega kose all ning pakkisime asjad. Oli eesmärk täidetud ning aeg sammuda kodu poole ennem pimedat. Tagasitee ootas meid ligi pool tundi kõmpimist siiani tuldud teed pidi.
Sõna “risk” on kujunenud olema ebameeldiv ning mis paneb tundma enamus inimesi ebakindlalt. Nii samuti ka mind pean tunnistama. Küll aga ilma riskimata muutub elu üksluiseks ning kohati igavaks. Minna ja seigelda paikades, mis siiani võõrad ja tunda ennast seiklejana. Et seda lubada on vahest vaja riskida. Ei pea silmas otseselt riskida eluga vaid kindlustundega. Jätsime hüvasti selle paigaga ,mis andis meile palju mälestusi, mis jäävad kestma. Selle märgiks olgu kasvõi meie Eesti sini-must-valge, mis lehvib teisel pool maailma otsa Austraalias paksu dzungli sees.
NB! Kahjuks juhtus nii, et just ennem teele asumist kukkus kaamera maha puruks. Seega ei jäänud muud üle kui ainult teha telefonidega pilte. Sellepärast kehv kvaliteet.
No comments:
Post a Comment