Salar de Uyuni on maailma suurim soolakõrb suurusega 10,582 ruutkilomeetrit, mis teeb ligi kolmandiku Eesti pindalast. Lõuna-Boliivias Andide vahel 3600 meetri kõrgusel olev soolakõrb/järv sai oma tekke alguse enneaegsete järvede transformeerumisel. Tänapäevaks on soolakõrb mitme meetripaksune soolatasandik, mis on nii tasane ,et terve suure 10 000 ruutkilomeetrise territooriumi peale on kõrguse kõikumine mitte rohkem kui meeter. Salar de Uyuni sisaldab hulgaliselt magneesiumi, soodiumi ning suurelmääral liitumi. Kogu maailma ligi 43% liitiumi varudest asub just Salar de Uyunis arvatavata mahuga 9 000 000 tonni. Liituim teadaolevalt on vajalik komponent liitium patareide valmistamisel. Erinevalt Potosi hõbedakaevandustest hoiab soolajärvel silma peal valitsus, kes pole siini lasknud soolakõrbel muutuda suureks liitiumiäriks. Vastukaaluks tegutseb teistmoodi äri ,mida kutsutakse turisminduseks.
Üldse plaan Boliivia tulla oli suurelt Uyuni külastamine. Minule polnud just Uyuni väga tuttav. Olnud pisut Namilt juttu kuulnud ning infoallikatest pilte vaadanud, leidsin et oleks rumal mitte seda külastada. Nii sai meie teekond peale Brasiiliat Uyuni poole.
Uyuni on tegelikult pisike ligi 10 000 elanikuga linn, mis on väravaks soolakõrbesse. Esmapilgul väga kehvas seisus linn, mis tuletas meelde pisut Afganistaani, kus majad on mudast ja savist kokku lapitud. Teed ning linn väga tolmune, kuna puudub korralik teedekate. Sõiduga linnapoole sain aimu, et logistiliselt üsna raskelt ligipääsetav. Maantee, mis Uyuni linnani viis oli mägine, ohtlik ning suurelmääral lahtine kruusakivi. Häbi, vaid võiks olla linnaümbrusel, mis oli ligi 2km ennem linni sisenemist nagu prügimägi. Igalpool kuhu vaatasin vedeles prügi. Loodetavasti ei juhtu fantastilise soolakõrbega sama.
Sõitsime bussiga Potosist Uyunini ligi 6 tunniga. Kohale jõudes hakkasime otsima parima tvõimalust ,et kohe järgnev päev minna ekspeditsiooniga soolakõrbe avastama. Linnas asus palju turismibüroosid ja agente, kes korraldasid retki soolakõrbesse. Külastasime neist kolme esimest ning võrdlesime pakutava hindu ning mida hind sisaldab. Kõik kolm komplaniid, keda me külastasime pakkusid täpselt sama kava, kuid erinevaid hindu. Oli võimalus võtta mitmepäevseid tuure - ühest päevast kuni nelja päevani. Mida pikem ekspeditsioon ,seda rohkem tuli maksta, sellest olenevalt sai rohkem näha ja kogeda. Uyuni pole vaid lihtne soolakõrb, vaid selle ümbruses asub vulkaane ning flamingodest pungil laguune. Ei ma hakka juttu tegema teistest vaatamisväärsustest, mida ma pole oma silmadega näinud ega kogenud. Mina ,aga plaanisin võtta vaid 2 päevase tuuri, mis sisaldas ,vaid soolakõrbe külastust ning ööd sookõrbes sees asuvas hotellis. Hotell kannab nime Hotel de Sal ,mis tegelikult väga hotelli välja ei anna. Idee oli just näha kaunist päikeseloojangut ja veeta öö isoleerituses ,seda soolakõrbes.
üllatuseks võttis osa ekspeditsioonist ,vaid jaapanlased . Olin 7 liikmelises grupis ainuke mitte-jaapanlane. Kõik peale minu olid täiesti teisest maailmast kui mina olen seda. Olen reisides kohanud palju jaapanlasi ning pean ütlema ,et väga toredad inimesed. Polnud need jaapanlasedki erandid. Ühte keskmist jaapanlast iseloomustab häbelikkus, umbes nii et hoia kahe käega kinni ennem kui rääkima saab. Küll ,aga varjatud tõde nende sees on see, et nad tahavad suhelda ,aga on liiga häbelikud ,et alustada vestlust. Peale pooltundi oli meie vahel tekkinud korralik grupitunne ning võis väga vabalt end tunda. Tõotas tulla tore ning meeldejääbv tripp.
Hind, mis oli meile 420Bol nägu, sisaldas kahe päeva peale kõike kaasaarvatud toitu ning ööd soolahotellis. Hommikul võttis ,meid peale nelikveoline länkar, mis viis meid otsapidi soolakõrbe poole. Ennem seda ,aga külastasime rongide surnuaeda, mis ammu aega tagasi lõpetsid oma töö. Tänapäevaks on vedurid ning vagunid, vaid rooste karva turismiobjektid.
Uyuni soolakõrb muudab kiirelt välimust, seda sõltuvalt ilmast. Olin pisut mures, kuna eelnev päev oli täielik tormine ning vihmasajune ilm. Vahetult ennem ekspeditsiooni päeva laristas ,aga öösel taevast vihma kallata . Halvim võis olla pilvine ning näotu pilves taevas, mis rikuks kauni peegelpildi. Päev oli jumala poolt saadetud kingitus. Hommikul, aga sillerdas taevas päike ning tõotas tulla kaunis selge päikesepaisteline päev.
Kaugelt paistis silma juba Salar de Uyuni. Silmapiirile tekkis valge soolavaip, mis peegeldas öisest vihmast tervet atmosfääri. Sõitsime sügavamale soolakõrbe, kui terve maailm meie ümber sulandus ühte. Polnud enam horisondipiiri, vaid tekkis peegelpilt jumalikust sinisest taevast. Tundsin ,et olin vist pilvises taevariigis, kus jalad alt kadusid. Nähes inimesi liikumas ligi 2-3cm veekihi peal tekitas täieliku illusiooni. Oli raske silmadega mõõta vahesid objektide vahel, sest kõik oli peegelpildis ning puudus maailma pildiraam. Usun, et tuleks vaadata üle kõik maailma imed ning lisada Salar de Uyuni kõikide ette. Mitte nii väga vapustav vaatepilt , vaid vapustav tunne olla puutumatu.
Esimene päev suurelt koosnev peegelpildi nägemisest ning ööd soolahotellis. Jõudsime nelja paiku soolahotelli, mis on küll kuulus, kuid kus pea keegi ei taha peatuda. Puudub elekter ning elu on üsna kesine. Enamus, peale minu ning Nami oli teised jaapanlased, kes peatused seal samal eesmärgil nagu meie - näha päikeseloojangut soolakõrbes. Hotell ise oli väga põnev, nagu nimigi ütleb on tegu soolahotelliga, mis paikneb soolajärve keskel isoleerituses. Laotud soola blokkidest ning vuugitud soolamördiga. Kõva nagu betoon nii seinad kui põrand. Hotellis sees paiknev inventaar oli samuti soolast nii toolid, lauad,voodid ning muu mööbel. Omaette kogemus magada öö soolahotellis, mida ei juhtu igapäev. Sättisime end tulevaks õhtuks sisse, et võtta unustamatud pildid päikeseloojangust.
Teine päev oli suurelmääral sama kordumine, kuna kahepäevane ekspeditsioon ei sisaldanud midagi erilist peale peegelpildi. Meil oli niivõrd vedanud päeva valikuga. Järgnev päev oli pilves ning sajune. Terve meie eilne üritus oli 100% korda läinud, mistõttu ei teinud suurt lugu teise päeva pilvisusest. Küll, aga oli palju teisi turiste, kes alsutasid just sellel päeval paraku ,vaid pilvise ilmaga. Sõites autoga tagasi linna poole võin öelda, et ilm mängib väga suurt rolli. Terve soolakõrb nägi teistsugune välja ning ei maksaks võrrelda sellega ,mida meie kogesime.
UV oli niiv6rd tugev, et isegi p2ikesekreemist polnud kasu
Soolahotell Hotel de Sal
Seltskond, kellega veetsime 66 hotellis Hotel de Sal
Loojang Uyunis
Üldse plaan Boliivia tulla oli suurelt Uyuni külastamine. Minule polnud just Uyuni väga tuttav. Olnud pisut Namilt juttu kuulnud ning infoallikatest pilte vaadanud, leidsin et oleks rumal mitte seda külastada. Nii sai meie teekond peale Brasiiliat Uyuni poole.
Uyuni on tegelikult pisike ligi 10 000 elanikuga linn, mis on väravaks soolakõrbesse. Esmapilgul väga kehvas seisus linn, mis tuletas meelde pisut Afganistaani, kus majad on mudast ja savist kokku lapitud. Teed ning linn väga tolmune, kuna puudub korralik teedekate. Sõiduga linnapoole sain aimu, et logistiliselt üsna raskelt ligipääsetav. Maantee, mis Uyuni linnani viis oli mägine, ohtlik ning suurelmääral lahtine kruusakivi. Häbi, vaid võiks olla linnaümbrusel, mis oli ligi 2km ennem linni sisenemist nagu prügimägi. Igalpool kuhu vaatasin vedeles prügi. Loodetavasti ei juhtu fantastilise soolakõrbega sama.
Sõitsime bussiga Potosist Uyunini ligi 6 tunniga. Kohale jõudes hakkasime otsima parima tvõimalust ,et kohe järgnev päev minna ekspeditsiooniga soolakõrbe avastama. Linnas asus palju turismibüroosid ja agente, kes korraldasid retki soolakõrbesse. Külastasime neist kolme esimest ning võrdlesime pakutava hindu ning mida hind sisaldab. Kõik kolm komplaniid, keda me külastasime pakkusid täpselt sama kava, kuid erinevaid hindu. Oli võimalus võtta mitmepäevseid tuure - ühest päevast kuni nelja päevani. Mida pikem ekspeditsioon ,seda rohkem tuli maksta, sellest olenevalt sai rohkem näha ja kogeda. Uyuni pole vaid lihtne soolakõrb, vaid selle ümbruses asub vulkaane ning flamingodest pungil laguune. Ei ma hakka juttu tegema teistest vaatamisväärsustest, mida ma pole oma silmadega näinud ega kogenud. Mina ,aga plaanisin võtta vaid 2 päevase tuuri, mis sisaldas ,vaid soolakõrbe külastust ning ööd sookõrbes sees asuvas hotellis. Hotell kannab nime Hotel de Sal ,mis tegelikult väga hotelli välja ei anna. Idee oli just näha kaunist päikeseloojangut ja veeta öö isoleerituses ,seda soolakõrbes.
üllatuseks võttis osa ekspeditsioonist ,vaid jaapanlased . Olin 7 liikmelises grupis ainuke mitte-jaapanlane. Kõik peale minu olid täiesti teisest maailmast kui mina olen seda. Olen reisides kohanud palju jaapanlasi ning pean ütlema ,et väga toredad inimesed. Polnud need jaapanlasedki erandid. Ühte keskmist jaapanlast iseloomustab häbelikkus, umbes nii et hoia kahe käega kinni ennem kui rääkima saab. Küll ,aga varjatud tõde nende sees on see, et nad tahavad suhelda ,aga on liiga häbelikud ,et alustada vestlust. Peale pooltundi oli meie vahel tekkinud korralik grupitunne ning võis väga vabalt end tunda. Tõotas tulla tore ning meeldejääbv tripp.
Hind, mis oli meile 420Bol nägu, sisaldas kahe päeva peale kõike kaasaarvatud toitu ning ööd soolahotellis. Hommikul võttis ,meid peale nelikveoline länkar, mis viis meid otsapidi soolakõrbe poole. Ennem seda ,aga külastasime rongide surnuaeda, mis ammu aega tagasi lõpetsid oma töö. Tänapäevaks on vedurid ning vagunid, vaid rooste karva turismiobjektid.
Uyuni soolakõrb muudab kiirelt välimust, seda sõltuvalt ilmast. Olin pisut mures, kuna eelnev päev oli täielik tormine ning vihmasajune ilm. Vahetult ennem ekspeditsiooni päeva laristas ,aga öösel taevast vihma kallata . Halvim võis olla pilvine ning näotu pilves taevas, mis rikuks kauni peegelpildi. Päev oli jumala poolt saadetud kingitus. Hommikul, aga sillerdas taevas päike ning tõotas tulla kaunis selge päikesepaisteline päev.
Kaugelt paistis silma juba Salar de Uyuni. Silmapiirile tekkis valge soolavaip, mis peegeldas öisest vihmast tervet atmosfääri. Sõitsime sügavamale soolakõrbe, kui terve maailm meie ümber sulandus ühte. Polnud enam horisondipiiri, vaid tekkis peegelpilt jumalikust sinisest taevast. Tundsin ,et olin vist pilvises taevariigis, kus jalad alt kadusid. Nähes inimesi liikumas ligi 2-3cm veekihi peal tekitas täieliku illusiooni. Oli raske silmadega mõõta vahesid objektide vahel, sest kõik oli peegelpildis ning puudus maailma pildiraam. Usun, et tuleks vaadata üle kõik maailma imed ning lisada Salar de Uyuni kõikide ette. Mitte nii väga vapustav vaatepilt , vaid vapustav tunne olla puutumatu.
Esimene päev suurelt koosnev peegelpildi nägemisest ning ööd soolahotellis. Jõudsime nelja paiku soolahotelli, mis on küll kuulus, kuid kus pea keegi ei taha peatuda. Puudub elekter ning elu on üsna kesine. Enamus, peale minu ning Nami oli teised jaapanlased, kes peatused seal samal eesmärgil nagu meie - näha päikeseloojangut soolakõrbes. Hotell ise oli väga põnev, nagu nimigi ütleb on tegu soolahotelliga, mis paikneb soolajärve keskel isoleerituses. Laotud soola blokkidest ning vuugitud soolamördiga. Kõva nagu betoon nii seinad kui põrand. Hotellis sees paiknev inventaar oli samuti soolast nii toolid, lauad,voodid ning muu mööbel. Omaette kogemus magada öö soolahotellis, mida ei juhtu igapäev. Sättisime end tulevaks õhtuks sisse, et võtta unustamatud pildid päikeseloojangust.
Teine päev oli suurelmääral sama kordumine, kuna kahepäevane ekspeditsioon ei sisaldanud midagi erilist peale peegelpildi. Meil oli niivõrd vedanud päeva valikuga. Järgnev päev oli pilves ning sajune. Terve meie eilne üritus oli 100% korda läinud, mistõttu ei teinud suurt lugu teise päeva pilvisusest. Küll, aga oli palju teisi turiste, kes alsutasid just sellel päeval paraku ,vaid pilvise ilmaga. Sõites autoga tagasi linna poole võin öelda, et ilm mängib väga suurt rolli. Terve soolakõrb nägi teistsugune välja ning ei maksaks võrrelda sellega ,mida meie kogesime.
2 comments:
Väga lahe mees vapustav vaatepilt tundub nagu oleks photoshopiga ära tehtud pildid. kohe ültse ei saa aru kus on maa ja taev piir:) pildid mis te seal tegite on supper lahedad. Eriti nerma ajas Nivea. Jõutsin just tagasi Fansipan-i tuurilt 3143 meetrit on 6 tundi rasket ja jõudunõudvat rännakut ja ronimist.jube külm oli seal plus 4 ja jõhker tuul ööbisin 2800 m peal kuskil kuuris hea, et mune ära ei külmetand. Lisainfoks, 30.jan. lähe laosesse vientiane.
hehe , kle jah suht selline ulme koht oli Salar de Uyuni. Päris kõva trippi teed seal. Mees sõnast - mägi vallutatud. Kindlasti kõva kogemus,mis jääb kauaks meelde. Asho ma vaatan kuidas siin üldse tagasi saan mul rahad suht kohe otsas... 3 nädalat Brasiilias tõmbas kukru peeneks. Kui võimalus võiks kusagil aasias tripi ära teha kyll.. edu sulle seniks ning kirjuta ikka edasi oma tegemistest.
Post a Comment