Ennem ,et jõuda Potosi linna otsustasime, et puhkame peale pikka sõitu Sucre linnas. Huvitav asjaolu on Boliivias, et riigis on kaks pealinna. Raske mõista ning raske leida vastust ,miks on riigis kaks pealinna. Lehitsedes erinevaid info allikaid ei saanud siiani sotti , et miks on riigis kaks pealinna. Teine pealinn, mis on rohkem tuntuim kannab nime La Paz. Enda seisukohalt arvan, et pealinn on täpselt seal kus inimesed ise arvavad. Eks ole et La Pazi inimesed ütle ,et pealinn on La Paz , niiviisi ütlevad Sucre inimesed ,et pealinn on Sucre. Otseselt midagi see ei muuda. Püüan külastada mõlemaid linnu.
Ei hakka pikka juttu kirjutama Sucrest kuna viibisin seal ,vaid päeva ,et järgmine päev külastada vaid kolmetunni kaugusel asuvat linna Potosit. Sucre võrreldes kohtadega ,mida külastanud olen Boliivias jättis väga uhke mulje. Tundub,et riigikassa liigub just Sucresse. Kaunis linn 2540m kõrgusel, keerukate disainidega hooned. Enamushoonetest on valged, mistõttu Sucre linna hüüdnimi on Valge linn. Ei vaidle vastu, oli tõesti valge ning hästi hoitud. Puhtad tänavad ning turistidest ja valgetest inimestest pungil. Käisin kiire ringi kesklinnas ,et saada pisutki tunnet pealinnast. Rahvaarvult isegi väiksem kui seda on Tallinn, vaid 225 000 elanikku.
Ei hakka pikka juttu kirjutama Sucrest kuna viibisin seal ,vaid päeva ,et järgmine päev külastada vaid kolmetunni kaugusel asuvat linna Potosit. Sucre võrreldes kohtadega ,mida külastanud olen Boliivias jättis väga uhke mulje. Tundub,et riigikassa liigub just Sucresse. Kaunis linn 2540m kõrgusel, keerukate disainidega hooned. Enamushoonetest on valged, mistõttu Sucre linna hüüdnimi on Valge linn. Ei vaidle vastu, oli tõesti valge ning hästi hoitud. Puhtad tänavad ning turistidest ja valgetest inimestest pungil. Käisin kiire ringi kesklinnas ,et saada pisutki tunnet pealinnast. Rahvaarvult isegi väiksem kui seda on Tallinn, vaid 225 000 elanikku.
Järgnev päev toatas tulla kerge, oli ees vaid 3 tunnine bussisõit. Murelikuks tegi vaid asjaolu ,et Potosi asub 4060m kõrgusel, mis teeb temast ühest maailma kõige kõrgemal asuvast linnast maamunal. Minnes kolme tunniga 2540 meetrilt 4060 meetri kõrgusele on igasuguste reeglite täielik purustamine. Reegel kehtib, et päevas mitte rohkem liikuda üles poole kui 500m. Meie aga võtsime suuretüki nii ,et suu lõhki. Kohale jõudsin olin tõsine oivik ning kops oli tõsiselt koos. Hapniku 4000m kõrgusel aga on umbes kaks korda vähem kui merepinnal. Õnneks olin kuuaega tagasi Nepaalis 4000m peal, mis tuli vaid kasuks. Plaanisime jääda Potosi linna mitmeks päevaks, et harjuda uue keskkonnaga.
Bussiterminali jõudes, aga tervitas meid terminali akna peal info, kuidas takso juhid röövivad turiste. Kirjas oli, et on mitmeid juhtumeid , kuidas taksojuhid on röövinud vaeseid turiste. Tuli olla ettevaatlik uues linnas, mis täiesti võõras. Ennem taksosse istumist võtsin igaksjuhuks kiire fotopildi taksost. Kõige tipuks lukustasin takso uksed enda järel, et vältida kolmandate isikute sisenemist. Õnneks sõit kulges hästi ning karta polnud ausalt midagi. Leidisme hotelli kesklinna lähistel ,vaid 120 boliviaano eest, mis teeb ligikaudu 20USD. Väga korralik koht koos sooja vee ning WIFI interneti leviga ning korralikuma ruumiga siiani, mida oleme leidnud Bolviivias. Linn asub küll kõrgel, kui ei ole tegu nagu Nepaaliga, kus oli täielik isoleeritus. Vägagi rahvarohkelt suur linn kõrgete mägede keskel. Linna populatsioon ,mis on 160 000 peegeldab hästi linna suurust.
Potosi on tuntud kaevandus linn, kus kaevandatakse hõbedat, tsinki, vaske ning tina. Linn sai oma alguse juba ligi 500 aastat kolooniate ajastul, mil hispaanlased leidsid selles linnas suure rikkuse. Uue Hispaania jaoks tähtis kaevandus linn, kus tuli enamus hõbeda varudest Lõuna Ameerikas. Keskajal, aga oli linn üks rikkamaid ning kiiremini arenenuim. Tänapäeval ,aga korruptsioon ning hädine ajalugu on linna hädisesse seisu jätnud. Alustades Hispaania kolooniatest kuni lähiajalooni on enamus loodusvarad läinud teiste riikide üles ehitamiseks. See on üks selge näide, miks nii rikaste loodusvaradega riik on suhteliselt vaene riik. Loodusvarad on jagatud teistele riikidele nii vägivalla kui korruptsiooni mõjul. Kaevandus, aga töötab tänapäevalgi väga aktiivselt, mis omab suurt mõju linnale.
Teada oli ,et tegu on kaevandus linnaga. Otsustasin et tuleks leida võimalus seda külastamaks. Luusides linnas ringi olles ise kergelt mäehaige ning nõrgamõistusline ,leidsin palju büroosid mis korraldasid kaevanduse külastamist. Ei leida parim võimalus selle kogemiseks otsustasin ,et käin mitu bürood läbi ning leian hea hinna ning parimad inimesed selleks. Leidsin ühe koha ,mis kandis nime Real Deal Tours. Nagu nimigi ütleb, tegu oli täis teemaga. Jutust sain kohe aru, et tegu on oma töös parimate inimestega. Terve büroo meeskond olid eks-kaevurid, kes korraldasid retki kaevandusse. Hind oli pisut kallim kui teised, kuid parem maksan natukene rohkem ja saan parimale tuurile. Maksumus 100 boliviaanot ehk 14USD, sisaldades ringkäiku tehases kui ka kaevanduses. Kõige parem oli aga asjaolu, et toimus inglise keeles.
Kaevandusse sisenemiseks oli vaid üks võimalus ja selleks oli tuur. Meid oli grupis ligi 12, kui ma nüüd mööda ei pane. Enamus neist argentiinlased, kellest vaid vähesed rääkisid inglise keelt. Leidus üks argentiinlastest paar, kes rääkisid inglise keelt, mis tõttu oli mul kellegiga suhelda. Esimese asjana külastasime kaevurite marketit ehk turuplatsi. Leidus kõike vajalikku kaevuritele nende hulgas dünamiidid ning nende lemmik hambakinnitus kokalehed. Ostsin endale terve koti kokalehti. Närisin ja imesin neid terve tuuri vältel. Tõmbab kergelt pilve, kuid ei mingit suurt laksu sellest ei saanud. Rohkem ostsin koka lehti enda mäehaiguse ravimiseks, kuna teada on koka lehed aitavad kõrgustest jagu saada.
Teise etapina läksime lubatud tehasesse, mis mingil põhjusel töötas ilma töötajateta. Vanad roostevärvi lintide peal jooksvad masinad ketrasid lakkamatult terasid sõkaldest. Eesmärk masintööl oli mineraalide eraldamine muust jamast. Potosi kaevandus, aga töötleb kivimassi tooraineni, ehk kerge puruni, mis müükase maha üle maailma.
Viimaks päeva lõppsündmus, et kaevandus ise. Just sellepärast ma siia plaanisingi tulla. Võtteplatsile tuli ootamatult klemm, kes mulle büroos pileti müüs. Peale pisut hispaania keelset juttu küsis ,siis et kes meist räägib inglise keelt. Tõstsin siis käe üles ning tuli välja et olin ainuke inglise keelt suhtlev kodanik. Sain giidilt palju tähelepanu ning võisin küsida ,mida iganes kaevanduse kohta.
Milline vedamine - olin ainuke, kellel oli minul personaalne giid. Teine osa grupp, aga liikus oma teed, meie aga läksime hoopis teist teed pidi sügavasse koopasse. Ütleks nii ,et tegu on klaustrofoobilise kohaga. Kohati väga kitsas ning väga pime nagu üks kaevandus ikka. Kaevanduses liikus neli korrustaset ning lõpmatult pikad pimedad koopad. Tegu on üsnagi mittekaasaegse kaevandusega, seega töötajatele vägagi ohtlik paik. Puudub asjalikum tööturvalisus ,kuna riik teadaolevalt väga ei investeeri kaevandusse. Kaevurid töötavad iseenda jaoks teenides tulemuspalka. Kaevandusse tööle saamisel on pisut tegemist onupoja poliitikaga, kus kogenud kaevurid võtavad enda alla tööle vähe kogenud kaevureid. Algajal kaevuril kulub ligi 3-6 aastat, mil ta saab osaks kaevanduses. Ehk ta võib töötada iseenda jaoks ning värvata uusi kaevureid enda jaoks tööle. Töötades enda jaoks tuleb ,aga tööriistad ning lõhkekehad ise soetada. Keskmine kuusissetulek kaevuril on ligi 400USD, mis polegi väga palju. Sissetulekul on aga palju tegemist kogemuste ,kui ka õnnega. On olnud kaevureid, kes on leidnud suure hõbeda soone, mis on teinud nad järsku miljonärideks. Pedro ehk minu giidi jutujärgi olevat üks kaevur teeninud 40000USD kuus. Kuid seda juhtub harva, et leitakse massiivne koht täis väärt mineraale. Küll,aga ei pääse keegi maksude maksmisest - riik võtab alati osa. On kurb tõdeda,aga riik võtab kaevuritelt ligi 40% tulust, mis on pea pool sellest.
Kaevanduses sees ringi luusides kohtasin teisi kaevureid, kes tegid oma igapäevast tööd. Väga tolmune ning raske töö, kuid sellest väga uhke töö. Kaevurid seisavad silmitsi paljude tervise probleemidega. Eriti saavad vatti kopsud, mis hingavad igapäev toksiide ning tolmu sisse. Pedro sõnul nende kopsud lihtsalt kärbuvad ära pikapeale.
Koopad muutusid vahetevahel nii kitsaks ,et pidime vahelt läbi roomama. Ma ei ütleks ,et klaustrofoobikud ei peaks siia tulema. Usun ,et klaustrofoobia on lihtsalt öeldes hirm. Tehes läbi selle kaevanduse usun ,et see annaks kõvasti enesekindlust hirmust võitu saamaks. Tõeline hirm ,aga tabas mind kergelt öeldes kohtudes pimedas tunnelis tõelise hingevaenlasega, ehk El Tio-ga teiste nimedega saatan või vanapagan. Sarviline põrguline istumas kivist valitseja tooli peal, suus suured sigaretid ning näos kaval pilk. Pikad kirevad juuksed ning tumepunane mudane nahavärv. Vööst all pool katmata vänt, mida vaid katsid pisuksed kokalehed. Väljaspool kaevandust on ,aga kaevurid katolikud, kuid kaevanduses sees kehtivad teise maailma reeglid. Igasugused patused ropud sõnad on kaevanduses sees lubatud ning igasugune põrguline käitumine lubatud. Kaevurid usuvad ,et el Tio on tõeline kaevanduse valitseja. Olgu see nüüd muinasjutt või mitte, aga kivist ja savist tehtud el Tio lisas kõigele vürtsi. Istusime maha ,et rääkida pisut juttu kaevanduse ajaloost. Pedro sõnul on olnud palju vägivalda ning korruptsiooni nii kaevanduses sees kui väljaspool. Suurt mõju läbiajaloo on omanud valitsus, kes ei hooli kaevuritest ning üldse Potosi linnast. Suured summad liiguvad linnast mööda valitsuse kätesse, mida kasutatakse arutult. On juhtunud ajaloos streike, mis on viinud suurte konfliktideni. Kõige hullem neist, kui valitsus saatis armee tapmaks kõik kaevurid. Üsna kurvad lood, kuidas kasutatakse väärt mineraale ning kuidas suhtutaks raskesse töösse.
Kitsaid koopaid jätkus
Vasemaak
El Tio all maailma valitseja
15a. kogemusega kaevur
Pedro ning tema väike tulevane giid
Olime 2 tundi pimedas kaevanduses enamus ajast kahekesi seigeldes kaevanduses ning nähes kaevureid töötamas. Pedro ,aga sõnas ,et on mulle üllatus. No oli raske arvata ,et mis see võis olla , ehk tükike hõbedakarva kivi või muud väärt kraami? Kuid ei. Tänane päev oli kaevurite pidu päev, mida ei juhtu tihti. Rituaalne ning usuline päev. Läksime,siis pisikesse majja, mis oli puupunni täis kaevuritest mina aga ainuke kringo, kes tuli nendega seda rituaali jagama. Ruumi tagaotsas seisis Jeesuse kuju mille kõrval Neitsi Maarja kuju, mille ees põlesid küünlad. Ruumi ääred olid hõivatud kaevurites nii, et ruumikeskel oli vaba ruum. Suutsin maha istuda, kui vanad juba jookidega lähenesid. Igausugu jooke viskit, õllet, ning kõige lõpuks 96% alkohol, mida segati mahlaga. Rääkimata sigaritest. Kaks viskitopsi näpus tegin nende iidse ritualli järgi. Põlvitasime siis Pedroga kujude ette kallates kaks lonksu põrandale ning lahmaki näost sisse. Peale seda tuli süüdata kaks küünalt lauale põlema. Küünlad põlemas joogid otsas tervitas mind terve kaevurite pere aplausiga. Isutsime maha tõmbasime suitsu ning tops topsi järel jõime kanget alkoholi. Olin peale umbes 30 minutilist viibimist suht juua täis. Hakkasime siis tuuri bussi minema, kus kõik teised meid juba ootasid. Hotelli jõudes Nami ei tundnud mind ära ning esimene küsimus, et mis juhtus? Minu huuled olid tumelillad ning ega saanud suurt aru kas tunnen end halvasti ,kuna olin liiga juua täis. Tänasepäevaga olin läinud veel kõrgemale ning kaevandusse kus hapniku puudus - kõik see oli mind teinud veel mäehaigemaks. Ma ei viitsinud palju muretseda ,vaid vajusin voodi ära.
Poleks osanud arvata, et päev niimoodi lõppeb. Oli suur au olla koos kaevuritega ,kes teevad rasket tööd päevast päeva. Kogemus ,missugune olla kaevandustes ning kuulda selle ajalugu ja sündmusi. Siiani ehk kõige huvitavam päev Lõuna Ameerikas.
Läbu Boliivia kaevuritega
Terve põrand ujus alkost
No comments:
Post a Comment