Oeh Boliivia Boliivia. Boliivia on eelkõige meeletu järjekord ja ootamine minu jaoks olnud siiani. Vähemalt mulle paistnud niimoodi. Ükskõik, kus ka ei viibiks alati on järjekorrad. Mitte rahvaarv ,mis on ligi 10 miljonit , vaid hoopis hoolimatus inimeste suhtes.
Boliivia on Kesk-Lõuna Ameerika riik, mida ümbritseb Brasiilia, Tsiili, Peru ning Paraguay. Üks kahest riigist Lõuna Ameerikas millel puudub merepiir koos Paraguayga. Riigil on olemas kõik vajalikud loodusvarad ning võiks olla justkui rikas Lõuna Ameerika riik, kuid tegelikkus on teine. Boliivia on vaeseim riik Lõuna Ameerikas. Pole päris kindel, miks just aga küllap on teiste riikide käsi mängus. Siiani olen näinud suurt erinevust Brasiiliaga. Omades riigipiire Brasiiliaga võin öelda ,et erinevus on tohutu. Brasiilia ehk kalleim ja rikkaim Lõuna Ameerika riik 10 korda kallim kui seda on Boliivia. Kallidus seab muidugi kvaliteedi. Riikide elukvaliteetide erinevus on lihtsalt haletsusväärne.
Tasub mainida, et veel on vara Boliiviat maha tegema hakata. Küll aga statistiliselt on tõesti Boliivia kõige kehvemas majanduslikus seisus. Minu jaoks kui rändaja oli Boliiviasse sattumine lihtsalt meelitavalt kutsuv. Kui olin harjunud Brasiilias maksma toidukorra eest ligi 10USD , siis Boliivias maksin korraliku prae eest vaid 1,5USD. Suu vajus 2x laiemaks süües täisväärtuslikku toitu vaid kopikate eest. Samuti elamine - hotellid ning majutus meeldivate hindadega.
Ennekõike ,et Boliiviasse jõuda oli vaja Rio de Janeirost võtta bussisõit Brasiilia piirile. Nagu igalpool teistel riikide vahelistel piiripunktidel on riigist lahkumistempel ning sissepääsutempel vajalik. Lähim linn Brasiilia poolsel alal Boliivia lähistel oli linn nimega Corumba. Jõudmaks Corumbasse tuli teha bussis 30 tunnine kadalipp. Ülejäänud seltskond, kes saatsid meid terve 30 tundi olid Boliivia päritoluga. Miks nii kindel olen on põhjuseks nende välimus. Minu jaoks näevad välja boliivlased nagu smurfid. Mitte küll sinised tegelased , kuid tume pruunid pisut pilusilmsed ning kongus ninaga. Välimusest väga iseäralik ning kergelt arvatav päritolu. Nii välimus kui ka riietus oli tublisti erinev siiani kogetud Lõuna Ameerikast. Ütleks nii ,et kui brasiilased on linna inimesed ,siis boliivlased nägid välja nagu maainimesed. Mitte-kaasaegselt lihtne riietus sisaldades kootud rahvariiete taolisi rõivaid. Nooremsugu ,aga nägi rohkem kaasaegsem välja. Kõige sarnasem rahvus neine ,keda kohanud olin võiks öelda Nepaali sherpad. Olenemata välimuselt tunduvad toredad inimesed.
Veetsime Corumbas, vaid päeva puhkamaks välja pikast sõidust kohalikus YHA hostelis. Tuli maksta privaat ruumi eest ligi 70 reaali ehk ligi 35USD. Polnudki nii väga hull. Oleme siiani maksnud keskelt läbi 40-50USD öö eest. Otsustasime ,et järgev päev saab olema meile piletite broneerimiseks Boliivia linna Santa Cruzi. Võimalus oli piletid broneerida, kuid miski pärast ma otsustasin viimasel hetkel ,et ootaks pisut veel kuniks oleme Boliivias sees.
Järgneval päeval ,aga linna liinibussiga viimast korda Brasiilia liikluses. Ees ootas Brasiilia poolne piir, kus usinasti läksime järjekorda ,et saada passi lahkumistempel. Kulus ligi tund aega ,et saada Brasiilia poole peal lahkumis tempel. Nüüd jäi üle veel Boliivia poole peal saabumistempel saada. Kui Brasiilia poolne linn oli Corumba ,siis Boliivia poolne piirilinn kandis nime Puerto Suarez. Asusid, vaid healjuhul mõne kilomeetri kaugusel üksteisest. Polnud distants pikk , vaid bürokraatia, mis viis kaks linna üksteisest kaugele.
Healjuhul 5min jalgsiteed, et jõuda Boliivia poolsesse tollipunkti. Oli kell kusagil 11 paiku, mil jõudsin Boliivia poole peale. Kaugelt torkas silma suur rahvamass. Läksin siis lähemale ja ei saanud täpselt pihta ,et mis sünnib. Nägin pikka ligi laiali laotuna 150m pikkust inimjärjekorda, kes ootasid Boliivia sisenemiseks saabumistemplit. Olin hämmingus ning pisut ilma peata, ei osanud arvata,et mis sünnib miks on järjekord nii pikk. Meie ees ,aga seisis Columbia päritoluga seikleja nagu meiegi - suure seljakoti ning kõige muuga. Üllatuseks teine rääkis perfektselt inglise keelt seega oli kellega suhelda pikas järjekorras. Väga sõbralik ning avatud inimene, kellel reisimis kogemustest puudu ei tulnud. Jamie ehk meie nüüdne Columbialasest sõber olevat külastanud 65 eri riiki kaasaarvatud meie Eesti. Kell liikus ning liikus , läks kaks tudi mööda ning olin järjekorras liikunud healjuhul 10 meetrit. Tundus lootusetu ootamine ning mõne ajapärast selgus ,et tollipunkt on tänaseks kinni - jättes seljataha pika järjekorra. Haletsusväärne tõdeda, et toll suvatseb töötada vaid 5 tundi päevas. Enamus ootajatest tundusid olevat smurfid ,kuid leidus ka igasugu teisi rahvusi. Kõik need inimesed, kelle nina ees tolliuks kinni löödi olid nüüdseks illegaalsed juhul kui siseneda Boliivia ilma templita. Meil puudus saabumistempel, mis lubaks ametlikult siseneda riiki ning Brasiilia poolel olime lõpetanud viisa. Ei jäänud muud üle kui siseneda riiki illegaalsena ning oodata järgmist päeva.
Tollipunktist lahkudes oli meiega ühinenud meie Columbia sõber Jamie. Tänu temale oli elu väga kerge, kuna ta oskas rääkida hispaania keelt. Jamie leidis meile pisikeses Puerto Suareze linnakeses ajutise majutuse. Pidime maksma öö eest 25 bolviaanot. Boliviaano on Boliivia raha, mis on umbes 1USD = 7 BOL. Maksime öö eest naeruväärsed vähem kui 4USD. Kuid nagu ikka , sain selle mille eest maksid. Koht, kus pidime oma öö veetma oli nagu üks suur kinnine turuplats täis pisikesi garaaze ,kus inimesed elasid. Saime ,siis võtmed kätte ning liikusime ruumi poole. Ruum nägi välja nagu vangla. Aknad trellitud, seinad täis pastaka kritseldusi, verd ning räpasust ning kõige selle keskel vaid üks ainuke voodi kahele. Dussiruum asus täiesti teises otsas ning täiesti mannetu. Viimistlemata müürseintest koosnevad dussiruumid ning peldikud. Wc nägi ikka nii õõvastav välja, tihtipeale sitt vedeles potis ning täiesti umbes. Dussiruumid,aga räpased põrand täis okset ja röga. Väga õõvastav vaatepilt, mis tekitas tunde, et parem ei situ ja pese end. Öö garaazis möödus jubedalt. Ruumis puudus igasugune ventilatsioon ning konditsioneerist rääkimata. Oli väga raske uinuda, kui ruumis valitses palavus. Kuid palavusest hullem oli moskiitod ehk sääsed, kes lasid heal maitsta. Sääsed Lõuna Ameerikas ,aga võivad olla väga ohtlikud malaaria kandjad. Vedelesin voodis täiesti alasti ilma tekita, kuna palavusest polnud see võimalik. Tundsin, kuidas raisad närisid mind, et pidin pidevalt üles ärakama. Lisaks kõigele kostis pidev halastamatu lapsekisa, mis kajas üle garaazide. Kujutage pilti palavus, halastamatud moskiitod, väsimus ning lakkamatu lapsekisa - piinakamber, kuidas küll magada sellises olustikus. Järgmine päev teadsin, et pean täna saama passi templi, et ei peaks sellises kohas enam ööd veetma.
Brasiilia poolne toll
Boliivia on Kesk-Lõuna Ameerika riik, mida ümbritseb Brasiilia, Tsiili, Peru ning Paraguay. Üks kahest riigist Lõuna Ameerikas millel puudub merepiir koos Paraguayga. Riigil on olemas kõik vajalikud loodusvarad ning võiks olla justkui rikas Lõuna Ameerika riik, kuid tegelikkus on teine. Boliivia on vaeseim riik Lõuna Ameerikas. Pole päris kindel, miks just aga küllap on teiste riikide käsi mängus. Siiani olen näinud suurt erinevust Brasiiliaga. Omades riigipiire Brasiiliaga võin öelda ,et erinevus on tohutu. Brasiilia ehk kalleim ja rikkaim Lõuna Ameerika riik 10 korda kallim kui seda on Boliivia. Kallidus seab muidugi kvaliteedi. Riikide elukvaliteetide erinevus on lihtsalt haletsusväärne.
Tasub mainida, et veel on vara Boliiviat maha tegema hakata. Küll aga statistiliselt on tõesti Boliivia kõige kehvemas majanduslikus seisus. Minu jaoks kui rändaja oli Boliiviasse sattumine lihtsalt meelitavalt kutsuv. Kui olin harjunud Brasiilias maksma toidukorra eest ligi 10USD , siis Boliivias maksin korraliku prae eest vaid 1,5USD. Suu vajus 2x laiemaks süües täisväärtuslikku toitu vaid kopikate eest. Samuti elamine - hotellid ning majutus meeldivate hindadega.
Ennekõike ,et Boliiviasse jõuda oli vaja Rio de Janeirost võtta bussisõit Brasiilia piirile. Nagu igalpool teistel riikide vahelistel piiripunktidel on riigist lahkumistempel ning sissepääsutempel vajalik. Lähim linn Brasiilia poolsel alal Boliivia lähistel oli linn nimega Corumba. Jõudmaks Corumbasse tuli teha bussis 30 tunnine kadalipp. Ülejäänud seltskond, kes saatsid meid terve 30 tundi olid Boliivia päritoluga. Miks nii kindel olen on põhjuseks nende välimus. Minu jaoks näevad välja boliivlased nagu smurfid. Mitte küll sinised tegelased , kuid tume pruunid pisut pilusilmsed ning kongus ninaga. Välimusest väga iseäralik ning kergelt arvatav päritolu. Nii välimus kui ka riietus oli tublisti erinev siiani kogetud Lõuna Ameerikast. Ütleks nii ,et kui brasiilased on linna inimesed ,siis boliivlased nägid välja nagu maainimesed. Mitte-kaasaegselt lihtne riietus sisaldades kootud rahvariiete taolisi rõivaid. Nooremsugu ,aga nägi rohkem kaasaegsem välja. Kõige sarnasem rahvus neine ,keda kohanud olin võiks öelda Nepaali sherpad. Olenemata välimuselt tunduvad toredad inimesed.
Veetsime Corumbas, vaid päeva puhkamaks välja pikast sõidust kohalikus YHA hostelis. Tuli maksta privaat ruumi eest ligi 70 reaali ehk ligi 35USD. Polnudki nii väga hull. Oleme siiani maksnud keskelt läbi 40-50USD öö eest. Otsustasime ,et järgev päev saab olema meile piletite broneerimiseks Boliivia linna Santa Cruzi. Võimalus oli piletid broneerida, kuid miski pärast ma otsustasin viimasel hetkel ,et ootaks pisut veel kuniks oleme Boliivias sees.
Järgneval päeval ,aga linna liinibussiga viimast korda Brasiilia liikluses. Ees ootas Brasiilia poolne piir, kus usinasti läksime järjekorda ,et saada passi lahkumistempel. Kulus ligi tund aega ,et saada Brasiilia poole peal lahkumis tempel. Nüüd jäi üle veel Boliivia poole peal saabumistempel saada. Kui Brasiilia poolne linn oli Corumba ,siis Boliivia poolne piirilinn kandis nime Puerto Suarez. Asusid, vaid healjuhul mõne kilomeetri kaugusel üksteisest. Polnud distants pikk , vaid bürokraatia, mis viis kaks linna üksteisest kaugele.
Healjuhul 5min jalgsiteed, et jõuda Boliivia poolsesse tollipunkti. Oli kell kusagil 11 paiku, mil jõudsin Boliivia poole peale. Kaugelt torkas silma suur rahvamass. Läksin siis lähemale ja ei saanud täpselt pihta ,et mis sünnib. Nägin pikka ligi laiali laotuna 150m pikkust inimjärjekorda, kes ootasid Boliivia sisenemiseks saabumistemplit. Olin hämmingus ning pisut ilma peata, ei osanud arvata,et mis sünnib miks on järjekord nii pikk. Meie ees ,aga seisis Columbia päritoluga seikleja nagu meiegi - suure seljakoti ning kõige muuga. Üllatuseks teine rääkis perfektselt inglise keelt seega oli kellega suhelda pikas järjekorras. Väga sõbralik ning avatud inimene, kellel reisimis kogemustest puudu ei tulnud. Jamie ehk meie nüüdne Columbialasest sõber olevat külastanud 65 eri riiki kaasaarvatud meie Eesti. Kell liikus ning liikus , läks kaks tudi mööda ning olin järjekorras liikunud healjuhul 10 meetrit. Tundus lootusetu ootamine ning mõne ajapärast selgus ,et tollipunkt on tänaseks kinni - jättes seljataha pika järjekorra. Haletsusväärne tõdeda, et toll suvatseb töötada vaid 5 tundi päevas. Enamus ootajatest tundusid olevat smurfid ,kuid leidus ka igasugu teisi rahvusi. Kõik need inimesed, kelle nina ees tolliuks kinni löödi olid nüüdseks illegaalsed juhul kui siseneda Boliivia ilma templita. Meil puudus saabumistempel, mis lubaks ametlikult siseneda riiki ning Brasiilia poolel olime lõpetanud viisa. Ei jäänud muud üle kui siseneda riiki illegaalsena ning oodata järgmist päeva.
Tollipunktist lahkudes oli meiega ühinenud meie Columbia sõber Jamie. Tänu temale oli elu väga kerge, kuna ta oskas rääkida hispaania keelt. Jamie leidis meile pisikeses Puerto Suareze linnakeses ajutise majutuse. Pidime maksma öö eest 25 bolviaanot. Boliviaano on Boliivia raha, mis on umbes 1USD = 7 BOL. Maksime öö eest naeruväärsed vähem kui 4USD. Kuid nagu ikka , sain selle mille eest maksid. Koht, kus pidime oma öö veetma oli nagu üks suur kinnine turuplats täis pisikesi garaaze ,kus inimesed elasid. Saime ,siis võtmed kätte ning liikusime ruumi poole. Ruum nägi välja nagu vangla. Aknad trellitud, seinad täis pastaka kritseldusi, verd ning räpasust ning kõige selle keskel vaid üks ainuke voodi kahele. Dussiruum asus täiesti teises otsas ning täiesti mannetu. Viimistlemata müürseintest koosnevad dussiruumid ning peldikud. Wc nägi ikka nii õõvastav välja, tihtipeale sitt vedeles potis ning täiesti umbes. Dussiruumid,aga räpased põrand täis okset ja röga. Väga õõvastav vaatepilt, mis tekitas tunde, et parem ei situ ja pese end. Öö garaazis möödus jubedalt. Ruumis puudus igasugune ventilatsioon ning konditsioneerist rääkimata. Oli väga raske uinuda, kui ruumis valitses palavus. Kuid palavusest hullem oli moskiitod ehk sääsed, kes lasid heal maitsta. Sääsed Lõuna Ameerikas ,aga võivad olla väga ohtlikud malaaria kandjad. Vedelesin voodis täiesti alasti ilma tekita, kuna palavusest polnud see võimalik. Tundsin, kuidas raisad närisid mind, et pidin pidevalt üles ärakama. Lisaks kõigele kostis pidev halastamatu lapsekisa, mis kajas üle garaazide. Kujutage pilti palavus, halastamatud moskiitod, väsimus ning lakkamatu lapsekisa - piinakamber, kuidas küll magada sellises olustikus. Järgmine päev teadsin, et pean täna saama passi templi, et ei peaks sellises kohas enam ööd veetma.
Otsusasime olla piiri peal 2,5 tundi varem, kui avatakse. Piiripunkt avati ,aga alles 8 paiku ning oli avatud tunnike üle keskpäeva. Mõtlesime ,et 2,5 on küllalt ,et olla enamvähem esimesed järjekorras. Kui puha imet, järjekord oli ligi 50m ootamas kuna toll avatakse. Kohalikud vaesed boliivlased, aga olid öö veetnud piiripunktil, magades väljas täiesti ilma peavarjuta. Mul oli tõsiselt kahju neist ning ajas vihale selline ebainimlik käitumine valitsus poolt. Miks ei tehta inimeste jaoks olukorda inimlikumaks ning kaua selline tegevus kestab? Tundsin neile südamest kaasa. Järjekord liikus väga aeglasti. Selle aja sees tutvusi ühe kandalasega, argentiina paariga ning peruulastega, kes mõistid inglise keelt rääkida. Õnneks oli kellega suhelda, sest enamus järjekorras viibijatest olid smurfid. Smurfid, aga reeglina inglise keelt ei räägi.
Pikk ootamine tegi inimesed pahuraks ning olukord oli pingeline. Üks hetk panin tähele ,kuidas argentiinlane ning kanadalane justkui vaidlesid teiste valgetega. Pole kindel, kus nad pärit olid, aga valge naha värv ning välimus andis aimu ,et kusagil Euroopast või Ameerikast. Probleem tundus ,et need teised valged, aga olid kuidagi ette poole järjekorda tekkinud. Läksin ,siis ise ka lähemale ,et aimu saada milles probleem seisneb. Argentiinlane oli päris endast väljas ning kanadalane kõrvalt rahulikumalt seletades. Kanadlane aga lõi, siis käega ning ütles, et need ameeriklased lihtsalt hüppasid järjekorra ette. Neid oli seal 2 tüüpi ning 2 tüdrukut. Vanustest ei tea, aga küsisin siis ise ,et mis vahele hüppate niimoodi. See peale ,aga ei tehtud väljagi. Läksin peale teist korda küsimist nii põlema ,et lükkasin ühte neist ning saatsin nad kõik kõva häälega perse. Ajas tõsiselt närvi, kui mingid kringod lihtsalt hüppavad vahele, samas kohalikud vaesed inimesed veedavad öid tähise taeva all. Olukord ,aga muutus peale minu räuskamist nii palju ,et üks neid võttis asjad ning läks järjekorra lõppu. Teised ,aga mokk töllakil passisid ikka järjekorras edasi. Argentiinlane selle peale tuli tollistöötava smurfist mendiga sinna, kes käskis neil lahkuda, kuid ei midagi. Need samad tolvanid ikka seisid seal edasi. Ment aga olevat öelnud Argentiinlasele, et kui ma ei lõpeta agresiivsest käitumist , siis nad mulle templit ei anna. Olin suht sõnatu, aga tundsin kuidas vähemalt järjekorras olevad kohalikud ning teiste poolehoiu võitsin. Vandusin ,et lähen ennem tolliuksest sisse kui nemad. Olukord muutus veelgi koomilisemaks. See sama ment ,kes tund tagasi käskis lahkuda ameeriklastel, lasi nüüd kõik ameeriklased tolliuksest sisse. Raha pani asjad paika. Kergelt öeldes ment osteti lihtsalt ära. Olin sõnatu sellise käitumise peale, olin kindel ,et nad tolliuksest sisse ei saa.. aga puha imet. Lisaks nendele ameeriklastele nägin veel teisigi ,kes lihtsalt mendile raha pihku viskasid ning uksest sisse jalutasid. Mina ,aga ootasin esimesel päeval 2 tundi ning sel päeval 5 tundi, et saada sitane boliivia sisenemis tempel. Häbi peaks olema kõikidel nendel ,kes seal oma dollaripakiga vehkimas käisid ning veel rohkem tollipunktil endal. Sain selle päeva lõpuks aru, milles oli kõige selle mõte. Tollipunkt oli muutunud mingisuguseks äriks, kus raha eest võisid kiirteele saada. Miks peaksidki nad suvatsema olukorda parandada, kui valged kringot dollareid viskavad. Ei soovita kellegile Boliiviasse siseneda Corumba kaudu, sest seal on ja jääb järjekord nii kauaks kui põhinupud on samad.
No comments:
Post a Comment