Bussisõidud Boliivias teada olevalt on ohtlikud ning õnnetused kergelt tulema. Kui on tõsi, et meie Eesti televisioonist on käinud päris mitu uudist bussiõnnetustest Boliivias. Minule oli üldiselt Boliivia tuttav just sellise kurja kuulutava mainega. Nagu teada Boliivia on väga mägine maa. Riigist liigub läbi Lõuna Ameerika kõrgmäestik Andid. Vähemalt pool riigipindalast on mägismaa, mis teed teedeolustiku keerukaks.
Esimene bussisõit Brasiilia poolt tulles Santa Cruzi oli üsna tasane ning korralik sõidutee. Peale Santa Cruzi, aga muutus sõidutee üsna pea mägiseks ning teed andsid korduvalt soovida.
Sihtpunktiks Sucre , aga asub 2500m kõrgusel merepinnast. Teekonna kestvus 18 tundi. See, aga tähendas pidevat ülesmäge sõitu. Kirjeldades teedeolustikku ütleks , et võiks olla turvalisem ning parem. Leidus üsna palju katmata kruusateed vaheldudes asfaltteega. Osades teelõikudes ohtlikud kuristikulised ääred ilma piireteta. Väga ebastabiilselt kurviliselt ning ettearvamatult ohtlik sõidutee. Kruusatee, aga tekitas korraliku tossupilve, mis tegi nähtavuse kehvemaks. Palju ohtlike tegureid, mis ei pane mind üldse imestama, et õnnetused on kerge tulema. Hullemaks tegi olukorra ööpimedus, kus kõik need ohutegurid olid kordades kergemalt tulema.
Ei anna pead kõikide bussikompaniide eest, kuid buss, mis meid kohale toimetas kihutas sellisel teel ligi 80-100km/h. Kindlasti meie mõistes liiga kiire sellisel kurvilisel ning kuristikulisel teel. Oli ööpimedus ning vaevlesin magama jääda. Ei suutnud kuidagi uinuda. Tundsin südames ,et midagi on valesti. Sõit, bussijuht ning tema abilise tegemised olid väga ettearvamatult kahtlased. Bussisõit oli sarnane Tai bussisõidule, kus toimus vargus pagasiruumis. Täiesti võbsikus peatused ning kahtlaselt agresiivne sõit. Asi muutus eriti ilmekaks kui bussi peatudes mingi kahtlane vend bussipagasi ruumi sisenes ning tema järel luuk kinni löödi. Nägin kõike ,seda tegevust enda silme all. Minu isekoht oli täpselt akna ääres, kus asub bussipagasi ruumi luuk. Siiani olen olnud üsna valvas bussipeatuses ning jälginud bussipagasi ruumi liiklust. Võib juhtuda, et tõmmatakse bussipeatuses olles lihtsalt terve kott minema. Kuldne reegel on : mitte midagi jätta juhuse hooleks.
Olime läbinud pikatee ning hommiku paiku olin andunud ka Namile teada, mida öösel nägin. Otsustasime ,et Sucresse jõudes viskame seljakottidele pilgu peale, kas on midagi tuuri pandud. Minu eelarvamus tunne oli olnud tõene. Just nii juhtuski esimese asjana märkasin, kuidas minu seljakoti kilekate oli teistmoodi kinni seotud. Nagu oleks väike laps kinni sidunud. Samal hetkel kurtis Nami ,et tema arvuti pisikesed kõlarid ning kõrvaklapid on kadunud. Tõstsime kõva kisa, nii et kõik said aru ,et midagi on valesti. Keelt me ei osanud, aga nad teadsin täpselt milles asi. Tegid süütu lamba näo pähe ning oli näha kuida nende silmad peas rändasid. Väitsid vastu, et nemad ei tea mitte midagi vähemalt nii palju sain aru. Olin päris vihane mõnda aega sõimates neid, et otsustasin otsida kedagi ,kes oleks tõlk. Leidsin otse kohe tõlgi, kes meid aitas. Tegime selgeks ,et kui kohe asju tagasi ei saa , siis kutsume mendi siia ning ajame asjad selgeks. Mendi kutsumine oli rohkem ähvardus ,sest ega ma ei teadnud isegi politsei telefoni numbrit. Selle peale väike bussijuhi abilisest nirk tõi bussipagasist kilekoti , mille sees oli Nami kõrvaklapid ning kõlarid. Sõimasin korralikult mõlemal näo täis ,et tunda ennast paremini. Ajas tõsiselt närvi sellised nirgist päevavargad. Saime küll nõutud asjad kätte ning pea kohe lahkusime öeldes paar head sõna. Oleksime pidanud vaatama põhjalikult ,mis on puudu. Nad olid meil täiesti peos, kuid otsustasime peale asjade kättesaamist lahkuda. Juhtus ,et olin eelmine õhtu lollipeaga pakkinud kotti ning oma telefoni pannud pisikesse seljakoti tasku. Tavaliselt olen alati taskus hoidnud , aga seekord olin piisavalt loll ,et see sinna jätta. Telefoni tagasi ei saanud ning nüüdseks see läinud. Olen mõnda aega ilma telefonita, mis seal ikka.
Kui keegi, peaks minema Boliiviasse, ärge kasutage kompaniid nimega Illimani. Kõige õigem ärge tehke nagu mina jättes telefoni või mis tahes väärtuslikku pagasiruumi juhusehooleks. Parim kuldne reegel mitte midagi jätta juhusehooleks.
Pilkupüüdev loodus sõiduteede kõrval
Bussikompanii, kes varastab klientide tagant
Esimene bussisõit Brasiilia poolt tulles Santa Cruzi oli üsna tasane ning korralik sõidutee. Peale Santa Cruzi, aga muutus sõidutee üsna pea mägiseks ning teed andsid korduvalt soovida.
Sihtpunktiks Sucre , aga asub 2500m kõrgusel merepinnast. Teekonna kestvus 18 tundi. See, aga tähendas pidevat ülesmäge sõitu. Kirjeldades teedeolustikku ütleks , et võiks olla turvalisem ning parem. Leidus üsna palju katmata kruusateed vaheldudes asfaltteega. Osades teelõikudes ohtlikud kuristikulised ääred ilma piireteta. Väga ebastabiilselt kurviliselt ning ettearvamatult ohtlik sõidutee. Kruusatee, aga tekitas korraliku tossupilve, mis tegi nähtavuse kehvemaks. Palju ohtlike tegureid, mis ei pane mind üldse imestama, et õnnetused on kerge tulema. Hullemaks tegi olukorra ööpimedus, kus kõik need ohutegurid olid kordades kergemalt tulema.
Ei anna pead kõikide bussikompaniide eest, kuid buss, mis meid kohale toimetas kihutas sellisel teel ligi 80-100km/h. Kindlasti meie mõistes liiga kiire sellisel kurvilisel ning kuristikulisel teel. Oli ööpimedus ning vaevlesin magama jääda. Ei suutnud kuidagi uinuda. Tundsin südames ,et midagi on valesti. Sõit, bussijuht ning tema abilise tegemised olid väga ettearvamatult kahtlased. Bussisõit oli sarnane Tai bussisõidule, kus toimus vargus pagasiruumis. Täiesti võbsikus peatused ning kahtlaselt agresiivne sõit. Asi muutus eriti ilmekaks kui bussi peatudes mingi kahtlane vend bussipagasi ruumi sisenes ning tema järel luuk kinni löödi. Nägin kõike ,seda tegevust enda silme all. Minu isekoht oli täpselt akna ääres, kus asub bussipagasi ruumi luuk. Siiani olen olnud üsna valvas bussipeatuses ning jälginud bussipagasi ruumi liiklust. Võib juhtuda, et tõmmatakse bussipeatuses olles lihtsalt terve kott minema. Kuldne reegel on : mitte midagi jätta juhuse hooleks.
Olime läbinud pikatee ning hommiku paiku olin andunud ka Namile teada, mida öösel nägin. Otsustasime ,et Sucresse jõudes viskame seljakottidele pilgu peale, kas on midagi tuuri pandud. Minu eelarvamus tunne oli olnud tõene. Just nii juhtuski esimese asjana märkasin, kuidas minu seljakoti kilekate oli teistmoodi kinni seotud. Nagu oleks väike laps kinni sidunud. Samal hetkel kurtis Nami ,et tema arvuti pisikesed kõlarid ning kõrvaklapid on kadunud. Tõstsime kõva kisa, nii et kõik said aru ,et midagi on valesti. Keelt me ei osanud, aga nad teadsin täpselt milles asi. Tegid süütu lamba näo pähe ning oli näha kuida nende silmad peas rändasid. Väitsid vastu, et nemad ei tea mitte midagi vähemalt nii palju sain aru. Olin päris vihane mõnda aega sõimates neid, et otsustasin otsida kedagi ,kes oleks tõlk. Leidsin otse kohe tõlgi, kes meid aitas. Tegime selgeks ,et kui kohe asju tagasi ei saa , siis kutsume mendi siia ning ajame asjad selgeks. Mendi kutsumine oli rohkem ähvardus ,sest ega ma ei teadnud isegi politsei telefoni numbrit. Selle peale väike bussijuhi abilisest nirk tõi bussipagasist kilekoti , mille sees oli Nami kõrvaklapid ning kõlarid. Sõimasin korralikult mõlemal näo täis ,et tunda ennast paremini. Ajas tõsiselt närvi sellised nirgist päevavargad. Saime küll nõutud asjad kätte ning pea kohe lahkusime öeldes paar head sõna. Oleksime pidanud vaatama põhjalikult ,mis on puudu. Nad olid meil täiesti peos, kuid otsustasime peale asjade kättesaamist lahkuda. Juhtus ,et olin eelmine õhtu lollipeaga pakkinud kotti ning oma telefoni pannud pisikesse seljakoti tasku. Tavaliselt olen alati taskus hoidnud , aga seekord olin piisavalt loll ,et see sinna jätta. Telefoni tagasi ei saanud ning nüüdseks see läinud. Olen mõnda aega ilma telefonita, mis seal ikka.
Kui keegi, peaks minema Boliiviasse, ärge kasutage kompaniid nimega Illimani. Kõige õigem ärge tehke nagu mina jättes telefoni või mis tahes väärtuslikku pagasiruumi juhusehooleks. Parim kuldne reegel mitte midagi jätta juhusehooleks.
2 comments:
Vahemalt saite varganaod katte. 10 punkti hasti tehtud.Ise olen enda reisiajal juba 2 telefoni ara kaodanud ja uhe digika. Asi ei onud siiski sinust nagu me austraalias m6tlese. olen ise paras kobak2pp. Kaugel sa enda trippimisega oled? Millal Aussi naased? Ise olen hetkel vietnamis hohe hohe hakkan Hue-s Hoiani liikuma viimane bussi s6it ja olen Vietnami l6unast p6hja l2bi s6itnud.Sealt proovin sebida trippi FansiPani m2e tippu mis on 3417 m K6rge. Hinnad on laes igalpool kuna vietnami on hiina kalendri j2rgi uus aasta. Ja siin on v2ga kulm v6rreldes Filipiinidega hanois pidavat olema 10 - 15 sooja. Peale m2e tippu vallutamistplaanin kuskile soojemale maale minna. V6i siis laosse.
Kle ma hetkel Boliivias Potosi linnas, mis on yks maailma k6rgeimal asuv linn 4060m. Aussi mingi arvan ehk 2 nädalat, rahad suht varsti otsas seega pikku pidu pole. Njah nende telefonidega koguaeg mingi teema :D mul sama lugu , iga paari kuutagant uuus tel. Päris kõvv, mäed on kaunemaid kohad maamunal ma pakun. Hea mõte, kindlasti mine ja pane end proovile.. tahan ise ka kunagi mingi mäge ronima minna, selle all just mõtlen ronimist. Päris kylm , mäe otsas on kindlasti külmem ma pakun.Kaua nyydseks Vietnamis olnud oled? kuidas vietnami inimesed on ning kas nad on pahatahlikud?
jaja kas India ka plaanis on?
Post a Comment