Munadepüha, päev 374

  Munadepühadest tingituna lõppes kõikide jaoks töönädal varakult. Olen juba teist aastat järjest   Austraalia munadepüha lõksus, ei mingisugust tööd ning terve linn põhimõtteliselt pühadehõngus. Poed, pangad ning kõik asutused suletud. Tõotas tulema 4 pikka päeva ning tuli midagi ettevõtta. Tõnis ning Maris pakkusid välja suurepärase plaani külastada kõik koos Litchfieldi rahvusparki. Litchfield on blogist juba päris mitu korda läbi käinud. Selleks hetkeks kujunes minule juba neljas külastus Litchifieldi.

  Tänaseks on meie seltskond tunduvalt suurenenud, meile on tulnud Eestimaalt uusi tutvusi. Kõikekokku oli meid kaasa tulemas kolmteist liiget, kõik eestlased. Darwinis on lisaks meie kogukonnale palju teisi eestlasi. Olen palju kohanud eestlasi Darwinis, väidan ,et eestlasi on Darwinis ligi 50 kanti. Väikse linna ,kus elab elanikke vaid ligi 120 000 on 50 eestlast suur number.
  Alustasime reede lõuna paiku teekonda Litchfieldi poole ,seda kolme erineva masinaga. Autod paksult manti täis, nii telke, sööki, jooke ja kõike muu vajalikku matka jaoks. Darwinist Litchfieldi on ligi 150km ehk tund-kaks autosõitu.
  Käisime vaatamis nii hiiglaslikke termiidipesasid ning muidugi ka palava ilmaga oli tarvis ujuma minna. Ujumiseks on Litchfield lausa loodud. Puhas selge vesi ,seda koskede ning allikate keskel. Esimene paik kuhu ujuma suubusime oli Buley Rockhole. Jõevesi, mis liikus läbi looduslike basseinide, mis olid ideaalsed ujumiseks.
  Ligi tunnike ujumist rahvast täis Buley Rockholeis leidsime tee kaua oodatud Florence fallsi. Florence Falls on ligi 20-25m kõrgune kosk, mis tuleb kahest joast alla jõesängi. Samuti paksult rahvast täis, mida oligi oodata pühadest tulenevalt. Minu lemmik osa Florence Fallsis oli vettehüppamine, mis ausalt öeldes on rangelt keelatud. Esialgu leidsime võimaluse ligi 10m kaljurahnu, kuhu üles ronisime ning alla hüppama hakkasime. Kõik oli tõesti lõbus, mitte midagi väga kõrget, et endale haiget teha. Suudsin veel korra libastuda ühe hüppe ajal ,et oma nägu vastu vett tuimaks lüüa. Nalja palju ning väga meeldiv ujuda kosesängis pöördus Madis minu poole ning pakkus välja minna ja hüpata kose otsast alla, mis oli hiiglaslik 22m kõrge. Alt vaadates ja mõeldes ennast seal üleval oli hirmutekitav. Kuid olen käinud Florence Fallsis eelnevalt ja alati olen unistanud või tundnud vajadust sealt alla hüpata. Mingisugune salane väljakutse, mis hinge näris. Ausalt see mõte häiris mind juba ajast, mil esimest korda Florence Fallsis käisin. Mäletan veel ammu aega tagasi, kui aastake tagasi Peeter rääkis kuidas ta sealt alla hüppas. Lõpetades pea 2 nädalat voodis olles. Muidugi suur risk libastuda või vigastada ennast, kui ei saa maha salata ,et haiglane huvi oli seda teha. Hirm või kaine mõistus vangistas mind mõtetega, et midagi võib minna valesti. Nüüd kui Madis julgelt esitas oma mõtet ja see ära teha kahtlesin veel mõnda aega. Kuid siiski jäin nõusse, teadsin et tuleb ära teha.
  Leidsime tee  mööda libedaid kive ja puujuuri ülesse Florence Fallsi otsa. Korraks vaatasime alla ning pöörasime otsa ringi ,et koguda ennast ning vaadata, mis kose teises otsas toimub. Meie vahel oli täielik vaikus, kui Madis sõnas: ``Lähme teeme ära.`` Olimegi omadega äärepeal, kus vahtis vastu rahvamass, kes pingsalt meid jälgis. Vaatasin veel korra ülesse ning surmasin oma mõtted peas. Ennem kui hirmumõtted suutsid ajusid salvama hakata lihtsalt hüppasin koseotsast alla. Minu jalge alune oli kadunud ning ootas u. 22m meetrine vabalangemine. Tundus lõputu kukkumine, kuid suutsin piisavalt kontrollida, et ilusti maanduda. Mõte oli peas ,et kukun vastu kive, kuid kõik läks hästi ning ilma suurema probleemideta tulin veepinnale. Ujusin pisut eemale, kui juba Madis ülevalt alla sajas. Samuti kõik läks hästi Madisega. Tol hetkel ma ei tundud mingisugust valu, kuid päeva edasi minnes hakkasin tundma ,kuidas sabakont valu hakkas andma. Järgneval ööl on raske uinuda, kuna sabakont andis korralikult valu. Raske öelda, mis valesti läks, igaljuhul maakeeli persekont sai pisut kannatada. Igaljuhul pisuke persevalu oli seda hüpet väärt. Kahjuks ei suutnud keegi meie omadest minust ei pilti ega filmi teha. Õnneks on Madisest üks pilt, mille ka üles panen. Plaan on minna veel korra hüppama , et võtta terve hüpe video peale. Raske öelda kuna ,aga tulemata see ei jää.
  Peale kõike seda hullumeelsust seadsime teekonna karavanparki, kus grill püsti lüüa ning saata päev õhtusse. Kõik sujus hästi oli meeldiv üksteisega juttu teha ning nautida kaunist loodust. Istudes lõkke ümber süües saslõkki ei saanud ilma alkoholita. Nagu üks eestlastele kohane pidu tuli ikka viin lauale lüüa. Hetkest, mil viina palju sai läks kõik oma soodu ning punkt tervele üritusele...

Ei hakka enam asja hullemaks tegema. Igaüks ,kes tol hetkel oli teab väga hästi mis juhtus. Järgnev on minu nägemus sellest reedesest õhtust:

  Viin on tarkade inimeste jook, mitte ennast täis tõusikute jook, kes leiavad endas kinnitust vaid viinast tulevast joovastusest. Miks just meile eestlastele on kohane surmata kõik suhted ning austust kellegi vastu. On see tõestus iseendale või leida kinnitust enda paremuses kellegi üle. Kaine mõistus ütleb, et kõik, mis sellel õhtul juhtus on puht loljus ning hullumeelsus.
  On tõsi, et kui on konflikt on selles kaks osapoolt. Salvavalt mürgised mõtted , mis õõnestavad reaalsus pilti, moonutades seda just nii nagu meie mõtted lasevad sellel end viia. Mõtted tulevad ja lähevad, osad neist leiavad osa meist , teised neist mööduvad. Usun need ,mis meis osa leiavad võivad mürgitada meie olemust ning moonutada reaalsust. Emotsioonide ülekülv võib ,aga viia mõtted tegudeni, millele me isegi aru ei anna. Seda kõike eriti veel viina mõjude all.
  Olen tähelepannud ,et pea igakord kui viin on kaasatud kukub seltskond peapeale. Just kui kukuks pea ees otse pudelisse. On raske näha läbi pudeli reaalsust. Selleasemel ,et jääda iseendaks otsitakse endas peituvad siiani leidmata võimed ja jõud, mis on tegelikult võltsid. Usun , et kõik muutuvad selle poole millest on kellegil puudus olnud. Kellel puudust enesekindlusest kellel puudus tähelepanu järele. Kainelt kõrvalt vaadates tundub koomiline, kuidas osad inimesed hakkavad rääkima asju, mis on neile väga isiklikud. Asjad millest räägitakse emotsionaalses tippseisundis. Nutetakse, halatakse selleasemel ,et näha asja tegelikku külge. Viinast saadav emotsionaalne vabadus paneb tegema imelikke asju. Kui oleks võimalik kõike seda hiljem kõrvalt vaadata vaevalt ,et keegi meist tunneks ära iseennast. Kahju, kuid oleme endalegi võõraks saanud.
  Keda ,siis süüdistada viina, mis on ainult läbipaistev alkohoolne jook või inimest ,kes ei oska  mõjudega toime tulla. Seda eriti veel suuremas seltskonnas kus on suurem osa suhteid haaratud. Me pole olnud üksteisele võõrad, kuid sellest hetkest küll. Igalühel meist oli kellegi suhtes arvamus kujunenud. Kellel negatiivne kellel positiivne ja kellest üldse midagi ei arvata. Usun et arvamus on emotsionaalne suhtumine kellegi suhtes. Arvamust on võimalik mõjutada kellegi suhtes, täpselt nii nagu me suudame muuta arvamust iseenda suhtes. Kui nüüd on endas ammu kogunenud negatiivne arvamus puudutab enda tähtsustunnet, siis on meie enesekindlus kandetala riivatud. Ilma tähtsustundeta pole emotsionaalselt midagi järel. Usun ,et tähtis on elus ennast tunda tähtsana , kas kellegi jaoks või millegi jaoks, et elul oleks mõte. Asi pole nii traagiline kui paistab, kuid piisab vaid pidevast maha tegemisest , alla tõmbamisest ,et inimest panna tundma ennast kehvasti. Mis olekski hullem kui hakata kahtlema iseenda tähtsustundes. Puhtalt eneseväärikusest tulenev ego nõuab seletust nii iseendalt kui ka mahategijalt. Nurka surutuna võib isegi hiir olla valmis tegema kõike , et ellu jääda. Olen kindel, et kellegil ei ole õigust kedagi maha teha. Eriti veel kui tõsta ennast ülesse mattes teist elusalt maha.
  Saatuslikuks sai ammu lahendamata pinged inimeste vahel, mis kogunesid juba pikemat aega. Võttes viinast julgust aga sama hea kui visata õli tulle. Ma ei räägi ainult kättpidi kallele minemist , vaid ka sõnadest, millel on veel suurem võim. Olukorrast ning ülepingutatud lobast tekkis vaen, mis tol õhtul lõkkele lõi.
  Ma ei nimeta mitte ühtki nime, vaid püüan olukorras selgusele jõuda. Oli tõotamas tulema meeldejääv puhkus loodusekeskel, kuid lahendamata suhted tõid sellele õhtule häbistava lõpu. Näha tervet seltskonda omavahel kaklemas/maadlemas kaasaarvatud ka iseennast tunnen häbi juhtunu suhtes. Kas oleme tõesti üksteisele nii võõraks jäänud, et vaja üksteist maha teha ning seejärel üksteisega taplema hakata. Ärme süüdista viina, vaid lahendamata suhteid, millest ausalt öeldes meil kõigil oli pohhui.