Indoneesia, jah indoneesia -suur islami riik. Riik ,milles elab ligi 240 miljonit inimest, kellest enamus on moshlemid.Ajal mil kirjutan seda teksti olen juba Indoneesias ja on esimene päev m66dunud.
Idee Balisse tulla tuli juba ammu, kuid kinnitust oma ideedele kinnitas Peeter. Nimelt helistas Peeter ja kysis, kas olen nõus temagaBalisse minema. Loomulikult nõustusin Balile minema koos temaga. Peale Bali reisi läheb Peeter otse edasi Eesti poole, kyll aga mina lähen veel Austraalia tagasi. Plaanime olla Balis nädala, olen broneerinud endale pileti tagasi Darwini 9.dal juulil.
Esimene päev möödunud ja oleme tõsiselt traumeeritud selle olukorraga. Linn on räpane, haiseb ja kitsaste inimrohkete tänavatega. Pole päris kindel kas kanalisatsioon linna tänavatel siiki on. Tänavad , kus myyakse kõike mida hing ihaldab lihtsast võltsitud Rolexi käekellast seksini. Huvitaval kobel kutsuvad kohalikud litsid seda massaasiks.
J6udsime lennujaama kell 0630 vara hommikul.Olime tõsiselt väsinud kuna eelmine päev oli Peetri Darwinist 2ra saatmine. Läksime otse klubist lennujaama ise sigalakku täis.
Hetkel ,kus oma esimesed sammud Bali lennujaamas tegime, sattusime lennujaama töötajate terrori alla. Kõik oli ilus, töötajad oma 5-6 pisikest pruuni pilusilma, kes aitasid vabatahtlikult meie seljakotte kanda läbi lennujaama. K6ik see oli aga mingi põhimõttega. Hakati nõudma raha, kui tahtsime oma seljakotte tagasi saada. Mõistagi polnud me väga nõus sellega, kuid asi muutus tõsisemaks. Seni abivalmis vennikesed muutusid õelaks ja vastikuks. Meil ei jäänud muud üle kui maksta neile see 100000 ruupiat. See pole mingi suur summa, 1 dollar maksab 8700 ruupiat. Seega pole mingi suur asi kui leiad oma rahakotist miljoneid rahatähti. Kyll aga selles riigis on dollar väga suure väärtusega.
Olen kuulnud ,et kui hakkad vastu, siis võivad nad sind halvemal juhul syydilavastada narkokuritegudes, sokutades inimestele narkot pagasisse või kuhu iganes. Siin riigis ei ole narkoga seotus naljaasi. Vahele jäämise korral võib minna aastateks trellide taha või lastakse kuul pähe. Indoneesias on surmanuhtlus seaduslik. Parem mitte yldse kokkupuutuda narkoga, kuna isegi lihtsa tarbijana võib eluks ajaks kinni minna. Esimese tunni, päeva jooksul saime kinnitust nendele kuulujuttudele. Korruptsioon lihtsalt lendas ustest ja akendest sisse.
Olime löödud ja oli halb tunne peale sellist ahistamist. Liikusime linnas pisut ringi ja saime aimu kui palju Austraalia dollar siin maal maksab. Kõik oli väga odav. Restoranides söömine on vaid üksikute dollarite eest. Käisime oma esimesel päeval Balis mitmeid kordi restoranides söömas. Eriti tüütu on valge inimesena ringi liikuda mööda kitsaid tänavaid, mis on pisikestest poodidest ymber piiratud. Pea igapoe juures kohtusid tüütu kohalikuga ,kes tahtis oma kraami maha ärida. Hea oli tingimisvõimalus , millega õnnestus algne hind kaubelda kordades alla.
Mida tuleks ära märkida on Bali liiklus, kui seda liikluseks nimetada saab. Täielik kaos - liiklusmärke, suunavööndeid ja ristmikke ei tunnistata. Linna kitsad teed olid pungil rollerite armeest, mis justkui täitsid iga väikse vaba ruumi teedel. Mitte mingit liikluskorda. Kõik sõitsid ristmikule samal ajal. Autoga sõitmine suhteliselt võimatu.
Otsisime endale elamist Kuta linnaosas. Enamus kohad olid õõvastavalt rõvedad - räpased ja mustad. Kuid siiski leidsime enamvähem hotelli, mille ühe ööpäeva eest maksame 20 dollarit kahe peale, seega 10 nägu. Seega saime rasketest seljakottidest lahti. Parim asi millega tegelesime päeva jooksul oli surfamine. Rentisime surfilauad ja läksime lainetesse. Väga lõbus tegevus ja kindlasti tulevikus proovin veel. Veel üks naljakas asi oli ,et suvelised inimesed tahtsid vahetevahel meiega koos pilti teha. Selle iva on siiani mõistamatu.
Et Balit paremini näha otsusasime ,et yhineme selle hullu liiklusvooluga ja rendime rollerid. Oli tõesti hirmus selles liikluses ,kus puudus täielik kord. Kõik läbisegi suures myras ja tossupilves. Kõik oli lõbus ja sõit sujus hetkeni mil kohalik politsei sundis meid peatuma. Küsiti juhilube , mida meil mõistagi ei ole. Polegi ju võimalik. Viga oli hetk mil ulatasin oma passi politseile. Ei suutnud oma kõrvu uskuda ,kui vennike hakkas raha nõudma. Vastasel juhul jätab passi enda k2tte. Olin lihtsalt hämmingus ja nurka surutud, ei teadnud mida oleks õige teha. Sirutasin käe tasku ja andsin talle kõik taskus oleva raha u. 130000 ruupiat mis oli ainult umbes 15 dollarit. Sest ilma passita olen riigis kinni ja puudub v6imalus riigist lahkuda. terve riigi õigussüsteem on korrupteerunud. Füüsiline ja verbaalne vägivald kohaliku politsei vastu võinuks lõppeda vangi minekuga. Koht kus ma kindlasti mitte olla tahaks.
Ment tegi mind põhimõtteliselt tühjaks , kui õnneks oli see ainult väike summa mida olin kaasa võtnud rolleriga sõites.Kyll aga siin riigis on 15 dollarit suur raha. Oli tunne nagu käed oleksid liiga lühikesed ,et midagi ette võtta. Vend võis teha mis heaks arvas ja talle see meeldis, seda võis tema ahnest pilgust väljalugeda. Altkäemaks makstud sain õnneks passi tagasi ja sõit sai jätkuda. Olime Peetriga täis masendust ja viha.
Sain pea 5km sõita kui juhtus ,et rolleri tagarehv lendas õhku. Olime mitte ei kusagil ja täiesti teadmatuses. Mõtlesime tõesti ,et mida teha, kas saab veel sitemaks olukord minna?... ei teadnud isegi kus asub rolleri renditud koht, rääkimata elamisest. Keegi kohalik tuli meile vastu ja juhatas meid remondimehe juurde, kes vahetas rolleri tagaratta sisekummi ära ja seda üsna sootsalt. Oli esimene inimene ,kes tegi meie jaoks tõesti siin midagi. Kuid siiski ei usalda me kedagi selles riigis peale iseenda.
Sõit jätkus tahtsime linnast ruttu välja saada, et pääseda sellest hullust liiklusest. Peale rehvi parandmist enam vähem jõudsime 2km kaugusele kui peatasime rollerid ,et nõu pidada. õnnetuseks läks asi tõesti tõsiseks. Nägin kuidas ment triivis oma mootorrattaga meist mööda, keeras ringi ja peatas meie seljataga. Vaatasin seljataha ja aimasin halvimat ,et on juhtumas sama ,mis eelmine kord. Seekord oli neid mente rohkem ja Peetris sõnul oma neli. Rahamaiad ja valmis lõhkikiskuma valgeid idaeurooplasi..
Ja juhtuski , nägin kuidas ment näpuga minu poole suunas ja kutsus enda rolleri juurde. Küsisin veel Peetrilt : Kas me tahame veel neile hüäänidest hooradele maksta? Peeter see peale andis korralikult lappi ja alustasime põgenemist mentide eest. See oli lihtsalt liig , olime tõsises ohus. Tundsin kuidas hirm ja adernaliin kehas valla lõi. Andsime korralikult lappi ja suutsime liikuda pisut mööda kitsaid tänavaid, kui pöörasin suvalisse siseparklasse sisse. Peeter aga keeras kohaliku poe ette, kus ta oli hiljem tunnistajaks 4 mendi olemasolust , kes otsisid meid. Oleksime kinni läinud selle eest kui oleksime vahele jäänud. Oli täielik vedamine ja peale seda teadsime ,et oleme neile lihtsalt kerged sihtmärgid ning loobusime rolleritest. Hakkasime otsima kohta kus rentisime rollerid , kuna sõitmine nendega tähendaks valgele mehele ainult probleeme. Leidsime peale pikka otsimist yles ja loobusime rolleritest.
Kui seda kirjutan , oleme Peetriga üsna hämmingus tänasest päevast , et kuidas asjad niimoodi kokku jooksid. Oli väga pingeline päev , täis pettust, ahnust ja eneseohverdamist. Sellegipoolest liigume peapüsti edasi ja loodame ,et parimad päevad Balil on algamas.
3 comments:
No kindlasti 1 koht kuhu ma ronima ei hakka sel juhul:D
See Bali ei ole valge mehe koht.
Politsei on tegelikult kohalik mafia ,mitte korra valvurid.Loe seda ja saad teada ,kui tropid nad seal tegelikult on :
http://www.fugly-bali.org/police.html
Nii ta on t6esti, v6in nyyd juba seda oma kogemuste p6hjal 6elda... igav siin ei hakka just>D paras katsumus oli eile t6esti.
Post a Comment