Tulemas pikk nädalavahetus. Pikk nädalavahetus ,kuna reedene päev tõotas tulla riigipüha. Seega oli 3 vabapäeva ilma tööta. Asjad langesid nii kokku ,et otsustasin külastada Northern Territory kõige suuremat rahvusparki: Kakadu. Lisaks sellele ,et olin ise valmis minema nõustus ka tulema korterikaaslane Max, kes pärit Prantsusmaalt.
Vaade Ubirr-lt
Prantslasest sõber Max, kellega mitte kunagi igav ei hakka. Kinomehaanik
Aborigeenide joonistused, maalide vanused küündivad tuhandete aastateni
JimJim Falls:
Kui keegi oskab vastata küsimusele olen väga tänulik. Kuidas sai siia täiesti kivide vahele ja keset metsikut valge rannaliiv ?
Gunlom:
Vaade tipust:
Nimetu kosk:
Pilte Kakadu-st:
Hommikulauas
Ärkamine peale autos magamist
Kakadu park asub umbes 170km kaugusel Darwinist. Pargi üldsuurus on üle 19 000 ruutkilomeetri. Võrdluseks võin tuua meie euroopa riigi Sloveenia, et saada aimu kui suure pargiga tegemist on. Mõistagi kõike seda 100 protsendiliselt läbi ei jõua käija, kuid sellest parima osa suudab mõne päeva jooksul ära näha.
Olen siiani näinud üsna mitut rahvusparki. Igaüks neist on omamoodi erinev. Kakadu kaitseks või hüvanguks võin öelda ,et see park on täis ajalugu. Täpsemalt öeldes aborigeenide ajalugu, mida võib näha kalju rahnude peale joonistatud. Tuhandeid aastaid tagasi oli just Kakadu park oma olemuse poolest ideaalne paik pärismaalastele. Kohata võis väga palju joonistusi kaljuseinte peal, mis kirjeldasid aborigeenide elu. Aborigeenid jäädvustasid oma elustiili ja tegevused kaljuseintele. Tänu sellele oli ka meil nüüd tuhandeid aastaid hiljem võimalus olla selle tunnistajaks.
Kuna alustasime oma teekonda üsna hilja , siis et mitte päikeseloojangut raisku lasta otsustasime minna kohta nimega Ubirr. Ubirr on koht ,kus aega tagasi elas abroigeenide klann. Koht iseenesest täis joonistusi ja väga põnev. Palju ronimist ja liikumist üles kõrgemale kivinõlvale ,kus võtta vastu päikeseloojang. Peale meie oli kogunenud sinna väga palju teist rahvast. Seega ei olnud me ainukesed ,kes sellele ideele tulid. Kahjuks päikeseloojang oli pisut kehv kuna taevas oli pisut udune. Kuid siiski tasus tulla ja näha seda kaunist paika. Piltidelt pisut parem ülevaade.
Peale nende omamoodi huvitavate kunstigaleriide sai näha palju kauneid kohti. Erilise tähelepanu osaliseks said kosed, mida ka meie vaatamas käisime:
Esimene neist ,mida kutsutakse JimJim Falls külastasime esimesena. Tee sinna oli meie jaoks eriliselt raske ,kuna tee ,mis sinna viis oli mõeldud neliveolistele masinatele. Aga sellest hoolimata seadsime oma sammud JimJim poole. Tee pikkuseks oli oma 50km, sellest 40km suudsime autoga ära vededa. Järgmised 10km tuli liikuda jala, kuna tee muutus liiga raskelt läbitavaks. Tee ristus jõgedega ja tee oli kaetud lahtise liivaga, mis oleks lihtsalt minu kaheveolise masina ära uputanud. Terve 10km rasket teed avatud päikese all , tekitas kerge vajaduse vee järele. Hea oli teada, et kohale jõudes ootab meid kosesäng.
Tee muutus kohati kiviseks ja jalakäijana raskelt läbitavaks. Pikalt purssimist ja higistamist olime kohale jõudnud. Hämmastav oli asjaolu ,et tervet kosesängi ümbritses rannaliiv , mis oli justkui ära peidetud kivide vahele. Olime järsku nagu jõudnud liivasesse randa, mida ümbritses 215m kõrgused kiviseinad. Vägev vaatepilt ja muidugi läksime ka kohe joostes ujuma. Kui see polnud eriline ,siis pole mitte miski eriline.
Peale suplust ja pisut päevitamist olime tõsiselt väsinud peale rasket päeva. Pidasime nõu ja otsustasime ,et püüame kellegiga jutule saada, et keegi meid 10km tagasi sõidutaks. Kohe esimesed keda kohtasime olid nõus meid 10km sõidutama teisele poole.
Teine koht kuhu läksime kutustakse Gunlomiks. Pole teada ,miks selline nimi, kuid ära mainimist tasub sellegipoolest. Vägagi kergelt ligipääsetav kena kosk. Samuti väga kõrge umbes 200m kõrgune kosk. Selle paiga parim osa oli selle ligipääsetavus kose tippu. Üsnagi raske ja kivine rada juhatas üles kose otsa ,mille otsas liikus jõgi. Jõgi iseenesest rahulik , kuid väga keerukas ja kaunis paik. Vesi liikus mööda kivist kuumaastikku, mis oli vetepoolt voolitud.
Kolmas kosk, mille nime me siiani ei tea oli väga erinev kahest eelnevast. Tunduvalt madalam, kuid sellest sügavam. Päikese kiired jõesängis muutsid vee läike neoonrohekaks. Väga puhas vesi, täiesti joogikõlblik. Samuti oli see kosk meie jaoks viimane vaatamisväärsus Kakadu pargis. Oli hea veel viimast korda ujumas käija kui ootas pikk tee Darwini.
Võtan pikajutu kokku ja panen sõnad piltidesse. Tegime palju pilte ümbritsevast loodusest ja olust. Kohtasime oma teel 3 koske, lugamatult palju huvitavaid kivimoodustusi ja rohelist loodust. Muidugi sellist teekonda ei võta ette ühe päeva jooksul. Terve pika ligi 400km pargis ringi sõitmist võttis meil 3 päeva ja 2 ööd. Kohustuslik park kõikidele ,kes siia territooriumile saabuvad.
JimJim Falls:
Gunlom:
Ärkamine peale autos magamist
No comments:
Post a Comment