Gibb River Roadil ; 3 päeva 2 ööd

 Päev 92

Esimene päev Gibb River Roadil (GRR). Nüüd kui seda kirjutan on esimene päev seljataga ja väljas on pimedaks kiskunud. Selle tõttu ma olen sunnitud peatuma, kuna pimedas liikumine on väga riskantne, seda eriti GRR-l.

                Esimesed 63km Derbyst liikudes oli tee enamjaolt asfalteeritud. Polnud erilisist tõrget ja sõit sujus ilusti. Peale 63km asfalt teed läks asi päris käest ära. Teed muutusid kohati auklikuks ja raskesti läbitavaks. Tekkis korraks tunne ,et kas see kõik on seda väärt. Risk on suur ja võimalus tervelt läbida väike. Kuid siiski leidsin endast selle jõu ja küsisin endalt miks ma just praegu peaks allaandma?

                Jätkasin rasket sõitu kruusateed pidi. Kõige parem näide teede olukorrast on sama nagu sõidaks terve  tee risti rongirööpaid. Olin sunnitud vahepeal kiiruse alla võtma kuni 10 km/h-ni.  Ohtikumaks tegi sõidu veelgi loomade ettearvamatu tegevus teede  äärtel.  Nägin päeva jooksul 5 känguru , lugematu arv lehmi ja ühte madu teed ületamas. Kahele esimesele otsa sõitmine tähendaks minule heal juhul auto maha kandmist ja halvemal juhul võinuks ennast surnuks sõita.

                Planeerisin tänaseks  2 vaatamisväärsust läbi käija: esimene neist Windjana Gorge ja teine Tunnel Creek.

Jõgede ületamine, jõgi mis takistas mind teel Bell Gorge

Päikeseloojang , mis võib kergelt sõites saatuslikuks saada

Nagu näha teed on tõesti jubedad

Järjekordne jõgi, takistas mind minemast Lennard Gorge

Väga kergelt võib rehv puruneda sellisel teel kus on kivid nagu noa terad

Kuninganna Vicotoria pea

Gelvini ja Kristina tühi länkari rehv

Siin tiksub 4.2l mootor

Kerge vihje miks mitte öösel sõitma minna.

Windjana Gorge

                Derbyst 124km kaugusel , esimene lähim kanjon. Jõudsin sinna 92. Päeva lõunapaiku. Kohe kaugemalt paistis silma kanjoni mustjas kollakas toon. Kaljurahnud olid võrreldes Karjiniga tunduvalt kontrastsemad ja omamoodi huvitavad. Parkisin auto ja liikusin edasi kanjoni poole. Päris põnev oli vaadata kanjoni seinu – augulised nagu sveitsi juust. Auklik ja gigantne moodustis fossiilidest ja muust kivimaterjalist. 

Kalju seintel võis selgelt lugeda miljoneid kui mitte miljardeid aastaid vanu fossiilseid organisme, kes olid elanud ja jätnud jälje endast aega tagasi. Huvitavaks ja põnevaks tegi asjaolu, et kanjon kubises krokodilidest. Seega tuli olla eriti ettevaatlik ja ujumine kindlalt välistatud. Tegu oli mageda vee krokodilidega. Austraalias on olemas mõlemad nii mageda- kui ka soolavee krokodilid. Mageda vee krokodilid on reeglina väiksemad ja pika peenikese koonuga. Küll aga alahinnata  ei tasuks neid. Väga huvitav ja põnev koht oma mustas, kollakas ja rohekates toonides.

 Tunnel Creek

 Tunnel Creek on kusagil 30km Windjana Gorgist edasi. Teel Tunnel Creeki pidin ületama kahte jõge ,mis ristusid teega. Küllalt madalad ,et ilma probleemideta ületada, kuid siiski tuli olla tähelepanelik.

Sõites Tunnel Creeki poole sain kinnitust ,et tee on jõhker. Nägin kuidas abitult seisis nelikveoline Land Cruiser taga rehv ribadeks. Kruusateed katvad kivid on kohati nii teravad ja ohtlikud ,et võivad kergelt purustada ka paksu mustriga rehvi. Mõistagi seda on raske ennetada. Küll aga teele tulles on soovituslik võtta kaasa 3 varurehvi. Minul ainult üks tagavara rehv, mis tegi mind ka pisut murelikuks.

                Tunnel Creek on koht kuhu ilma taskulambita ei maksa ronida. Tegu on ikkagi loodusliku tunneliga ja tunnelid reeglina on pimedad.  Sisendedes pimedasse tunnelisse tekitas kergelt kõheda tunde. Üksi keset pimedat koridori ja lootes ,et taskulamp ära ei kustuks. Kui taskulamp kustu lülitada ei näinud isegi mitte sentimeetritki.  Võtsin julguse kokku ja liikusin mööda pimedat tunnelit edasi. Oli päris põnev vaadata koopa gootikat. Väga lahedad kivi moodustised vahtsisid tunneli laest vastu nagu jääpurikad. Vesi tunnelis oli kohati väga külm ja sügav. Üks koht ,mis tahab erilist ära märkimist oli koht kus oli nagu tunneli lagi sisse vajunud. Sisse paistis päikese valgus, mis tegi koopa seinte keerukuse nähtavaks.  Liikusin ka sealt edasi nii kaugele kuni vesi oli kaelani. Pidasin targemaks mitte edasi minna , sest ajast mil jalad ei puuduta põhja, võib jõe vesi end kaasa kiskuda tunneli lõpmatusse.

                Olen väga rahul esimese päevaga mil nägin kahte lummavat ja omamoodi kena paika. Ei jõua ära oodata mil näen teisi kanjone. Nüüd aga on aeg magama jääda keset pilkast pimedust ,mis ümbritseb mind ja autot.

 Vesi ülepuusade ja päris jahe

 Päev 93

Nüüd kui seda kirjutan olen keset ei kusagil. Küll mitte üksi, peale minu on siin veel üks vanapaar umbes kuuekümnendates ,kes kutsusid ka mind enda seltsi. Istusime keset metsikut loodust lõkke ümber ja ajasime juttu. Oli hea õhtul kellegiga rääkida, kuna eelmine öö oli päris kõhe tunne üksi pimedas, ei kusagimaal.

                Niisiis oma teise päeva juurde, mida veetsin Gibb River Roadil. Nüüdseks olen läbinud umbes 200km. Tee on  raske , kuid hea et auto pole mind veel alt vedanud. Teed  on siin väga jubedad. Üharohkem ja rohkem teed ristuvad jõgedega, õnne on olnud ,et veetase pole olnud liiga kõrge. Teed on jubedad ja rappumist on palju , loodan et auto vedrustus peab vastu. Kõige hullem oleks kui auto alla annaks. Aga ei maksa üle mõelda, kõik läheb nagu läheb.

                Kui eile veel kohatsin mõnda kaheveolist masinat ,siis täna domineerisid täielikult nelikveolised. Küllap on see, sellest et ma olen ainuke idioot , kes püüab siin raskes olustikus ellu jääda. Siiani inimesed keda olen kohanud on pisut ehmunud ,et ma  püüan seda rada teha kaheveolisega. Püüan siiski lõpuni minna nööri otsas või mitte.  Läbitud oma 200km ja jõed mis teedega ristuvad muutuvad aina sügavamaks.

                Muidugi läksin ka täna parimatesse kohtadesse. Planeerisin tänaseks samuti 2 vaatamisväärsust läbi käija: Lennard Gorge ja Bell Gorge. Kui aus olla , siis terve tee on paras vaatamisväärsus. GRR on ümbritsetud lummava vaatega. Iga meeter sellel teel on lihtsalt jumalik. Võid näha kaugele horisondini kaunist maastikku. Näha kuidas päike varjutab pilvede tagant mägist maastikku. See on lihtsalt täielik privileeg olla siin.  

                Kõigel sellel ilusal on ka oma hind. Kunagi ei või teada ,mis peale igat kurvi tulla võib. Kas vastu tuleb auto, metsloom või hoopis kaval kuristik. Püüan selles raskes olustikus kuidagi ellu jääda ja tervelt läbi teha.

                Nüüd aga põhisündmuste juurde , külastasin täna Lennard Gorge ja Bell Gorge.

Lennard Gorge

Jätkasin sõitu mööda GRR-i, kuni tuli silt ära keeramiseks Lennard Gorge-i. Sõitsin edasi kuni kohtusin ristuva jõega, mis oli esimene tõsiselt sügav jõgi minu teel. Läksin jalgupidi sisse, et teha selgeks kui sügav vesi on. Vesi küündis põlvedeni ja jõepõhi oli tõsiselt kivine ja ränk.  Pidasin nõu ja püüdsin selgusele jõuda, mis on õige teha. Kas võtta risk, riskides kõigega ,mis mul on või minna tagasi. Kuid siiski ei kumbagi, jäin kolmanda variandi juurde : minna ja kõndida 4km Lennard Gorge-i.   Mõeldud tehtud ja hakkasin liikuma kanjoni poole. Võtsin pudeli vett kaasa ja panin ennast mugavalt riide. Tee sinna lõõmava päikese all oli kurnav, kuid jätkasin.

Pisut matkamist mööda kruusateed jõudsin kohale. Kohapealt pidi veel lisaks 2km kõndima mööda tihnikut. Oli päris jube kõndida teades ,et tihnikus askeldavad maod. Maod on siin maailma mürgisemad. Hammustada saad ,siis sured kiiremini kui jõuad kutsuda surnuauto järgi. Seega pidi olema eriti hoolas kuhu oma järgmine samm teha.

                Kõik see seda oli väärt, jõudsin pärale.  Imekauni kosk, mis sajas oma 30-40 meetri kõrguselt alla. Vesi vohas mööda kaua madalikku, suubudes üheks massiivseks nireks, mis sajas alla kitsasse nõkku. Kaotasin oma silmapaarid sinna vaatesse. Oli lihtsalt jahutav vaade peale rasket rännakut. Peale pooletunnist puhkust seadsin sammud 6km tagasi auto poole.

Bell Gorge

Järgmine eesmärk peale Lennard Gorge oli Bell Gorge. Mõnikümmand kilomeetrit Lennard Gorgeist. Jõudsin sildini ,mis juhatas mind Bell Gorgsi , 29km teed. Olin oma 15km sõitnud ,kui kohtusin ristuva jõega. Oma 5m pikk ja sügav nagu karukoobas. Seekord oli sihtkoht oma 15km kaugusel. Mõtlesin ja otsustasin ,et teen ka selle ära jalgsi. Arvestasin asjaoluga ,et see tähendaks minule ööpimeduses tagasi tulemist.  Ei hakanud endale argumente tooma ,et miks mitte minna, kuigi kõik rääkis vastu. Lihtsalt läksin.

Pakkisin  asjad kotti – pisut toitu, vett ja ettevalmistust. Teadsin ,et kõnnin sinna tunde ja vaja tagasi tulla pimedas, mis on ohtlik. Tegin seda siiski, Austraalia tulek oli juba risk omaette.

Jõudsin kõndida oma 5km , kui juhuslik auto peatus ja küsis ,et kas tahan nendega kaasa tulla. Muidugi olin sellega päri ja oli väga vedanud. Sõites kanjoni ajasime juttu ja pakuti ka õllet. Ei suutnud ka sellest ära öelda. Oli tõesti tore paar , kes mind peale võttis ja  olen tänulik selle eest. Usun ,et kui midagi väga tahad ja püüad ,siis asjad ise loksuvad paika , tähtis on eesmärk.

Jõgedeületamine on ka neliklastele ohtlik. Juhtus ,et Gelvini ja Kristina, paar kes mind peale võttis, Land Cruiseri taga rehv sai kannatada. Mistõttu tagarehvi oli tarvis parandada. Õnneks olid nemad  hästi valmistunud ja parandasid rehvi ilma probleemideta.

Liikusime edasii kuni Bell Gorgini. Üsna sarnane 1,5-2 km kõmpimist ja kohal me olimegi. Samuti kosk, mis liikus mööda kanjonit.  Erinevus Lennard Gorgist oli tema ligipääsetavus ja välimus. Nägi välja astmeline nagu trepp ,millest sajas vesi alla sängi. Bell Gorge olin võimalus minna ka ujuma. Lennard Gorges seda võimalust ei olnud kahjuks. Oli tõesti hädavajalik end lõpuks pesta, viimati mil end pesta sain oli Port Hedlandis. Kasutasin võimalust minna ujuma , peale neljapäeva rassimist.  Vaimustav vaatepilt ja võimalus ujuda otse massiivse kose all. Ujudes kosesängis pani mind tunda tõesti väiksena.  Seal ujumine oli paras narkootiline ja sõltuvust tekitav tunne. Olen terve elu selliseid ilusaid kohti näinud vaid fotodelt või telekast. Nüüd on mul olla võimalus siin ja samas praegu ja nautida seda parimat ,mis maailmas peitub.

                Usun ,et olin seda väärinud peale  2päeva rassimist läbi higi ja vaeva. Tänu Gelvinita ja Kristinita oleks ma jõudnud kosesängi alles päikeseloojangul ja tagasi oleks läinud 15 km pimedas. Olen neile rohkem kui tänulik ja oli väga tore nendega see retk ette võtta.

Gelvin ja Kristina

Päev 94

Sõitnud pea 200km , mil enamus sõitu veel ees. Olin näinud ühte kanjonit, kahte koske ja tunnelit. Näha jäi veel sama palju.

                Hommikul vara ärgates paistsid taevast vastu pilved. Mõned neist kurja kuulutavad. Olin pisut mures , kuna ka või mõnikümmend kilomeetrit eemal vihmasadu võinuks jõgede veetaseme kõrgemale tõsta, mis oleks mind lõksu pannud.

Adcock Gorge

                Tahtmist täis jätkasin sõitu kuni tee juhatas Adcock Gorge-i. Ka sellel 8km teelõigul nagu kiuste seisis ees rasketest kividest uppuv jõgi. Kuid õnneks jõudsin autoga piisavalt lähedale ,et jäi kõndida vaid 2km. Pisut kõmpimist ja võis märgata palme kasvavat keset metsikust. Siiani olen palme vaid linnades kohanud.

                Liikusin edasi mööda liivast ja kivist teed kuni oli kuulda valjut veekohinat. Teadsin, et tegu on jälle kosetoalise moodustisega ning polnud enam palju jalutada. Midagi väga erilist oli selles paigas. Põhimõte küll samanagu teistes koskedes, aga siiski jättis see koht minule eelnevatest kohtadest sügavama mulje. See paigutus ja veeliikumismarsuut oli lihtsalt unikaalne. Nagu oleks jumal ise olnud selle disainer. Kõik oli omal kohal nii nagu pidi.

                Olin seal oma tunnike, istusin ja nautisin seda vaadet. Oli kogunenud peale minu veel rahvast. Huvitav asjaolu ,et olin inimestele väga silm jäänud oma üritusega. Küsiti mitmeid kordi, et kas mina olen see poiss ,kes püüab pisikese Toyotaga läbida Gibb River Road. Oldi imestunud,  et ma nii kaugele olin jõudnud.

        

Galvins gorge

Galvins Gorge oli umbes 20km eemal Adcockist. Kõige kergemini ligipääsetav paik. Nimelt oli Galvins Gorge enamvähem tee ääres, kõigest 1km Gibb River Roadist.

                Peale minu oli parklas oma 7 nelikveolist ja 2 tuuri bussi. Vahest oli tunne nagu olin kohalik kuulsus või idioot ,kes püüab kõigest väest jonnides läbi ajada. Inimesi huvitas kuidas ma nii kaugele tulin ja täiesti üksi. Eriti sõbralikud olid tuuriga ühinenud inimesed, kellest enamus olid pensionärid. Pakkusid igast asju mulle nii süüa, juua kui ka head nõu. Jutu käigus selgus ,et mind on ootamas jõed, mida oma jõududega läbi ei aja. Kuid siiski jäin kindlaks endale ,et lähen edasi ja vähemalt proovin.

                Galvins Gorge oli samuti kosetoaline moodustis. Kena ja vaikne koht, ideaalne ujumiseks. Kasutasin seda võimalust ja läksin ujuma kosesängi. Vesi oli kergelt rohekas kuid sellest puhas. Huvitavaks tegi selle koha Boabi puude olemasolu. Oli hea ujuda kaunis looduslikus basseinis.

Loobumine

Olin 6/8 eesmärgist täitnud. Kergelt täis uhkust ja võitlusvaimu, oli jäänud veel 2 kohta ning läbida 300km Kununurrani. Olin peaaegu küttest tühi ja toitu jäi järjest vähemaks. Õnneks oli tulemas Mr. Barnett-i teemaja , mis asus peaaegu Gibb River Roadi keskel. Ainuke koht tee peal kus müüdi bensiini, küll aga diislit kahes kohas. Liitri bensiini eest küsiti üle 2 dollari, võrreldes tavalist bensu hinda siis oli peaaegu pooldollarit rohkem liitri kohta.

                Peale selle ,et täitsin oma bensupaagi ja kansitrid, küsisin eestuleva kohta informatsiooni. Poemüüja kellelt küsisin ütles ,et peale 2km on tulemas 5m laiune sügav jõgi. Et mitte sellest vähe oleks pidavat ennem Kununurra linna olema 20m laiune jõgi. Toatas tulla tagasitee, kuna ületamise korral lihtsalt upuks jõkke. Enam polnud midagi kaotada. Läksin edas ,et vaadata mis seis on ja võimaluse korral ületada.

                Kohale jõudes nägin hirmuäratavat lompi keset teed. Peatasin auto ja läksin kontrolli mõttes jalgupidi vette. Vesi ulatus 10cm alla puusa. Ületamise korral tähendaks see auto mootoriruumi veega täitumist. See tegi mind tõesti murelikuks ja tundus nagu siin ma lõpetan oma saaga. Olin tee peal olnud ju 3 päeva ja  2 ööd, olnuks valus lihtsalt lahkuda.

                Kuid siiski mõtlesin ja arustasin ,mis võimalused mul oleks. Tahtsin tõesti läbida seda teed. Tulin hullule ideele lasta kellegil trossiga teisele poole vededa. Võtsin nõuks ja ootasin kuna kellegagi jutule saaks. Tuligi esimene ja oli nõus trossiga teisele poole vedamist. Võimalus ,et auto üldse edasi liigub peale seda oli 50/50. Hakkasime vaikselt pihta ja avastasime ,et autol puudub ees veokonks. Õnneks või õnnetuseks liikus kõik vastuvoolu ja pidin raske südamega langetama otsuse ning loobuma.

                Tagantjärgi mõeldes , ehk oli ka õige otsus. Kaotada oli liiga palju nii oma materjaalse seisuga , tervise kui ka edaspidiste võimalustega. Auto kui selliseta jäeks palju teisi ilusaid kohti nägemata. Pidin tunnistama kaotust Gibb River Roadil ja pöörduma tagasi Derby poole 300km Lõunasse. Ristiretke tulemuseks jäi 6/8 vaatamisväärsusest.

 MR Barnett Roadhouse, enamvähem keskel ainuke bensiinijaam.

Jõgi mis tõmbas minu teekonnale joone alla. Sügavus üle poolemeetri.